Eesti polaaruurijad jätsid teaduse nimel mugava elu ning osalesid pikkadel keerulistel ekspeditsioonidel, et uurida kaugeid ning ohtlikke polaaralasid, jäädvustades ennast kindlalt maailma polaarteaduse ajalukku.
Eestist on pärit terve hulk polaaruurijaid, nende seas Tartu Ülikooli kasvandikke ja teadlasi. Ära tuleks märkida parun Eduard von Toll, Alexander von Bunge, Alexander von Schrenck, Friedrich Schmidt, Constantin Grewingk, Ernst Reinhold von Hoffmann, Alexander Lehmann, Alexander Theodor von Middendorff, Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz. Enamik neist olid Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased, kes olid lahutamatult seotud Eestiga, kus nad sündisid, õppisid ja elasid palju aastaid.
Kogu 19. sajandi jooksul rikastasid Eestist pärit teadlaste polaaruurimised maailma teadust. Nad jätsid igaveseks oma jälje Arktika tundmaõppimise ajalukku. Uurimata olid tohutud alad Venemaa põhjarannikul, Põhja-Jäämere saartel, polnud teada, kas põhjas läheb meretee Vaiksest ookeanist Atlandi ookeani.
Nad läksid põhja üksi või suurte ekspeditsioonidega, lihtsa ja väheusaldusväärse varustusega. Kuude, sageli aga aastate kaupa olid nad lahutatud kodumaast, kodustest, sõpradest. Vähe on Põhjas paiku, kuhu poleks astunud Eestist pärit polaaruurija jalg. Nad läbisid Arktikas tuhandeid kilomeetreid, nende teekondi tähistavad uued kaardistatud alad maailmakaardil.
Tartu Ülikooli teadlased merereisidel
Tartu Ülikooli erakorraline professor (aastast 1819) ja zooloogiamuuseumi juhataja (alates 1822) Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz (1793–1831) tegi loodusteadlase ja laevaarstina kaasa aastatel 1815–1818 Otto von Kotzebue juhitud ümbermaailmareisi prikil „Rjurik“. Lisaks uute saarte ja saarestike avastamisele koguti ekspeditsioonil teaduslikul otstarbel materjali ja tehti loodusteaduslikke vaatlusi. Ümbermaailmareisi eesmärk oli avastada Loodeväil, see eesmärk jäi aga täitmata. Oma teiselt reisilt tõi ta kaasa Kamtšatkal elutseva lumelamba (Ovis nivicola Eschscholtz), mille esmakirjeldaja ta 1829. aastal on. See lumelammas oli eksponeeritud TÜ peahoones aula kõrval, kuid hävis tulekahjus aastal 1829. Uue lumelamba tõi Lennart Meri juhitud eesti noorteadlaste ekspeditsioon 1960. aastal Kamtšatkalt ja see on siiani ekspositsioonis väljas.
Kui Kotzebue määrati teisel ümbermaailmareisi kapteniks luubil „Predprijatiele“ (1823–1826), siis soovis ka Eschscholtz selles osaleda. Peale tema osales reisil veel mitu Tartu Ülikooli kasvandikku: Ernst Reinhold von Hoffmann (geoloog), Heinrich Friedrich Emil Lenz (geofüüsik) ja Ernst Wilhelm Preuss (astronoom). Ka sellel reisil avastati uusi saari ning jälgiti 27. septembril 1825 Hawaii saarel (Honolulus) meteoriidi langemist (Kotzebue, 1830). Reisi käigus kogus Eschscholtz Alaskal, Californias ja Hawaiil elavaid putukaid ning Hoffmann kivimeid ja Honolulu meteoriiditüki, mida säilitatakse loodusmuuseumi kogudes (TUG 1185-20, 53, 54). Eesti Rahvusarhiivis Tartus (EAA 402.5.140) on säilinud Eschscholtzi kiri 1824. aastast, et ta on toonud oma ümbermaailmareisidelt kaasa 3 imetajat, 80 lindu, 16 amfiibi, 75 kala, 9 lülijalgset, 98 vähki, 874 putukat, 22 merekarpi, 12 meduusi, jne. 1827. aastal teatab Eschscholtz, et esimene jagu reisilt kaasatoodud loomi-linde on peahoone looduskabinetis eksponeeritud. Osa neist on seal kindlasti praegugi. Ernst Reinhold von Hoffmann (1801–1871) töötas Tartu Ülikoolis dotsendina aastatel 1932–1937. 1935. aasta suvel asus ta uurima Soome aluspõhja geoloogiat. Sellel reisil kogus ta Tartu Ülikooli mineraloogiakabinetile kolm kasti kivimeid, ühtlasi õpetas teda saatnud mineraloogiaüliõpilast Alexander von Schrencki (1816–1876) geoloogilisi uurimistöid läbi viima.
Aastatel 1847, 1848 ja 1850, kuid ka aastatel 1853–1857 viibis Hoffmann ekspeditsioonidel Venemaa Euroopa-osa arktilistel aladel Põhja- ja Polaar-Uuralis.
Peterburi botaanikaaed saatis Alexander Gustav von Schrencki 1837. aastal Venemaa Euroopa põhjaosa kirdepiirkonda Kanini poolsaarest Polaar-Uuraliteni taimi koguma. Sellest kujunes kompleksekspeditsioon, mille käigus kogus ta taimi ja kivimeid, uuris kohalikku majandust ja etnograafiat. Ta kasutas kõiki vahendeid, millega õnnestus edasi liikuda, ja vedas ka oma kogusid kaasas. Kohalikud olid üsna abivalmid ja nendele tasumiseks ostis ta lisaks oma teemoonale (laevakuivikud, tee, suhkur) ka mitmevärvilisi helmeid, püssirohtu, tina, piibu- ja nuusktubakat, vasknööpe ja muud taolist.
Peaaegu asustamata piirkonnas kasutas ta edasiliikumiseks paate, põdrarakendeid, samuti korrastas küttide ja põhjapõdrakasvatajate juures oma kollektsioone. Ta alustas majandusprobleemide uurimisega Arhangelskis, siirdus edasi Mezenisse, kirjeldades selle ümbrust. Uuris Petšora paremal kaldal mahajäetud vasekaevandust. Edasisel reisil uuris ta Vaigatši saare geoloogilist ehitust. Uurides saarel kivimeid, sai ta aru, et need on väga sarnased mandril Uurali mägedes paljanduvate kivimitega. Bolvani neemelt leidis ta misjonäride poolt mahapõletatud neenetsite ohverduspaiga, kus kunagi oli olnud palju neenetsite jumalaid. Neenetsite arvates on Vaigatši saar surnute territoorium. Teel mägedesse Polaar-Uurali orograafia ja geoloogia kohta kogutud andmete põhjal esitas Schrenck 1849. aastal töö dotsendikutse taotlemiseks. Petšora alamjooksul kogus ta andmeid neenetsite etnograafia kohta. Kogu ekspeditsiooni kirjeldus ilmus kahes osas. Esimene osa, mis ilmus 1848. aastal, sai tunnustuseks Demidovi preemia1. Teine osa, mis ilmus alles 1854. aastal, sisaldas andmeid Polaar-Uurali orograafilis-geoloogilise ehituse, paleontoloogiliste leidude ja hüdrograafia kohta. Alexander von Schrencki reis Arhangelskist Vaigatši saareni ja tagasi oli linnulennult 2200 kilomeetrit, tema kogutud kivimid on arvele võetud TÜ loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes (TUG 389).
Karl Ernst von Baer ning ekspeditsioon Novaja Zemljale ja Lapimaale
Karl Ernst von Baer (1792–1876) sooritas 1837. aasta 19. juunist kuni 11. septembrini ekspeditsiooni Novaja Zemljale ja Lapimaale kuunaril „Krotov“. Nii täitus ta unistus reisist polaaraladele, kus ta lootis välja selgitada, kuidas suudavad taimed ja loomad eksisteerida oludes, kus aasta keskmine temperatuur on –7 kraadi. Esimest korda polaaralade uurimise ajaloos ei seatud eesmärgiks avastada uusi maid. Peterburi Teaduste Akadeemia eraldas ekspeditsiooniks 6185 rubla. Baeri saatis reisil Tartu Ülikooli lõpetanud geoloog Alexander Lehmann, kes tõestas, et Novaja Zemlja on geoloogiliselt ehituselt sarnane Põhja-Uuralite mäestikuga, ning kogus nii geoloogilist, zooloogilist kui ka botaanilist materjali. Kuna uurimislaev osutus väga väikeseks, leidis Baer juba Arhangelskist veel ühe laeva „Svjatoi Jelisei“, mis võeti ekspeditsiooni abilaevakaks.
Ebasoodsate ilmade tõttu jõuti Novaja Zemljale alles 19. juulil. Algul jäädi laagrisse Matotškin Šari (kitsas väin, mis eraldab Novaja Zemlja põhjasaart lõunasaarest) juures. Baer oli üks esimesi loodusteadlasi, kes viibis Novaja Zemlja pinnal. Uuriti nii Matotškin Šari kui ka Kostin Šari lahe ümbrust, kust koguti suured botaanilised, zooloogilised ja geoloogilised kollektsioonid. Alexander Lehmanni kogutud kivimid on arvele võetud TÜ loodusmuuseumi geoloogilistes kogudes (TUG 385). Novaja Zemljal oli ka suhteliselt ohtlik hetk, kui loodusuurijad sõitsid paadiga läbi Matotškin Šari läänest itta ja jõudsid välja Kara merre. Ilm läks väga halvaks, hakkas sadama vihma, tuul pöördus ja nad ei saanud enam tagasi laevale. Tavaline ettevaatus nägi ette, et päevaseks retkeks tuleb kaasa võtta nädala moon. Neil polnud kaasas aga ei peavarju ega toitu. Tagasi ei saanud ka jalgsi, sest lahte palistasid ülepääsmatud kaljud. Nende õnneks tuul pöördus, viis väina ummistanud jää minema ning nad pääsesid järgmisel päeval uuesti laevale.
Baer kirjutab oma päevikus ekspeditsiooni kohta Novaja Zemljale ja Lapimaale nii:
„Esimene suurem reis, mida ma ette võtsin, oli reis Novaja Zemljale aastal 1837. Mind saatis härra Lehmann, üks noor looduseuurija Tartust. Mälestused suurepärasest vaatest, milles tume mäestik vaheldub võimsate lumemassidega, ja kaldaservade värvirikkaist, madalaist lilledest, mis peaaegu kõik on koondunud rohulapikestele, ning pinnasel roomavaist pajudest, millel ainult viimased võrsed lõhedest välja ulatuvad, kuuluvad veel praegu mu mälu elavaimate piltide hulka. Oma elu kõige kaunimate muljete seas tahaksin mainida neid, mis jäid maal valitsevast rahust, kui õhk oli liikumatu ja päike, olgu siis keskpäeval või südaöösel, paistis pilvitust taevast.“
Ekspeditsioon Taza lahe äärde
Eesti geoloogia aluste rajaja Friedrich Schmidti saatis Peterburi Teaduste Akadeemia 1866. aastal ekspeditsioonile Siberisse Jenissei ja Obi jõe alamjooksude vahemikku Taza lahe äärde, kus pidi asuma säilinud mammutiskelett naha ja karvade jäänustega. Teadlased lootsid, et kui õnnestub leida täiesti säilinud mammutikorjus, siis on võimalik selgitada, kas mammutid elasid Siberi põhjaosas või kandis nad sinna jõgede suurvesi. 26. aprillil 1866 jõudis Schmidt Jambuto järve äärde, kuid ümberringi valitses sügav talv, väljakaevamised tuli lükata suvesse. Suvi osutus aga haruldaselt külmaks ning info mammuti säilmete kohta oli ekslik – eelnevate suvede jooksul olid eemaldatud võhad, nahk ja kolju oli lõhutud.
Väljakaevamised olid väga vaevalised – kirkad nürinesid, kirved purunesid ning nendega oli peaaegu võimatu jääd ja igikeltsa raiuda. Ülejäänud luud lebasid laiali, nii et mammut ei saanud hukkuda kohapeal. Peale mammuti skeletiosade ja karvade viis Schmidt kaasa tähelepanuväärsed taimede ja kivimite kogud. Selle ekspeditsiooniga teenis ta endale hüüdnime Mammuti-Schmidt.
Väärtuslikud esemed Tartu Ülikoolile
Tartu Ülikoolile kingiti erinevate inimeste (põhiliselt ülikooli lõpetajad) poolt kivimeid, suurimetajate luid, kivistisi jm objekte. Näiteks ülikooli mineraloogiakogude 1836. aastal alustatud tulmeraama-tust leiame kabinetile 1858. aastal Alaskalt, Eschscholtzi lahe ümbrusest kogutud suur-imetajate luud, mille hulgas oli ürg-piisoni kolju koos sarvedega, vaala selg-roolüli, karvase ninasarviku reieluu alaosa (arvele võetud kollektsioonis TUG 1203-75, 260, 511). Arhiivi andmetel (EAA 402.5.496) võis selle kingituse taga olla tuntud rüükalade uurija Hermann Asmuss, kes teatas, et kinkis ülikooli kümme imetajate luuleidu, nende hulgas ka ürgpiisoni, karvase ninasarviku ja küürvaala osi.
Parun Eduard Gustav von Toll
Tartu Ülikoolis mineraloogiat õppinud Parun Eduard Gustav von Toll (1858–1902) uuris oma esimesel polaarekspeditsioonil aastatel 1885–1886 Verhojanski mäestiku geoloogilist ehitust. Sama ekspeditsiooni käigus sooritas Toll retke Bor-Juraki jõele, et uurida seal hästi säilinud mammutilaipa ja selgitada füüsilis-geograafilisi tingimusi, mis põhjustasid mammutite hukkumise. Edasi siirdus ta järgmisel aastal Faddejevi ja Uus-Siberi saartele. Teisel polaarekspeditsioonil aastatel 1892–1894 oli ülesandeks nn mammutiprobleemi lahendamine. Kolmas polaarekspeditsioon aastatel 1900–1902 pidi lahendama „Sannikovi maa“ küsimuse. Sel ekspeditsioonil 1902. aastal ta jäi kadunuks koos kolme kaaslasega kelguretkel Benneti saarest lõunas.
Alexander von Bunge (1851–1930) ekspeditsioonid polaaraladele algasid 1881. aastal. Ta osales arsti ja loodusteadlasena viiel polaarekspeditsioonil Siberis. Tema saavutused polaaralade kaardistamisel, taimestiku ning loomastiku uurimisel, paleontoloogias, etnograafias ja meditsiinigeograafias on tunnustust väärivad.
Kui 19. sajandi alul olid uurimata tohutud alad Venemaa põhjarannikul, Põhja-Jäämere saartel, siis 20. sajandi alguseks olid polaaralad juba enam-vähem kaardistatud. Kuigi suuri polaarekspeditsioone Tartu Ülikool ise ei korraldanud, kinkisid siin töötavad või õppivad inimesed osa oma ekspeditsioonidel kogutud materjalidest kas ülikoolile või looduskabinetile, kus neid siiani säilitatakse.
Tekst: Mare Isakar
Fotod: Loodusmuuseum