Semiootik ja keskkonnaajaloolane Kati Lindström kirjeldab Antarktika reisi Rootsi-Argentina ekspeditsiooni raames, mille eesmärk oli uurida, millist mõju avaldavad kliimamuutused Rootsi-Argentina ühisele kultuuripärandile. Saame teada, kuidas on Antarktikas telgis ööbida ja mida tähendab kuulus Antarktika vaikus tänapäevases tähenduses.
Kui meie ekspeditsioon veebruari algul Argentina majandatavasse Esperanza baasi jõudis, oli koroonaviirus veel rassismihõnguline nali. Riiklik keskvalitsus, mis haldab kõiki Argentina Antarktika baase, oli juba andnud kõrgendatud hoiatuse ja esimesed baasid teatasid eneseisolatsiooni kehtestamisest. Tundus siiski ilmvõimatu, et viirus Wuhani turult nii kaugele maailma otsa jõuaks. Kui Esperanzasse saabus Hiina teadlastega uurimislaev, lasti nad veel maale, kuivõrd laeva tšiillastest meeskond kinnitas, et tervisekontroll on teadlastel läbitud ja peiteaeg kindlasti möödas. Kuna kõigil baasi asukatel kästi külastajate teelt eemale hoida, oli meie tööpäev saja aasta vanuse kivionniga Esperanza baasis ikkagi häiritud.
Nädalapäevad hiljem aga, kui meid helikopteritega Seymouri saare Marambio baasi viidi, et seal tööga jätkata, oli baasi juhtkond juba rangem ning hiinlasi sisse ei lastud. Maad võtnud udu sees lösutas hiinlaste alus kaljuranniku all reidil nagu kummituslaev, kust siis helikopteriga üles saare platoole lennati, et tontlike kujudena uduhämus uidata ja proove võtta. Vaid kümmekond päeva pärast meie Marambiost lahkumist suleti kõik Antarktika baasid külastajatele, et vältida viiruse sattumist kontinendile. Ehkki nii Esperanzas kui ka Marambios on korralikud arstipunktid, oleks talvine epideemia sel kaugel mandril surmaotsus.´
Maandumine šokolaadikreemis
Rootsi-Argentina ekspeditsiooni CHAQ2020 saabumine Buenos Airesest Seymouri (Marambio) saarele oli teistmoodi seikluslik – kahjuks hoopis tüüpilisem Antarktika poolsaarele, mida kliimamuutused kõige valusamalt puudutavad. Lahkusime Rootsi meeskonnaga põhjamaisest talvest 2019. aasta teisel jõulupühal, et uue aasta esimestel päevadel Buenos Airesesest sõjaväelennukiga edasi suvisesse Antarktikasse lennata. Suvi Antarktika poolsaare lääneosas peaks olema midagi Eesti talve taolist, ainult et jaanipäevaste valgete ööde ja tugeva muutliku tuulega, mis võib ükskõik millal tormiks paisuda. Nagu Eesti talved, nii on ka Antarktika suved järjest ebakindlama kliimaga. Meid oli hoiatatud, et Argentina logistika on keeruline ja võib ette tulla viivitusi, kuna Argentinal on Antarktikas kuus püsivat ja seitse hooajalist baasi. Ent viivituse põhjustas seekord hoopis ilm: aasta algul hakkas Marambio baasis vihma sadama, jätkusid plusskraadid ja igikeltsa peale rajatud lennuväli sulas. Lennurada oli pehme nagu šokolaadikreem ja kui Herculese lennuk pärast kahte nädalat ootamist sel lõpuks ilma mutta kinni jäämata maandus, oli kõigi kergendus suur. Sügavate porirööbaste vahel paistsid kõveratel jalgadel seisvad Marambio hooned nagu kosmosebaas. Mürinast lukus kõrvad pakkusid sobivaid heliefekte.
Antarktikasse ei toonud meie seitsmepealist seltskonda muidugi mitte lennuradade vaatlus, vaid vajadus kaardistada, millist mõju avaldavad kliimamuutused Rootsi-Argentina ühisele kultuuripärandile. 1901. aastal, kui Otto Nordenskjöld ja tema meeskond, kelle pärandit me uurisime, Rootsist teele asus, ei teatud sellest Antarktika osast õieti midagi. Vaala- ja hülgekütid, kes piirkonnas asjatasid, hoidsid üldjuhul ametisaladust ega kippunud välja rääkima ega dokumenteerima, kus nad käisid ja mida nägid. Lääne-Antarktika oli suuresti kaardistamata ja teaduslikud andmed selle geograafia, kliima ja elustiku kohta peaaegu puudusid. Larseni šelfiliustikud, mille küljest viimastel aastatel järjest suuremaid jäämägesid eraldub, olid veel tundmata. Ometi arutlesid Nordenskjöld ja tema kolleegid juba toona, et varasemate vaatlusandmetega võrreldes tundub kliima soojenevat ja seetõttu murdub kusagilt tundmata kohast vette üha enam suuri jääpanku. Sellest ajast on olukord aina tõsisemaks muutunud. Lumesadu nägime üldse vaid mõnel üksikul päeval. Kruiisiturist, keda paksud jäälahmakad väljavalitud kohta ei lase, võib küsida, kus see kliima soojenemine siis on, ent massiivsed ulpivad jäämäed ongi üks selle paljudest ilmingutest.
Majake sulava künka peal
Niisiis oli meid kokku seitse – kolm argentiinlast ja neli „rootslast“ – ja reisi sihtpunktiks Nordenskjöldi ekspeditsioonist jäänud kultuuripärand Snow Hilli saarel, Esperanza baasis, Pauleti ja Seymouri saartel. Esimeseks sihtpunktiks oli alates 1902. aastast Snow Hilli saare dramaatilisel igikeltsakünkal seisev must prefabrikaathoone, mille „tagahoovis“ telkisime kokku kaks nädalat. Kui Nordenskjöldi seltskond maja siia 1902. aastal talvitumiseks püsti pani, kaitses hoonet mere poolt vihaste tuulte eest suur liustik. Liustiku- ja mäeseina vahel lömitas tavalist rootsi suvilat meenutav maja laial igikeltsakünkal nagu vanakuradi selja taga; paarsada meetrit eemal teise künka peal asus aga magnetiliste uuringute hütt. Taamal paistis teravatipuline Cockburni saar. On midagi maagilist kontrastis selle maja dramaatilise asupaiga ja hoone enda tavalisuse vahel – kütmata vana puitmaja kopituslõhn ja rabe katusepapp, libedaks kulunud ja lääpa vajunud puitpõrandad ning kääksuvad tahveluksed võivad kuuluda ükskõik kelle lapsepõlvemälestustesse vanaema maakodust.
Ent viimase 120 aastaga on palju vett merre voolanud. Veel 1990ndate lõpul Nordenskjöldi hoonet restaureerinud mehed räägivad, et turistide kummipaadid sõitsid ümber liustikunurga majani ning jõudehetkedel istusid nad liustikunuki ette ja ootasid jäätükkide vette rabisemist... Mõnikord juhtus, et turistid, keda viimastel aastatel maabub lühikesel jäävabal perioodil siinkandis umbes 400 inimest aastas, üritasid tõusuvee all püdelaks muutunud rannaribast läbi ronida ja neid pidi lauatüki abil muda seest päästma. Praeguseks pole aga liustikku enam kusagil – pealiustik on taganenud mitu kilomeetrit ja seda pole enam nähagi. Hoone tagant mereni laskunud liustikuharu on täielikult sulanud ja selle asemel voolab vilgas oja, mis meid joogiveega varustas ja mis tasapisi, aga järjekindlalt Nordenskjöldi maja alust igikeltsaküngast õgvendab. Magnetiliste uuringute hütt on praeguseks juba maailmamerre uhutud ja kui erosiooni peatada ei suudeta, siis on õige varsti peamaja kord. Kui merevee tõus jätkub, ootab see saatus kardetavasti suurt osa Arktika ja Antarktika kultuuripärandit, sest enamik neist asub kergesti ligipääsetavatel madalatel rannikualadel.
Meie reisi eesmärk oli dokumenteerida pärandobjektide ehituslikku seisukorda, kliimamuutuste mõju sellele, vajaduse korral teha pakilisemaid parandustöid ning püstitada Snow Hillile automaatne ilmajaam ja igikeltsa temperatuurisensorid, et saaks ilmastiku mõju majas valitsevale sisekliimale paremini mõõta. Selleks tööks vajaliku tehnika – laserskännerid, droonid, kõiksugu kaamerad ja sensorid, arvutid ja kottide kaupa kõvakettaid – Argentina tollist läbisaamine oli paras tsirkus ning Antarktika külma, tuule ja igikeltsast lenduva tolmuga nende töös hoidmine omaette proovikivi. Selgus, et hoonest 3D-mudeli tegemiseks vajalik laserskänner ei armastanud ei tuult, lumesadu ega teravat päiksevalgust, aga tuulevaikset, kerge kõrge pilvevinega päeva tuleb Antarktikas harva ette. Ilmaga oli meil siiski õnne ning tehtud need tööd lõpuks said, ehkki tööpäevad venisid polaaröös vahel südaööni välja.
Kellele on pärandit tarvis?
Hoolimata sellest, et 1950–1960ndatel oli Nordenskjöldi maja jääd täis ja täiesti hüljatud, on see täna tänu Argentina pidevatele jõupingutustele üsna heas seisus. Seejuures on nad ka küngast toestanud, et igikelts aeglasemalt sulaks ja vähem erodeeruks. Võib ju küsida, miks kõigist inimestest nii kaugel peaks üht rootsi majakest püsti hoidma? Kellele on üldse Antarktika kultuuripärandit tarvis? Eriti arvestades, mis restaureerimistöödeks vajaliku kraami kohaletoimetamine maksab.
Lühike vastus on, et ajaloolist pärandit kohustab riike kaitsma Antarktika leping. Pikem vastus on, et kultuuripärandis kehastuvad eri riikide geopoliitilised huvid. Argentina jaoks on see Snow Hilli majake üks tähtsamaid pärandiobjekte: siin talvitus esimene argentiinlane Antarktikas ning Argentina edukas päästeoperatsioon näitab, et juba 1903. aastal valitses siin Argentina riigivõim. Seda osa Antarktika territooriumist nõuavad endale nii Argentina, Tšiili kui ka Ühendkuningriigid ja ehkki territoriaalsed nõuded on Antarktika lepingu ajaks külmutatud, on nii vana pärandobjekt tõsine trump ajaks, kui nõuded peaksid üles sulatatama. Antarktika lepingu kaitse all oleva ajaloopärandi seas on igasuguseid objekte mälestustahvlitest ja büstidest baasihoonete ja vanade ekspeditsioonide hüttideni, aga valdaval enamikul neist on geopoliitiline motiiv näidata, kui kaua on külmal mandril juba tegutsetud. Vaid osa neist asub aladel, mida saab külastada turistina.
Antarktika vaikus
Mis tunne on Antarktikas telkida? Küllap kujutab nii mõnigi lugeja ette lõputut tüünet vaikust liikumatute lumeväljade ja majesteetlike jäälahmakate kohal. Antarktika argipäev suurtes teadusprogrammides on aga tihti midagi muud. Nagu öeldud, oli meil lumekattega kehvasti ning suud-silmad, seljakotid, riided ja pisimadki praod täitusid sulanud igikeltsast lenduva peenikese tolmuga. Helikopterite müra oli kõrvulukustav, nende tuulepöörised peksid teravat liiva näkku. Aga ka siis, kui teraskiilid olid silmapiiri taha kadunud, tuli vaikust veel kaua oodata, sest generaator täitis oru valju monotoonse urinaga. Kuna meil oli kaasas palju energiat neelavaid aparaate, undas generaator hilise õhtuni, et kõiki akusid uueks päevaks täita. (Ööseks võeti kõik akud endale magamiskotti kaissu, et need end külmas tühjaks ei laeks.) Kaks korda päevas aga toimus ligi 40-minutine raadioseanss Marambio sidekeskuse ja kõigi telklaagritega, summutades ojavulina ja jää tasase praksumise valju mehaanilise pragina ja metalse ninahäälega: „Museo, museo, siin Omega! Kas teil midagi vaja on?“ Meil oli, sest veel nädal pärast laagrisse jäämist ei olnud meie püstitatava ilmajaama mast veel saabunud.
Aga tõesti, kui päev oli veerenud hilisõhtusse, oranžis telgis õhtusöök söödud, generaator lõpuks vaikis ja enne magamiskotti pugemist veel valgesse südaöösse vaatasid, oli vaikus kõrvulukustav. Roosakassinakas vines paistsid teiselt poolt väina Rossi saare liustikud ja külmas raskes vees lebasid liikumatult jääpangad. Loomi Snow Hilli saarel kuigi palju ei ole, nii et eeselpingviinide hirnumisest pääsesime. Aeg-ajalt võis kuulda, kuidas mõni suurem jäälahmakas mõne liustiku küljest lahti murdus ja merre sumahtas. Vahemaa teise kaldani oli ligi 20 kilomeetrit. Lääne-Antarktika suve südaöövalguses kostis seega vaid jääpraginat ja telgisuu tunnelisse takerduvate kaasreisijate mahlakat vandumist.
Lootuste laht
Kui ilmajaama mast lõpuks helikopteriga kohale lennutati ja jaam püsti sai, kui kõik sensorid olid paigaldatud, arheoloogilised leiud restaureeritud ja arvele võetud, viimne kui sentimeeter skännitud, droonitud ja filmitud, oli aeg helikopteritega edasi lennata. Laagri kokkupakkimine oli omaette kogemus. Mingil kummalisel põhjusel on argentiinlased ehitanud oma lennubaasi platoole, mis on alati pilvemütsi sees. Igal pool mujal särab päike, aga Marambio on pilves ja pilvise ilmaga helikopterid turvakaalutlustel ei lenda. Laagri kokkupanemisega pidi ootama viimase hetkeni, sest kunagi ei tea, kas kokkulepitud päeval helikopterid välja ilmuvad või ei. Enamik lahtisi asju panime eelmisel õhtul kokku, aga telgid ja köök jäid püsti. Kui lennubaasist anti märguanne, et nüüd varsti stardime, läks ahvikiirusel nende mahavõtmiseks. Regulaarsust ja pikaajalisi plaane armastavatele rootslastele oli see väga närvesööv, argentiina ekspeditsioonijuht oli aga hädas sellega, et rootslased ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida, kui ärasõit ootamatult neli tundi ettepoole nihutati.
Argentina logistika auks peab siiski ütlema, et tühja ooteaega oli meil vähe ja juba samal õhtul leidsime end Esperanza baasist. Imekaunis Hope Bays, kus kolm Nordenskjöldi ekspeditsiooni meest improviseeritud kivihütis seitse kuud pingviine sõid ja talve lõppu ootasid, lootes, et kunagi keegi nad siit päästab. Esperanza baas asub kahe suure liustiku vahel maalilises lahesopis, otse pingviinikoloonia keskel. Pingviinid ja hülged olid ju varasemas Antarktika ajaloos näljasurma ärahoidmiseks väga olulised, nii et paljud vanad baasid või ajaloolised monumendid asuvad looduskaitsjate meelehärmiks nende loomade pesitsuspaikadele väga lähedal. Esperanzas pesitsevad pingviinid otse baasihoonete vahel, kettidega eraldatud aladel. Antarktika leping keelab muuseas pingviinidele läheneda, aga siin oli ilma nendega kokku põrkamata peaaegu võimatu liikuda. Ka ajalooline kivihütt oli hirnuvate eeselpingviinide poolt ümber piiratud.
Ööbimine sünnitusmajas
1952. aastal asutatud Esperanza baas on eriline veel mitmes mõttes. Siin toimus muide Antarktika ainukene relvastatud kokkupõrge, kui üks argentiina ohvitser avas tule kaupa maha lastinud Briti aluse pihta. Pisikeste punaste ühepereelamu tüüpi majakeste kogum näeb välja nagu küla kusagil Kanadas või Skandinaavias põhjapöörijoone taga. See on üks kahest Antarktika baasist, kus on nii-öelda tavaasustus: postkontor, kirik, muuseum, surnuaed, haigla, raadiojaam (kus oli minulgi au rääkida)... ja kool-lasteaed. Siin asub hetkel ainuke Antarktika kool ja kirjutamise hetkel oli see ühtlasi ainus Argentina kool, mis polnud koroonaviiruse hirmus digiõppele üle läinud. Kui enamikus baasides on ainult logistilist või teadustööd tegevad inimesed, siis siia tullakse perekondadega. Teine sarnane asula on tšiillaste Villa Las Estrellas King George’i saarel.
Nende kahe asula vahel toimus 1970ndate lõpus ja 1980ndate algul omanäoline Antarktika asustamise võistlus. Tsiviilasustuse programm Esperanzas käivitati 1978. aastal suure pauguga: üks Esperanzasse kolinud naistest oli seitsmendat kuud rase ning 7. jaanuaril 1978 sündis kontinendi esimene beebi. Poiss ristiti sealsamas kirikus ning see oli ühtlasi kontinendi esimene ristimisakt ja sünnitunnistus. Beebikaal, millel teda kaaluti, on praegugi muuseumis väljas. Juba märtsis sündis kontinendi esimene tüdruk ja kokku on Esperanzas ilmavalgust näinud kaheksa last. Aga ega tšiillasedki viletsamad saanud olla – 1984. aastal nägi Villa Las Estrellas ilmavalgust esimene laps, kes „on nii sündinud kui ka eostatud“ valgel kontinendil.
Ringi jooksvad lapsed ja väikesed ühepereelamud annavad Esperanzale hoopis erilise õhustiku. Perekondliku, lahke ja südamliku. Värsket vett jätkus korraliku duši jaoks ja porist paakunud riided said puhtaks. Et „naiste majas“ vabu voodeid ei olnud, majutati mind arstipunkti palatisse. Üsna võimalik, et samasse, kus mõni neist kaheksast lapsest sündis. Laupäeviti toimusid uhked pitsaõhtud tantsuga, tehti ka uhket argentiina grilli. Liha varutakse kõvasti ja grilliinstallatsioonid kuuluvad iga Argentina baasi juurde. Igal õhtul oli jõutrenn ja aeroobikatund, kuid enamus kaebas, et võtab kaalus juurde...
Roosas virtsas
Kui Nordenskjöldi meeskonda ootas 1902. aastal üks mõõtmisajaloo külmimaid talvi, siis meie osaks sai üks ajaloo soojemaid suvesid ja purustatud soojarekordid. 17 soojakraadi oli Seymouri saare liivarannal küll tore, aga igikeltsa peal pole see pooltki nii mõnus, kui võiks arvata. Pinnas sulab ja kõndija vajub kohati põlvini sisse. Savise sopakihi all aga varitseb petlik jääkiht, mille peal elegantselt libiseda. Saapad ja püksisääred kaaluvad pärast päevast rännakut umbes tonni jagu ja ega neid niisama kergesti puhtaks saagi – eriti Marambio jaamas, mille puhta vee reservuaarid sulanud igikeltsa sisse lihtsalt ära imbusid, mistõttu riiete pesemine ja dušiminutid olid piiratud.
Päevane matk Marambio jaamast Penguin Bayle ehk Pingviinilahele oli sellistes oludes meeleolukas. Baas asub umbes 200 meetri kõrguse loodusliku platoo peal ja sealt alla rannikule oli läga sees suhteliselt lihtne libiseda. Õhtul üles sai libedat saviseina pidi ainult tahtejõu abil ja matkakepi metallist otsa savialusesse jäässe raiudes. Pingviinilahel oli meil vaja dokumenteerida kaks ajaloolist objekti: Nordenskjöldi jäetud toidulao riismed ja Argentina päästemeekonna poolt 1903. aastal püstitatud mälestustahvel. Nagu nimigi ütleb, on see pingviinide pesitsuspaik ja seega Antarktika lepingu looduskaitseala. Sinna, kümnete tuhandete hirnuvate, kiiksuvate ja prääksuvate pingviinide vahele pääseb tänapäeval ainult eriloaga. Pinnas on Pingviinilahel küll kaljusem, nii et mudasse me enam ei vajunud, see-eest sulas seal aastakümnete jooksul kuhjunud pingviinide väljaheide. Nordenskjöldi toidulaost järele jäänud mitte just kuigi pilkupüüdev kivihunnik ja puupulk asusid täpselt pingviinipesa keskel, ümber roosast väljaheitest moodustunud paks lägaring, millest nirisesid välja ilusad roosad virtsanired. Lolo ja Pepe on armsad ja pingviinikaka nunnut roosat värvi, aga kokkuvõttes tundsin salajast rõõmu, et minu igapäevatöö on vähem virtsane. Turistile soovitan pingviine väiksemas koguses...
Meie ekspeditsiooni viimasele etapile said saatuslikuks Lõuna-Orkney saari blokeerivad 100-meetri kõrgused jääpangad, mis sundisid Argentina sõjaväe jäälõhkujat marsruuti ja sõiduplaani muutma. Pauleti saare kivihüti juurde jäigi meil seepärast sõitmata, mis siis, et saare tipp oli Seymouri rannalt näha ja et sinna jõuab aastas üle kolme tuhande turisti. Ligi 100 000 muneva pingviinipaariga koloonia oleks meie ekspeditsiooni jaoks olnud kindlasti kõige haisvam ja lärmakam tööpaik. Selle asemel istusime nädalakese Marambio baasis selget ilma ja lennukit oodates, et seejärel tropid kõrva suruda ja kõrvulukustavalt mürisevasse Herculesesse ronida.
Ees ootas lämbe Buenos Aires ja liigagi porine Stockholm. Ehkki me tookord seda ei teadnud, oli seegi vedamine, sest kui reis oleks veel paari nädala võrra veninud, oleksime arvatavasti kuhugi koroonalõksu jäänud. Õudusfilmides oodatakse ikka Antarktikas tuumasõja, viiruse või tulnukate rünnaku möödaminekut, aga tegelikult on kriisi ajal kodus parem.
Otto Nordenskjöldi Antarktika-ekspeditsioon 1901–1903
Nordenskjöldi ekspeditsiooni lugu on üsnagi vähe tuntud, ent ometi tulvil juhtumisi, mis paneksid isegi Hollywoodi imalaima režissööri punastama.
Ekspeditsioonilaev Antarctic lahkus Göteborgi sadamast 16. oktoobril 1901 ning suundus Buenos Airese ja Tulemaa kaudu Lõunamere poole. Antarktikasse jõuti jaanuari keskel ja pärast Seymouri saarele toidulao rajamist maabuti Snow Hilli saarel. Siin pidid Otto Nordenskjöld ja tema viis kaaslast – nende seas ka Argentina mereväelane José Maria Sobral – talvituma ja teadusuuringuid tegema, kuniks laev täitis ümberkaudsetel meredel oma teadusprogrammi.
Veebruaris 1902 jättis kuulsa norra vaalapüügikapteni Anton Larseni juhitud Antarctic Nordenskjöldi ja tema mehed talvelaagrisse. Novembris – Antarktika kevade algul – pidi laev nad siitsamast uuesti peale võtma. Aga laeva ei tulnud ega tulnud, tuli hoopis uus talv, täis teadmatust sellest, mis laevaga oli juhtunud. Kelgureisid lähisaartele pakkusid tegevust, uusi teadmisi, aga ka pingviini- ja hülgeliha, millega kesiseks jäävat toidusahvrit täita.
Kui Antarctic novembris talvelaagrile lähenes, olid jääolud väga halvad. Otsustati, et kolm meest (Duse, Andersson ja Grundén) lähevad Esperanza lahel maha, üritavad maismaad ja jääd pidi Snow Hilli saareni jõuda, tulevad koos Nordenskjöldi rühmaga Esperanzasse tagasi ja laev tuleb neile sinna järele. Ent jää oli lahti, edasi ei pääsenud ja mehed jäid Esperanzasse laeva ootama. Kuid laev ei tulnudki. Viimases hädas ehitasid mehed kivist onni, kus nad üle talve elasid, et varakevadel üle jää uuesti Snow Hilli poole minna.
Antarctic oli vaid mõni päev pärast Esperanza kolmiku maabumist jäänud jäässe kinni ja vajus põhja. Meeskonnal õnnestus suur osa kraamist päästa ja sõudepaatidega jõuti Pauleti saarele. Seal tehti kivist onn, kus oodati kevade saabumist.
1903. aasta septembri algul kõndis räbalates ja nälginud Esperanza-trio Snow Hilli poole. Teel põrkasid nad Vega saarel kokku kelgureisil Nordenskjöldiga, kes nad külmumissurmast päästis. Novembri algul sattusid pingviinimune korjavad mehed omakorda kokku argentiina kapteni Irizariga, kes oli Buenos Airesest saadetud päästeekspeditsioonile. Kompsud pakiti kokku ja asutati minema, kui Snow Hilli saabus äkki sõudepaat kapten Larseni ja paari Pauleti saare mehega. Oleks nad saabunud päev hiljem, poleks neid keegi kusagilt otsida osanud, kuid nüüd päästeti kõik. Uskumatute seikluste käigus hukkus vaid üks mees.
CHAQ2020 ekspeditsiooni tegemistest võib lähemalt lugeda meltinghistory.org
Tekst ja foto: Kati Lindström