Ateena kõrval on isegi Moskva harmooniline

Imekombel suudab Akropoli jalamil asuv turistide Plaka eksisteerida kõrvu põliselanike Plakaga, kus vanamehed mängivad oma lõputuid nardi-lauamänge, kiidab Sergei Stadnikov.

Imekombel suudab Akropoli jalamil asuv turistide Plaka eksisteerida kõrvu põliselanike Plakaga, kus vanamehed mängivad oma lõputuid nardi-lauamänge, kiidab Sergei Stadnikov.

Kui päevavalgel ligi nelja miljoni elanikuga Kreeka pealinna sisse sõita, meenutab see valdavalt mõnekorruseline, kaootiliselt piirideta, vohav majaderägastik mulle kõige rohkem tolmust ülerahvastatud Kairot. Isegi säärane ebatäiuslik megapolis nagu Moskva paistab tema kõrval klassikalise ning harmoonilisena.

Ainsa, kuid igati ammendava lohutusena mõjub aga metropoli kohal kõrguv Akropol (155 m) koos 5. saj eKr jumalanna Ateena auks ehitatud majesteetliku Parthenoniga. Erinevalt Tallinnast, kus Toompea ja vanalinn üksteist võrdväärselt täiendavad, ei ole Akropoli vaatamisväärsustel absoluutselt mingeid arhitektoonilis-kultuuriloolisi konkurente. Ta paistab peaaegu igalt poolt, olles ideaalseks orientiiriks.

Paradoksaalsel kombel sai Ateena alles suhteliselt hiljuti – 1834. aastal – Kreeka pealinnaks. Tolleaegne Atika maakonna keskus kujutas endast tegelikult suurt küla, kuhu mõnikord lausa ekstaatilistest filhelleenlikest visioonidest tiivustatuna siirdus koos õukonnaga 1832. aastal Euroopa suurriikide vahel sõlmitud kompromissleppena Hellase monarhiks määratud Baieri Wittelsbachide kuningasoost põlvnev noor Otto I. See tugevate absolutistlike ambitsioonidega valitseja oli sunnitud 1862. aastal mässama hakanud alamate survel troonist loobuma ning maalt jäädavalt lahkuma, kuid tema omaaegse tahte akt – Ateenast peab saama pealinn – püsib praegugi.

On vähe öelda, et Ateena ei ole suuremas osas ilus linn – kõigele lisaks on ta liiklemiseks-elamiseks vägagi ebatervislikult ebamugav. Eriti juulis-augustis, mil mägede vahel orus paiknev metropol lausa lämbub tuuleta palavuses sõidukite heitgaasidest. Liiklustavadelt on vist ainult Kairo veelgi jubedam. Veel poolsajandi eest imetles Henry Miller Parthenoni jalamil päikesekiirte valgusemängu ning lõputut helesinist taevast…

Megapoliseks sai Ateena alles 20. sajandi jooksul. Veel saja aasta eest sõid Olümpia Zeusi templi varemete vahel rohtu kariloomad ning linlased käisid seal värsket piima ostmas.

Ateenas saadab inimest peaaegu igal pool mingi taustamuusika (autodest, tavernidest, kohvikutest, kauplustest jne), samuti ümisevad paljud mehed omaette mingit viisikest. Muide, etnopopp konkureerib Kreekas edukalt ingliskeelsete megahittidega. Samal ajal mäletab üllatavalt palju inimesi oma rahvalaule ja tantse, mida koosviibimistel esitatakse ilmse mõnuga. Tihti laulavad laudkonnad tavernides üht laulu võidu – pärast salmi lõpetamist antakse järg edasi järgmisele, enamasti lausa võhivõõrale seltskonnale. Üldtuntud sirtaki üle aga ironiseeritakse, kuna see oli spetsiaalselt filmi “Kreeklane Zorbas” peaosatäitja, kõva muusikalise kuulmisega Anthony Quinni jaoks mugandatud ersatsrahvatants.

Akropoli jalamil asuvad Plaka ja Monastiraki kvartalid moodustavad umbes kolmesaja aasta vanuse vanalinna, mis praegu on pea täielikult turistide käsutuses. Paljud Ateena intellektuaalid põlgavad toda kanti – olevat liiga kitšilik ning söögikohad on kallivõitu. Samas eksisteerib ka odavam, ehedam ja räpasem Plaka, kuhu võõrad eksivad harva. Turistide Plaka ja Monastiraki suudavad kuidagi eksisteerida kõrvu põliselanike keskkonnaga, kus puuduvad ingliskeelsete menüüdega restoranid, vanamehed mängivad oma lõputuid nardi-lauamänge ning suitsuses köögis valmistab kokk traditsioonilist ja vägagi maitsvat rooga…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga