Artur Lokk sündis 1928. aastal Tartus taluniku perekonnas. Kunstihariduse omandas ta aastatel 1945–1951 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Tal vedas sünniaastaga, sest teda ei mobiliseeritud, muidu oleks ta ka sattunud töölaagrisse ja siis Jaroslavli kunstiansamblitesse.
Vedas ka selles suhtes, et ta jõudis lõpetada kunstiinstituudi 1951. aastal. Kuigi Pallas oli likvideeritud, olid õpingute ajal tema õpetajateks mitmed vanad pallaslased. Sealt sai ta kindlasti hea maalikooli ja kuigi temast ei saanud meie maalikunsti korüfeed, siis on ikkagi tegemist võimeka maalijana. Lõpuks vedas tal selleski, et ta jõudis lõpetada kooli enne, kui see viidi üle Tallinna. Oli alanud võitlus formalistide vastu ja võetud kindel suund sotsialistliku realismi doktriini poole. Lokk jäi õppejõuks nüüd juba ERKI Tartu osakonda. Tänu nii-öelda puhastele paberitele edutati ta Tartu osakonna direktoriks. 1961–1975 oli ta Kunstitoodete Töökodade peakunstnik ning hiljem koondise „Tarmeko” disainer. Õnneks jagus tal aega tegeleda ka maalikunstiga. Paljud Loki tööd meenutavad 1950. aastate lõpu nn karmi stiili.
Kindlasti oli omamoodi läbimurdeks kunstniku Usbeki NSV külastamine 1966. aastal. Siis oli lausa nõudmine, et kunstnikke gruppe saadeti n-ö loomingulistele komandeeringutele vennasvabariikidesse − see pidi rikastama ja kokku liitma Nõukogude Liidu eri kultuure. Peab ütlema, et need komandeeringud olid kunstnikele tõepoolest huvitavad, sest muust maailmast oldi ära lõigatud. Eeldati muidugi eelkõige seda, et kunstnikud tutvustaksid vennasvabariikide rahvamajandussaavutusi, maaliksid tehaseid, töölisi ja kaasaegset arhitektuuri. Artur Lokki aga huvitas eelkõige Usbekistani folkloorne pärand, mis on ajaloolise Siiditee ääres tohutult rikkalik.
Järgnev valik tema loodud Kesk-Aasia etüüde oli sel sügisel näitusel Tallinna vanalinnas Plate tornis. Üksikuid nõukaaegseid reisipilte on olnud näitustel või liikunud kunstiturul varemgi. Näituse Artur Loki pärandist teeb aga ainulaadseks selle terviklikkus – maastikuvaated, figuraalkompositsioonid ja portreed toovad kohale eheda tunde kauge maa elulaadist.
„Lennujaama parklas”(1966) õli, papp. 74 x 92
Võimalik, et see ongi esmamulje saabumisel Samarkandi. Vaevalt olid tal kaasas lõuend ja papp. Viimasele armastas ta rohkem maalida kui lõuendile. Küll olid kindlasti kaasas visandiplokid, kuhu sai skitseerida esmamulje. Maalil näeme seda virvarri, kus käib äge sebimine. Näeme vana ja uue kokkupõrget: moodne lennujaam ja rahvarõivad. Selline vaatepilt pidi Lokki inspireerima. Usbekistan on üldse segu eri aegadest, rahvustest ja kultuuridest. Kus mujal kui lennujaamas võib kõike seda näha. Nõukogude ajal käis üldse lennu- ja rongijaamades vilgas elu: siin kaubeldi, sõimeldi ja kakeldi, kuid ka vennastuti. Kuidas see mõjus põhjamaalasele? Ilmselt kergelt hirmutavana, mis oli seotud suure huviga olukorra vastu, mis siin toimus.
„Kõrb” (1966) õli, papp
Kindlasti üks meeldejäävamaid pilte kunstniku Usbeki-reisilt. Mis kindlasti kunstnikke Kesk-Aasias kütkestas, oli eriline valgus. Päike oleks nagu kõrgemal ja valgustab maapealseid objekte hoopis teisiti kui Põhjamaades. Päike muudab kõik värvilisemaks, kirkamaks. Meie kohalikku loodust kujutaval impressionismil on valdavad hoopis tuhmimad toonid, seda enam talvamaastikel. Ka prantsuse impressionistid armastasid maalida Lõuna- Prantsusmaal. Loki maal toob silme ette kunagise nõukogude menufilmi „Ergav kõrbepäike”. Ehk ongi see õige sõna siinse päikese kohta. Ei varem ja hiljem ei näe me Loki maalides sellist värvide kirkust.
„Arhitektuur III” (1966) õli, papp 43 x 61,5
Usbeki arhitektuuripärand on rikas. Araablaste sissetungiga tuli kaasa islamiarhitektuur - kõik need mošeed, minaretid, mausoleumid, karavansaraisid jm. Keskseks elemendiks on siin portaal. Ühte sellist ongi Lokk maalinud, võimalik, et Samarkandis. Kunstnikku huvitas hoone kubatuur, kuid ka ornament, mille poolt islamiarhitektuur on väga rikas. Sümptomaatiline on see, et Lokki ei huvitanud moodne arhitektuur, mida on eriti pealinnas rohkesti. Usbeki arhitektid olid pärast Nõukogude Liiduga ühinemist hästi kursis vene konstruktivistliku arhitektuuriga, kuid säilitasid ka nendes raamides oma eripära. Muidugi jääb igale turistile silma eelkõige linnapilt oma arhitektuuriga. Lokk tegi oma valiku ja maalis vana arhitektuuri. Hämmastav on see, et kuigi pildi formaat on väike, mõjub see monumentaalselt.
„Mees teetassiga” (1966) õli, papp, 70 x 99,5
Kohalikud inimesed on meie jaoks eksootilised tegelased. Kuigi Lokk maalis suhteliselt vähe portreid, on siinne väga õnnestunud: vana mehe nägu, kortsud ja otse vaatajale silma vaatav mees kõneleb nii mõndagi. Vaieldamatult pole maal tehtud mitte eskiiside põhjal, vaid ikkagi otse natuurist. Juhiksin tähelepanu ka pintslitehnikale: siin pole mingit nokitsemist, vaid näeme laialt tõmmatud pindu, nagu oleks kunstnik kasutanud pahtlit. Värvid on ookerjad ja kuna on maalitud siseruumis, siis pole siin päikesevalgusest tekkivaid reflekse. Igal juhul kunstniku portreeloomingu üks paremaid maale.
„Neiu”(1966) õli, papp 49 x 68
Näeme idamaise mustriga vaipa ja keskel seljaga vaataja poole ühte tütarlast. Pildi keskmeks on ikkagi vaip, mille mustrit on kunstnik ilmselgelt nautinud. Ornament on usbeki kultuuris üldse kesksel kohal. Meil kodus käis äge sõda abstraktsionismi vastu. Kuid mis teha, tarbekunst ongi enamasti abstraktne. Võimalik, et Lokk tõi figuuri sisse, et luua mulje figuratiivsusest. Võib oletada, miks neiu on seljaga vaataja poole. Idamaa naised ei taha, et nende nägu kuidagimoodi kujutatakse, võimalik, et see oli isegi keelatud.