Kuna Austraalia rahvastikus on esindatud hulk erinevaid rahvaid, leiab sealt ka kõige erinevamate rahvusköökide restorane. Meeletu valik krevette Sydney kalaturul. Kõige keerulisem on leida midagi austraaliapärast – aborigeenide toitusid, bushfood ́i. Juta Raudnask otsis, leidis ja kiidab.
Meie esimene peatuspaik Austraalias oli Sydney. Oma teisel Sydney-päeval käisime lõunatamas sealsel kalaturul. See kalaturg tegi silmad ette kõigile teistele senikülastatutele ja külastanud oleme neid oma aastase ümbermaailmareisi jooksul palju.
Sydney kalaturult on võimalik osta tohutul hulgal erinevat sorti krevette, vähke, krabisid ja muidugi kalu – praetult, friteeritult, marineeritult, grillitult, küpsetatult, gratineeritult. Sealtsamast turu veinikeldrist võid osta meeldivaid veine või kohalikest gurmeepoodidest juustu ning kastmeid, lisaks suures valikus värskeid puu- ning köögivilju. Kõige selle nautimiseks on otse turuhoone kõrval sadamakai peal sisse seatud vabaõhukohvik, kus igaüks saab oma kraamiga istuda päikesevarju alla pingile laua taha või kunstmurule piknikut pidama minna.
Meie ostsime grillitud mereannivaagna kahele. Beebikaheksajalad ei olnud üldse vastikult vetruvad, nagu neid Eestist mäletasin, värske praekala on alati maitsev, grillitud krevetid pakatasid magusast krevetimaitsest, hõrgud juustuga üleküpsetatud kammkarbid kadusid laualt kibekiirelt, kuid paneeri- tud kalmaarirõngad ei meeldinud meile kellelegi. Maitse asi. Aga melu oli mõnus ja päike tegi tuju veelgi paremaks. Seda käiku soovitaksin küll igale Sydney külastajale.
Austraalia on täis metsikult hea valikuga toidupoode. Juba tavaliste supermarketite liha, puu- ja köögivilja ning kalavalik paneb pea ringi käima. Aga lisaks on enamikus ostukeskustes veel spetsiaalsed puu- ja köögiviljade, mereandide, liha- jms poed. Ei ole olemas vist kohta, kus oleks veel lihtsam vaheldusrikast ning väga head sööki valmistada.
Nii ostsimegi ühel päeval endale koduseks õhtusöögiks kohalikku lambaliha, mis pidavat olema üks maailma parimaid. Tahtsime proovida, kas siinne versioon on siis tõesti hoopis teisest klassist kui kodune. Valmistasime ilusat värsket lammast küüslaugu, värske rosmariini ning sidruniga. Ja pean ütlema, et siinne lambaliha meeldis mulle tõepoolest oluliselt enam kui varem proovitu. Puudus igasugune kasukamaik ning kurgulakke kinni jääv rasvakiht, mis ebakvaliteetset lambaliha iseloomustab.
Austraalias on võrratult head võimalused õues ajaveetmiseks. Kõikjal on suured pargid ning metsad, mis on täis märgistatud matka- ja tervisespordiradu, lastele on palju põnevaid mänguväljakuid ning igas rannas, pargis või väljakul on avalikuks kasutamiseks grill, mille juurde käib veel enamasti ka jooksev vesi ning katusealused laudade- toolidega.
Nädalavahetustel on hommikupoolikutel paljud grilliplatsid õhupallidega kaunistatud – vanemad peavad seal „tasuta“ oma laste sünnipäevi. Õhtutel võib rannagrillide ümber näha surfipükstes pruunikspäevitunud noormehi, kes oma lihatükki küpsetavad, aeg-ajalt jahedat õlut rüübates. Brisbane’i lähedal Kullarannikul peatudes käisime ka meie mitmel korral sellistel grillimisüritustel (Barbie, nagu sõnadelühendamist armastavad austraallased ise seda nimetavad). Küpsetasime nii loomaliha kui kohalikke suuri banaankrevette tšilli-küüslaugumarinaadis.
Sattusime Kullarannikule parajasti siis, kui käimas oli Taste of Gold Coast festival. Festivali raames anti välja Kullaranniku kaart, millele olid mär- gitud ümbruskonna toidutootjad, kes on avatud ka külastajatele. Kasutasime seda võimalust.
Kõigepealt käisime Madura teeistanduses. Tegemist on ainsa teeistandusega, mida omavad austraallased. Istanduses on tööl teemaitsja, kes segab valmis teesegud, mis müüki lähevad. Äärmiselt tähtis tegelane on teeistanduses teemaitsja, sest sama teepõõsa küljest võetud lehed on eri päevadel ning eri ilmadega täiesti erineva maitsega – sama maitsega segu saamiseks tuleb vahel kokku segada ainult kaks erinevat tee- sorti, teinekord aga lausa viis.
Teel Kullaranniku mägedes asuvale Tamborine’i mäele külastasime makadaamiapähklite istandust Nutshed. Makadaamiapähkleid kasutatakse enamasti küpsetistes, aga neist saab teha ka väga tervislikku õli (rohkem küllastumata rasvhappeid kui oliiviõlis, muide), kosmeetilisi kreeme, soolaseid snäkke jne. Meie külastuse ajal oli pähklikorje äsja lõppenud ning puud õitsesid. Omanikuproua käskis meil istanduses jalutades ainult teeradadel püsida, kuna koos pähklipuudega elavad seal mitmed maailma mürgiseimad maod.
Järgmisena külastasime Tamborine’i mäe otsas asuvat Witches Chase’i juustuvabrikut, kus kogu toodang oli külastajatele maitsmiseks välja pandud. Selles väiketööstuses ei kasutata säilitusaineid ning kogu toodangut müüakse kohapeal. Proovisime nende Bried, Camemberti, Cheddarit, Leicesteri ning erinevaid sinihallitusjuuste, millest üks oli kohutavalt tugev ja samal ajal magus, samuti tugevalt haisvat Münsterit ning Washed Rindi juustu, fetasid musta pipra, küüslaugu ning tšilliga. Kogu tööstus on klaasist seintega, nii et huvilised saavad jälgida, kuidas juust valmib. Minu suureks lemmikuks sai Triple Creame Brie, mis oli pehme nagu siid ja täpselt parasjagu tugeva valgehallitusmekiga.
Viimasena käisime väikses Mt Tamborine’i kohviistanduses, mida juba aastaid veab noor pere – ema ja isa kahe väikse lapsega. Ema vastutab kohviku eest, küpsetab koogid, keedab lõunasupi ning valmistab muidugi oma istanduse kohvi. Isa tegeleb istanduse poolega – kõik valminud viljad korjatakse käsitsi, kuivatatakse ning röstitakse kohapeal. Proovisime muidugi ka tassikese koha- likku kohvi, mis oli tõeliselt aromaatne ning puhta maitsega.
Toiduhuvilise jaoks on selline mööda istandusi rändamine üks äärmiselt meeldiv maadeavastamise viis.
Järgmine toiduelamus peitis ennast Byron Bay linnakeses, mis on täis väikseid kohvikuid ning butiike. Keskusest paarisaja meetri kaugusel on imeline liivarand suurepäraste surfilainetega.
Jalutasime veidi ringi ning valisime lõunatamiseks paljukiidetud Fishmongeri väikerestorani. Mitmed ajakirjad ning reisijuhid on väitnud, et tegu on Austraalia parimate Fish n ́Chips’idega. Reklaami järgi teevad nad lausa gurmee praekala ja -kartulit. Ning gurmee see tõepoolest on. Šikis väikses restoranis kitsal kõrvaltänaval saab tellida kiirtoitu, mis kindlasti ei ole ebatervislik. Võtsingi siis nende spetsiaalsed Fish n ́chips’id ning sain vürtsköömnega maitsestatud grillitud kala ja kohapeal valmistatud kartulisektorid, kõrvale Tatari kaste. Proovisime ära ka nii BBQ kui ka tempuratainas hiidkrevetid, juurde värske salat, millele andis maitset marineeritud ingver ning kastmeks magus tšillikaste. Kiirtoidust oli asi kaugel, kiirelt lauale jõudnud road võiksid oma värskuse ning puhta maitse poolest võistelda heade restoranidega.
Väga soovisime oma Austraalias oleku ajal tuttavaks saada aborigeenide bushfood ́iga. Kujutasime ette, et lähed lihtsalt linna ning valid vastavaid roogasid pakkuva restorani. Aga ei! Ainukesed laialtlevinud aborigeenide toiduained, mida kõikjalt osta saab, ongi makadaa- miapähklid ning känguruliha. Viimase tarbimist propageeritakse Austraalias kõvasti, kuna see on oma madala rasva- sisalduse tõttu tervislik ning kängurukasvatamine olevat keskkonnale vähem kahjulik kui veisekasvatus, sest kängurud ei saada atmosfääri nii palju gaase kui veised.
Ostsime siis endalegi kohalikust supermarketist mõned tükid känguruliha ja läksime koju bushfood ́i proovima. Kuumal pannil läks liha järsku kohutavalt paksuks ja ma mõtlesin, et see ei saagi iialgi valmis. Aga otse vastupidi, känguruliha ei tohi üle küpsetada, sest siis on ta nätske ja maitsetu. Varsti oligi liha ilusti valmis, seest roosa ning meeldivalt pehme ja mahlakas, veidi hea loomaliha sarnane.
Kahjuks ei tea austraallased ise bushfood’ist kuigi palju. Püüdsin tuttavatelt aborigeenide iidsete toidutraditsioonide kohta lähemat informatsiooni saada, aga tuli välja, et enamik austraallasi ei tea sellest midagi ning pole seda kordagi maitsnud. Sellest on kahju, sest bushfood osutus täiesti uudseks, uusi maitseid täis köögiks.
Veendusime selles Cairnsi kesklinnas asuvas Ochre’i restoranis, mis on üks väheseid aborigeenide köögile spetsialiseerunud Austraalia restorane.
Sissejuhatuseks proovisime kasutatavat toorainet – väikesed tumekollased päikesetõusulaimid maitsesid magusalt ning veidi mõrkja mandariini moodi, sõrmelaimid, mida välise sarnasuse tõttu kutsutakse ka laimikaaviariks, olid äärmiselt hapud, hulga akaatsiaseemnete röstitud puru eraldas tugevat kohvisarnast aroomi ning maitses pähkliselt.
Quandong ehk metsik virsik jõuab restorani kuivatatud kujul ning lauale tuuakse ta alles pärast apelsinimahla ning portveiniga dehüdreerimist magusa ning ploomisarnasena. Värsked sidrunmürdi lehed on tugeva sidrunilõhnaga ning neist saab valmistada puhastavat teed. Kuivatatud pipralehe puru oli vaid õrnalt vürtsine, tugeva maitse annab ta roale alles kuumutamise tagajärjel. Davidsoni ploomid olid tohutult happelised, nende tumepunasest mahlast valmistatakse suurepäraseid sorbette ning kastmeid punase liha juurde.
Pärast kogu seda maitsete paraadi ei jõudnud me ära oodata järgmisi roogasid. Ei juhtu just tihti, et kõik maitsed, mis lauale tuuakse, on sulle täiesti tundmatud ning uudsed.
Saabus eelroavalik, mis algas õrnalt küpsetatud kängurulihaga, mida serveeriti kohaliku dukkaga. Dukka on kokku segatud salajase retsepti järgi 26 erinevast vihmametsas kasvavast maitsetaimest. Selle söömine avab suus kõik maitsenäsad järgmisteks naudinguteks.
Jätkasime krokodillipelmeenidega, mida serveeriti punase pipra moosiga – muud meeldivad maitsed käisid üle, krokodillist esialgu aimu ei saanud. Õrnalt suitsetatud kuningkala punase peedi salatil maitses äärmiselt hõrgult ning õrnalt. Emupasteedi, mida serveeriti põõsastomati-tšillikastmes, headusest sain aimu ainult läbi abikaasa näoilme jälgimise, ise ma maksasõber ei ole.
Järgmisena saabunud metsloomataldrikult leidsime juba armastatud känguru õrnalt magusas quandong’ikastmes – hõrgu liha ning magususe suurepärane abielu; soola- ja pipralehetainas krokodilliliha marineeritud köögiviljasalatil, mille söömise järel tuli välja, et krokodill, õhkõrnalt kala- ning veidi kanasarnane, on hästi valmistatuna meeldiv roog; ning viimaks üllatuslikult täiesti punase emu, mida serveeriti kolme seene kastmes. Emulihal oli juures tugev harjumatu kõrvalmaik, umbes nagu mahe loomaliha tugevama rosina või kuivatatud ploomiga.
Viimaks saabusid lauale desserdid – basiilikujäätis, laimi- ning davidsoni ploomi sorbetid, klassikaline laimikook, akaat- siaseemnetega pavlova, makadaamiapähklitega küpsised, värskelt valminud mango ning tiramisu makadaamiapähklite kohvikreemiga. Sorbetid olid tugeva viljamaitsega ning täid- lased. Pavlova oli hõrk ja õhuline, ei saanudki aru, kas pavlova valmistaja oli lihtsalt tasemel või andsid akaatsiaseemned oma panuse. Värske mango oli magusamaid ja siidisemaid, mida kunagi söönud olen. Seda ütlesid meile ka paljud kohalikud, et nii häid mangosid, nagu Austraalias, ei saa kuskil mujal.
Lõpetuseks, Austraalial on üks avastamata aare ja see on aborigeenide toit. See on nii tundmatu, täis nii uudseid maitseid, et juba sellepärast võiksid uute maitsete otsinguil olevad rändurid Austraaliasse põigata. Kahjuks ei ole austraallased oma maa andidest piisavalt teadlikud ning ei oska esialgu bushfood ́i piisavalt hinnata.