Antarktika ekspeditsiooni kõne

Juuli teisel nädalal algas Antarktika avastamise 200. aastapäevale pühendatud ekspeditsioon. Eestlaste laeva teelesaatmise tseremooniad toimusid Kroonlinnas ning Peterburi Jaani kirikus ja Venemaa Geograafi aseltsis. GO Reisiajakiri avaldab David Vseviovi kõne Antarktika ekspeditsiooni õnnistamise pidulikul kontsert-aktusel Peterburi Jaani kirikus.

Ekspeditsioon loob seosed mineviku ja oleviku vahel

Austatud daamid ja härrad!

Me oleme täna kogunenud siia, et tähistada 200 aasta tagust sündmust, kui 1819. aasta juulis alustas Kroonlinnast teekonda Antarktikasse ekspeditsioon laevadel „Vostok“ ja „Mirnõi“, mida juhtisid Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Mihhail Lazarev. Nii algas avastusretk, mis on läinud merendusajalukku. Seejuures pole isegi oluline, kas Bellingshauseni ekspeditsioon silmas 1819. aasta 28. jaanuari udusel päeval mandrit või mitte. Fakt on see, et jõuti Kuninganna Maudi maa piirkonnas rannikust vaid ligikaudu 20 miili kaugusele, mis on andnud mitmel pool maailmas aluse pidada just nimelt seda daatumit Antarktika avastamise kuupäevaks. Bellingshauseni ja tema kaaslaste avastuse tähtsust ei vähenda kuidagi ka asjaolu, et Vene ekspeditsioon võib mõnede uurijate arvates jagada mandri avastamise au Edward Bransfi eldiga, kes 1820. aasta 30. jaanuaril nägi Antarktise poolsaart.

Kas Antarktika avastamise au kuulub Bellingshauseni või Bransfieldi ekspeditsioonidele, polegi oluline. Parafraseerides esimese inimesena Kuu pinnale 35 aastat tagasi astunud Neil Armstrongi sõnu, võib ka seda sündmust iseloomustades öelda, et Antarktika avastamise puhul oli tegemist väikese sammuga ühele inimesele, kuid suure hüppega kogu inimkonnale.

Kui külastada Eestis Saaremaal seda piirkonda, kus paiknesid Bellingshausenite suguvõsa valdused, siis torkab tõesti silma, et need on peaaegu igast küljest ümbritsetud mere poolt. Asjata pole Fabian Gottlieb von Bellingshausen hiljem kirjutanud: „Ma sündisin keset merd. Nagu kala ei saa elada veeta, nii ei saa ka mina elada mereta.“

Kogu Bellingshauseni elutee, alates algusest kuni surmani 1852. aastal kujunes luuleliselt väljendudes Poseidoni, muistsete kreeklaste merede ja ookeanide valitseja teenimiseks.

Selles auditooriumis pole vajadust peatuda Bellingshauseni eluloo kõigil detailidel, nagu ka omaaegse ekspeditsiooni ettevalmistamise ja toimimise käigul ning lisaks poleks meil selleks piisavalt aega. Kuid kogu „Bellingshauseni looga“ seondub üks aspekt, millele ma tahaks teie tähelepanu ikkagi pöörata.

Täna õhtul asub teele ekspeditsioon mootorpurjelaeval „Admiral Bellingshausen“, mis ulatab sümboolselt käe 200 aasta tagustele sündmustele ning luues nii seose mineviku ja oleviku vahel. Just nimelt sellise mineviku ja oleviku vahel, mis tänasel päeval võib ühendada Eesti ja Venemaa inimesi.

Jah, ajalugu on lõpmatult mitmekihiline, tulvil eripalgelisi sündmusi ning vaid meist, olevikus tegutsevatest inimestest sõltub see, mida me minevikust esile toome, millele tuginedes loome normaalseid riikidevahelisi suhteid, või vastupidi – kasutame minevikusündmusi vaid selleks, et leida sealt põhjendusi vastastikuseks vaenuks ja vihkamiseks.

Meenutades ja mingis mõttes taaselustades kunagist Bellingshauseni ekspeditsiooni, võib julgelt väita, et tegemist on meid kõiki ühendava sündmusega; ühendava sündmusega, millel on väärikas koht nii Eesti, Venemaa kui ka kogu maailma merendusajaloos.

David Vseviov

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga