Kas Rumeenia on väikeste lastega automatkaks õige koht? Mari-Leen Treimann jagab oma neljaliikmelise pere kogemust minikaravanil Arvi.
Pärast minu ja Kauri pulma viis aastat tagasi läks kuidagi nii, et külalistelt saadud kingiraha eest ostsime kahenädalase Tai-reisi asemel endale Respost hoopis minikaravani prototüübi. Kaur ehitas sinna riiulid, Mirdile voodi, veel nipet-näpet, sebis katusele päiksepaneelid, lisaks aku, väikese külmiku ja muud vajalikku. Nii said meist mugavusmatkajad. See tähendab laias laastus inimesi, kellele meeldib reisida, looduses olla, metsas magada ja jalutada, aga kes ei taha öösel maapinnal magamiskotis lamada ning soovivad hommikul röstsaia ja praemuna haugates päris kohvi juua.
Üks pikk reis suve jooksul on meie pere traditsioon. Esimestel aastatel alustasime ettevaatlikult Lätist, siis läksime julgemaks ja sõitsime juba Horvaatiasse välja. Kuna idas on lõputult avastamist ja mis seal salata, ka üsna odav, hakkas Kaur 2021. aasta talvel Rumeeniasse sõitu ette valmistama. Põhjalik eeltöö on vajalik. Kuna mina sellist plaanimist, uurimist ja guugeldamist kirglikult vihkan, on meil ülesanded jagatud nii, et Kaur kavandab kõik marsruudiga seotu ja mina tegelen põhiliselt muretsemisega.
Lastega ei saa sellist reisi muidugi puusalt teha. Seega on meil kaardile märgitud alati võimalikult palju toredaid kämpinguid. Olenevalt sellest, kuidas sõidupäev läheb, võime jõuda eelmisel päeval plaanitust kaugemale või lähemale ja siis on hea, kui on mitu kohta, mille vahel valida ja plaane tagaistme soovide-tujude-kannatuste järgi sättida. Lisaks märgib Kaur alati ära ka kõik muud lahedad külastamist väärivad kohad, millest parimal juhul suudame reisi jooksul läbi käia paar-kolm. Illusioone luua pole mõtet. Nendel reisidel pead mõtlema nagu USA merejalaväelane: Improvise. Adapt. Overcome.
Lastega Rumeeniasse – suurte eelarvamuste ja kahtlustega
Ühel 2021. aasta juulikuupäeval pakkisidki Kaur (37, reisi lõpuks 38), Rahe (3), Mirt (4, reisi lõpuks 5) ja Leen (36, reisi lõpuks 84) oma autosse ja minikaravani (edaspidi Arvi, nagu RV – recreational vehicle) kolmeks nädalaks vajaliku kraami ja võtsid suuna Rumeenia peale. Ungari–Rumeenia piirini jõudmiseks läks meil Tallinna külje alt alustades neli päeva. Reisi algus on alati kõige närvesöövam, sest sa ei tea veel täpselt, mis sul maha jäänud on. Püüame seda küll alati ennetada ja kasutame esimesest pikemast reisist saati jagatud dokumendina nimekirja, kuhu saame enne pakkimist ja selle ajal täiendusi teha. See välistab ka olukorra, kus saaks tekkida segadus, kelle ülesanne miski oli ja keda täpselt süüdistada, kui midagi koju ununes. Kõik on mustvalgel kirjas. Loe, nuta ja ole süüdi.
Ütlen ausalt, et mina läksin Rumeeniasse umbes kahesaja eelarvamusega, millest kinnitust leidis parimal juhul üks või kaks. Jah, seal on „loomad elutoas“ ehk sa võid maanteel hobuvankri taha toppama jääda, mis veab parajasti poole suguvõsa talvist haokoormat, lisaks üht vana pesumasinat, viit inimest ja kaht koera. Ja sõiduteed üldse! Tasulist kiirteed on seal vähe. See, mis on, on samas väga kvaliteetne ja liikumiseks kiire viis. Küll aga tekivad ka seal imekiiresti ummikud. Kui tee läheb mööda mõnest suuremast linnast ja oled oma päeva nii halvasti plaaninud, et satud sealt läbi liikuma just tipptunni ajal, võid julgelt 30 kilomeetri läbimiseks kaks tundi kulutada. Teine võimalus on kasutada väiksemaid teid, mis ei ole küll liiga auklikud, aga läbivad pidevalt väikesi külakesi, kus kiirusepiirang on 50 km/h. Vahel algab üks küla meeter pärast eelmise lõppu ja päevaks plaanitud lühike sõit, nii umbes 120 kilomeetrit, võtab lõpuks ikka neli tundi.
Loodus üllatab mitmekesisusega
Rumeenia on ka selles mõttes tore maa, et ta on väga mitmekesine. Lõunapiir on Doonau, idas Karpaadid. Poole tunni jooksul võib maastik kardinaalselt muutuda ja mägede vahel kurvitamisest saada täiesti sirge tee, kus aknast paistva põllu silmapiiri nägemist ei sega mitte ükski küngas. Annab silmad ette isegi Eesti lamedusele! Kahjuks jäi meil sel korral Karpaatides kulgev ja „Top Gearis“ kuulsust kogunud Transfăgărășan proovimata. Või noh, Kauri kahjuks, sest ta oleks sealt väga droonikaadreid saada tahtnud. Mina olin muidugi õnne tipul, sest iroonilisel kombel on just meie lapsed sellised, kellel autos väga kergesti süda pahaks läheb. Mina drooni lennutada ei oska, nii et võis juba arvata, kes seda juuksenõelakurvidest kubisevat mägiteed, Arvi sabas, kündma oleks pidanud, samal ajal lootes, et tagapingitüdrukud kotist mööda ei lase…
Mägedes olime ainult paar päeva. Põhiliselt seetõttu, et võrreldes tasase maaga oli temperatuuride vahe üle 15 kraadi. Arvil polnud aga küttesüsteemi ja napilt kümnekraadised ööd ei tundunud väga ahvatlevad. Küll aga asub loodes, mägede läheduses väga lahe soolakaevandus Salina Turda, mida meil külastada õnnestus. Kunagine kaevandus avati 2010. aastal pärast pea kuue miljoni euro suurust investeeringut külastuskeskusena. Kulutatud raha paistab igal sammul välja. Nii sügaval maa all on alati põnev käia, aga endise kaevanduse põhjas oli näiteks ka suur laste mänguväljak, kust ei puudunud keeglirada, lauatennis ja piljard. Lisaks sai sõita vaaterattaga (mis meie hilise saabumise ajaks oli küll selleks päevaks kahjuks juba suletud) või rentida väikse paadi ja aerutada ringi maa-aluses jões. Kolmeaastaseid paati ei lubatud, mis tekitas meie jaoks muidugi omajagu draamat, aga tundsin jälle teatavat kergendust, et Rahe kuivale maale jääda sai. Tema on klassikaline näide sellest „ei püsi pudeliski paigal“-indiviidist, kelle väikeses aerupaadis pidamine on kõike muud kui kerge ülesanne.
Brasov ja papanași’d
Püüame oma suvereisidesse alati ka ühe n-ö linnapäeva plaanida, mis tähendab, et otsime mõne suurema linna lähedale kämpingu, jätame Arvi ja asjad sinna ning veedame ise ühe päeva puhaste riiete ja kammitud peaga linnas jalutades, pisut poodides käies ja restoranis mõnuledes. Rumeenias sai selleks linnaks Transilvaanias asuv Brașov. Meie kämping oli kuulsa Dracula lossi läheduses, mida proovisime küll külastada, kuid nähes, et piletijärjekorras seismine võtab kaks-kolm tundi, loobusime. Brașov aga ei valmistanud pettumust. Seal on kaunis ja hästi säilinud vanalinn, mõnus linnaväljak, mille väliterrassil tähistasime õhtusöögiga Mirdi viieaastaseks saamist ning proovisime ka Rumeenia kuulsat magustoitu. Papanași on traditsiooniliselt suur ports juustusõõrikuid, mis on kaetud hapukoore ja hapuka marjadest moosiga. Tegemist on tõeliselt rammusa ampsuga ja meie pere arvamused läksid siin totaalselt lahku. Mina olen väga suur magustoidusõber, kes ütleb ära väga vähestest maiustustest (põhimõtteliselt välistaksin ainult halvaa ja Napoleoni koogi), samal ajal kui Kaur valib nautimiseks alati pigem soolase toidu. Küll aga ei suutnud mina oma papanași’t lõpunigi süüa – Kaur pistis aga suure rõõmuga kõik ülejäägid kinni.
Berca mudavulkaanid ja Doonau jõe delta ning pelikanid
Meie suur eesmärk, milles me mingeid järeleandmisi teha ei tahtnud, oli jõuda Doonau jõe deltasse. Teel sinna jäi ette veel üks põnev koht – Berca mudavulkaanid. Mulksuvate vulkaanikeste vahel jalutamine oli üsna maaväline kogemus. Liiga lähedale neile minna ei tohtinud, aga õnneks oli ala nende ümber väga suur – kõikjal laiusid põnevad kaljulõhed, millest sai üle hüpata või neid mööda alla-üles ronida. Kui suudad pikka sõidupäeva füüsilisi väljakutseid pakkuva vaatamisväärsuse paigutada, oled õnnega koos. Kui samas kohas müüakse ka jäätist, võid päeva täiesti kordaläinuks lugeda!
Doonau suudme külastamiseks valisime deltast umbes 15-minutise autosõidu kaugusel asuva kämpingu, mida pidas üks abielupaar. Seadsime ennast üles nende varjulisse hoovi, kus ees ootas juba üks noor saksa pere, kes olid kaheaastasel reisil oma matkabussiks ehitatud autoga. Kämpingu omanik korraldas ka päikesetõususõite Doonaul. Ma ei tea täpselt, mida ette kujutasime, aga kui mees ütles, et väljasõit deltasse on hommikul kell 4.40, võttis küll korraks hinge kinni. Mirti ja Rahet ei ole üldiselt keeruline äratada, aga päris keset ööd on olukord muidugi pisut teine. Natuke rõõmustas mind see, et sakslaste noorsand oli alles aastane ja veel umbes sada korda aktiivsem laps kui Rahe. „Nende jaoks on see kindlasti veel keerulisem!“ mõtlesin eestlaslikult, ise meenutades päevast olukorda, kus nende poeg kõik Mirdi vildikad sassi ajas. Kui ema-isa vildikad vabandades tagasi tõid, olid need karpi tagasi pandud täpselt toonide järgi! Ja see on ilmselt kõige sakslaslikum asi, mida ma kunagi näinud olen.
Panime õhtul võileivad ja riided valmis, ostsime poest kohvijoogid ja hoiatasime tüdrukuid ette, et äratus tuleb vara ja pimedas. Nad mõlemad peaaegu magasid, kui neile riideid selga toppisime, aga vähemalt keegi ei nutnud, üldine meeleolu oli tasane, aga ülev. Deltasse jõudes maailm alles magas. Isegi kalameeste jaoks oli hommik liiga varane, nii et panime päästevestid selga ning istusime koos sakslaste ja giidiga mootorpaati, kuhu peale meie oleks mahtunud võib-olla veel üks-kaks täiskasvanut. Kulgesime mootori tasase popsumise saatel mööda jõge, roostikust tõusis õhku linnuparvi, kõikjal krooksusid konnad, kellest ühe tõstsime laste rõõmuks paariks minutiks hellalt ka paati, et teda lähemalt uurida.
Reis kestis pisut alla kahe tunni, vahepeal sõime võileibu, lapsed tukkusid. Meie suur eesmärk oli näha pelikane ja see meil ka õnnestus. Lapsena oli mu üks lemmikraamat soome kirjaniku Leena Krohni „Inimkuues“, mis räägib pelikanist, kes paneb selga ülikonna, pähe kaabu ja teeskleb, et on inimene. Püüdsin Doonau pelikane ka ülikonnas ette kujutada. Korralikult silmi kissitades midagi seal justkui tõesti oli…
Kõrvalpõige kohalikku EMO-sse
Tagasiteel peatusime plaanitust pisut pikemalt väikeses sakside külas nimega Cloasterf, kus sattusime juhuslikult sakside kultuuripäevadele. See oli mõnus sissevaade päris külaellu, kus poe ees kohtuvad õllepudeli kõrval hobukaarik ja 3. seeria BMW. Olude sunnil saime ühe linnapäeva veel – meie külakesest umbes 30 kilomeetri kaugusel Sighișoara linnas, kuhu olime ühel hommikupoolikul sunnitud EMO otsima sõitma. Kaur ja Mirt tutvusid linnaga, puhkasid kahekesi kämpingus ja veetsid niisama kvaliteetaega. „Lõpuks ometi rahu ja vaikus,“ võttis Mirt olukorra kokku, samal ajal, kui meie parajasti enteroviirust põdeva Rahega erakorralise meditsiini osakonnas Google Translate’i kasutades püüdsime aru saada, kas on aeg lennupileteid otsima hakata või suudame temaga siiski maad mööda koju tagasi jõuda. Seal sain jälle kinnitust, kui sõbralikud ja südamlikud rumeenlased on. Kui õhtuks kämpingusse tagasi jõudsime, olid kõik seal peatuvad inimesed meile terve päeva kaasa elanud ja tundsid suurt rõõmu, et kuus tundi tilguti all lamanud Rahe ennast jälle hästi tunneb.
Rumeenias jäi muidugi palju veel avastamata. Nüüd, kus meil on uus Arvi (Arvi 2.0), millel on isegi küttesüsteem, võiks mägedes muidugi pikemalt olla. Ka valiksin järgmisel korral linnapäevaks hoopis Sighișoara, eeldusel, et saan näha rohkemat kui ainult haiglaseinu. Lastega reisimine on nagu pidu, kust tuleb ära minna enne, kui jamaks läheb. „Ma pole kunagi nii suurt kirikut näinud!“ ütles Mirt ühel päeval järjekordset külakest läbides. „Ja ma pole kindel, et ma täna tahan seda näha ka…“ Tundsime sel hetkel kõik sama. Las mõned asjad jäävad järgmiseks korraks.
Tekst: Mari-Leen Treimann
Foto: Kaur Treimann