Bangladeshi pealinnas Dhakas asuv parlamendihoonete kompleks, mida kohapeal kutsutakse Jatiya Sangsad Bhaban (valminud 1962–1982), on noore riigi iseseisvuse ja demokraatia sümbol. Hoonel on eriline koht Bangladeshi inimeste südames, selle kujutist võib leida ka kohalikul rahatähel. Hoone kuulub maailma arhitektuuripärandi tippklassi. Selle kavandas Eestis sündinud USA arhitekt Louis Kahn (1901–1974), tegemist on tema magnum opus'e, peateosega. (1901–1974), tegemist on tema magnum opus’e,
Jatiya Sangsad Bhabani puhul mõjuvad radikaalsetena juba ainuüksi faktid.
Louis Kahn paluti hoonet kavandama 1962. aastal, kümme aastat enne Bangladeshi iseseisvumist. Kohe iseseisvumise järel 1971. aasta märtsis tuli aga verine vabadussõda. Dhaka pommitamisel jättis Pakistani militaarne hunta poolelioleva hoone imekombel puutumata, kuna selles nähti mahajäetud varemeid.
Parlamendikompleks asub maa-alal, mida tabavad üleujutused, seega pidi siin kõigepealt tegelema maaparandusega, kasutades kohalikku meetodit.
Hoone on ehitatud käsitsi, inimmuskli jõul, nagu keskajal. Tööprotsessis kasutati bambustorusid.
Betoonist plokid kavandati inimmõõtmelised, et inimene jõuaks neid betooniseguga täita.
Peahoone ehitusmaterjaliks on hall betoon, „madal” 20. sajandi laiatarbe ehitusmaterjal, mida äabib heledate triipudena väärismaterjal marmor.
Kahn tegi 60–70 aasta vanusena sedavõrd suure jõupingutuse, et ei jaksanud oma elu peateose valmimist ära oodata. Arhitekt varises 1974. aastal New Yorgi transpordikeskuses kurnatusest kokku, olles teel koju Philadelphiasse.
Fotograaf Arne Maasik on käinud Kahni jälgedes ja pildistanud nüüd juba kümne aasta jooksul arhitekti hooneid USA-s, Bangladeshis ja Indias. Kuna Kahn rääkis ikka ja jälle, et ta tuleb saarelt, millel on loss, siis on Arne Maasik pildistanud ka Kuressaare lossi ja keskaegset arhitektuuri Saaremaal, valides kahnilikke motiive.
Tänavu aasta jaanuaris reisis Arne Maasik Bangladeshi, et pildistada Jatiya Sangsad Bhabani. Nagu tõeline kindlusarhitektuur, on see ümbritsetud vee ja vallikraaviga, peasissepääs on aga hoolega varjatud. Peahoone sümmeetriline arhitektuur koondub tugeva kesktelje ümber, ülemine osa meenutamas krooni. Hoone kõrgub monumentaalse ja imposantsena keset looduslikku parki, mille lagedus ja tühjus on tugevas kontrastis linna enda asustustihedusega. Juurdepääs pargialale osutub suletuks, ehkki see varem nii polnud.
Kahni on arhitektina peetud müstikuks. Arne Maasik suudab fotograafina tabada närvi, mis teeb Kahni hooned eriliseks. Kadreeritud on hoolega valitud motiive ja rakursse, milles väljendub Louis Kahni kui arhitekti isiklik kood – geomeetrilised vormid, valguse juhtimine, peegeldused veel, kaitsearhitektuur, mis kaitseb niihästi noort riiki ja tema iseseisvust kui ka inimest kuumas kliimas. Päikeseküpsetatud värvid ohkavad soojust isegi juhul, kui tegemist on sealse talvega. Erinevad ilmastikutingimused ja kellaajad lisavad oma spetsiifilise meeleolu. Selle kõige üle jätkub imestamist.
Tekst: Heie Marie Treier