Tallinnas Laial tänaval asub klubi NOKU. Otsustan Andrust just seal kohata. Palun endale pitsi Vana Tallinna ja hakkan parasjagu minema välisukse peale vaatama, kas Andrus ikka ruumi pääsemiseks vajalikku salakoodi teab, kui mees juba hoogsalt baari siseneb. „Mis asja sa jood? See ei ole viin?! Pidime ju ühe viina tegema?“ hakkab ta enne tere ütlemist õiglust jalule seadma. Oleme kokku leppinud, et räägime reisijuttu. „Pean üles tunnistama, et ma ei ole ette valmistanud. Ei jõudnud,“ selgitan ausalt. Jõudsin küsimustikku äsja valmis kirjutada ainult ühe küsimuse/märkuse. See kõlas nii: „Lennukite peldikud. Tunded nendega seoses.“
(Köhatan hääle puhtaks.) Ega mul muud ei olegi esimese hooga küsida, kui seda, et kuidas sa lennukipeldikutesse suhtud?
Mind need ei häiri.
Mina võin käia Afganistanis või kalju pealt alla kukkuda, aga lennuki peldikus ma käia ei taha.
Mis seal ikka nii õudset on? Seal saab istuda.
Räägime parem kaugetest maadest ja eksootikast, näiteks munkadest. Nii palju kui ma neid Laoses näen, on mul tekkinud küsimus, miks nad on pühad – midagi nad ei tee, ainult võtavad toitu vastu...
See on sama küsimus, miks lehm on püha: mungad on sarnased lehmaga Indias – ta võib igale poole sisse minna, teda peab toitma, teda ei tohi tappa. Või siis dalai-laama. See imelik ümbersündimise süsteem, et mingi suvaline poiss kusagil Tiibetis on korraga uus laama, tundub mulle ikka väga kummaline. Aga okei, praegu dalai-laama on vähemalt riigijuht, okupeeritud riigi juht. Vähemalt sellena on ta tõsiselt võetav. Teeb midagigi.
Arvasin kunagi, et mungad on kõik targad ja teevad midagi kasulikku.
Tänapäeval mungad Euroopas teevad ikka vist natukene midagi kasulikku, mitte ainult ei leba kongis ega palveta. Käisin näiteks kunagi Turu raamatumessil ja mind pandi kloostrisse ööbima. Seal kloostris pidasid nunnad hotelli. Pesid pesu, valmistasid süüa ja tegid muid toimetusi, mida hotellis peab tegema. Olid kasulikud küll.
Kuidas valid – kas kultuurireis või seiklusreis?
(Väga kiiresti.) Kultuurireis igal juhul!
Mida sa pikkade lennureiside ajal teed? Kindlasti kogud inspiratsiooni uute ra…
(Katkestab mind.) Joon näiteks.
Mina lendasin hiljuti Finnairiga kaheksa tundi Bangkokki. Telekas oli katki ja tuli välja, et alkoholi ka ei pakuta. Ainult saia sai osta. See oli kohutav reis.
Loll oled või? Oma väike pudel peab kaasas olema! See mahub ilusti ees oleva tooli taskusse – lupsti. Ja siis sealt võtad.
Teoreetiliselt küsides, kui ma pakuks, et maksan sulle mõne pika reisi kinni, kas sa oleks nõus kirjutama reisiraamatut?
Ei, seda küll mitte.
Miks nii kindel ei?
Ma olen selline muinasjutuvestja, ma ei ole reaalsete olukordade kirjeldaja. Ma mõtlen pigem kodus tegelasi välja. Reisi kirjeldamine ja mis seal kõik juhtus – see ei ole minu rida, ma eelistaks teha selliseid asju, mida teised minu eest teha ei oska. Neid, kes minust paremini reisiraamatut kirjutavad, on palju, nad viitsivad suhelda ja asju välja uurida. Mina ei viitsi reisil kohalikega enamasti eriti suhelda. Ülikoolis, kui ma ajakirjandust õppisin, siis ma pigem mõtlesin need inimesed välja, kellega ma koolitöö jaoks intervjuud pidin tegema. Ma ei viitsinud päriselt minna kellegi juurde.
Kunagi kirjutasid GO Reisiajakirjale naljaka loo ühepäevasest Helsingis käimisest.
Nojah, aga see ei olnud tõestisündinud lugu. Loo nimi oli „Suur seiklus“. Kirjeldasin suuri ja tähtsaid ettevalmistusi ühepäevaseks reisiks Helsingisse. Kui ma päriselt Soomes käin, siis ma ei kirjuta sellest kunagi midagi. See pole huvitav.
Kui me siin juba nii-öelda reisijuttu ajame, siis kas hüppab kohe pähe mõni kõige seiklusrikkam matk? Midagi sellist, et „oh kurat, te ei suuda uskuda, mis juhtus!”. Ükskõik, kas heas või halvas mõttes.
Reis on seltskonna küsimus. Ma reisin enamasti selleks, et olla mingisuguste inimestega koos. Kui sinu Sri Lanka raamatut lugeda, siis saan aru, et sina lähed reisile hea meelega üksinda ja sünnitad endale selle käigus kontakte. Mina tahan reisile minna koos kambaga, kas perekonna või sõpradega, ja kõik, mis teel sünnib, sünnib selle kamba keskel.
Oled koos heade sõpradega, keda muidu kogu aeg ei näe, aga siis ollakse järsku hommikust õhtuni koos. See on pull! Tekivad mingisugused hoopis teised suhted. Võetakse koos napsu, sünnivad uued naljad ja olukorrad, mis hakkavad omakorda järgmistele reisidele kaasa mängima. Kõik need toredad seiklused, need on selle pundi sisesed, neid ei saa hiljem ette rääkida. Need ei ole sellised, et oh, sattusin kuskil ohtu või kukkusin kuskilt alla, vaid pigem see, et mis juhtus hommikusöögilauas ja mis juhtus pärast bussis – kes millise nalja viskas.
Sellise bussireisiga oled sa minu praegusel kodumaal Iirimaal samuti käinud, ma tean.
Jah. Aga see Iirimaa reis oli natukene liiga kiire reis. Kogu aeg pidi ühe kalju juurest teise juurde sõitma ja kuna vahemaad olid pikad, siis sai võib olla natukene liiga palju bussis veedetud. Saad korraks välja: vaata, siin on udune meri! Siin on kalju! Ja juba pidi hakkama järgmise kalju juurde sõitma, mis oli kolme tunni kaugusel. Oleks tahtnud võib olla rohkem kõrtsus istuda ja ööelu näha. Samas oli meil bussis jääd ja sai endale olemise seal bussi tagaotsas üsna mõnusaks, tehes džinni ja tooniku kokteile. Jääga.
Väga luksuslik reis, kui bussis on isegi jääd!
Me varastasime seda hotellist.
Kas sa ennast ette valmistad, kui säärasele reisile lähed? Loed midagi, uurid?
Ei. Ma lähen nii, nagu lähen. Mida ma tean, seda tean. Sellisel sõpradega bussireisil saab tee peal nagunii palju uusi teadmisi.
Ma sain Tiit Pruulist, kes neid reise organiseerib, niiviisi aru, et igaüks räägib midagi mikrofoni ja tutvustab oma teadmiste põhjal uusi kohti?
No Iirimaa reisil rääkis mikrofoni Tiit ise kogu aeg ja oli natukene pahane, et me tihti poodide juures peatusi tahtsime teha – selleks, et õlut osta. Graafik oli selle jaoks liiga tihe ning pidi kiiresti aina uute kaljude juurde jõudma. Hiljem jääb reisist muidugi ainult hea mälestus, aga kui oled seal bussis, siis hakkad mõtlema, et miks kurat ei saa nüüd õlut osta, et miks see nii on.
Oota, aga kuhu sa seda lugu tahad üldse panna?
GO Reisiajakirja. Näe, mul on viimane number kaasas. (Kotist ilmub ajakirja detsembrinumber.)
Viimane number? Enam ei ilmugi?
Ilmub ikka. Viimane selles mõttes, et viimane number, noh. Ma ei tea, kuidas seda teistmoodi öelda.
Selge. (Lööb ajakirja lahti.) Väga ilusad pildid. Portugali pilt. (Loeb kõvasti pealkirja:) „Tõusev toidumaa!“ Portugalis ma eelmine aasta käisin. Perega. Sõin sardiine. Huvitav, kas sellest ajakirjas ka juttu on? Ma oleksin väga pettunud, kui sardiinidest juttu ei ole. (Uurib ajakirja.) Vist ikka ei ole.
Kas Portugal on siis sinu arust tõusev toidumaa, nagu ajakirjas väidetakse?
Portugali toit mulle isiklikult nii väga ei meeldinud. Aga näiteks Kreekas on imehea toit. Kreekas olen ma palju käinud ja läheks alati tagasi, juba ainuüksi toidu pärast.
Kui peaks Eestist ära kolima, siis kuhu koliksid? Aasia? Aafrika? Tõmbab kuskile?
Mind ei tõmba üldse Eestist ära. Kui ma peaksin Eestist ära minema, ei oleks ma kindlasti ka selline kirjanik, kes ma olen. Vaata, mis on juhtunud enamiku väliseesti kirjanikega, kes kunagi olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Eks neil oli uues kohas parem olla, kui siin oleks olnud sellel ajal, aga keegi neid eriti nagu ei lugenud. Eestis nad kirjanikuna kuulsaks ei saanud, välismaal neid ka ei loetud.
Tohoh. Kas kohe üldse ei loetud?
Mitte eriti. Võib olla neil omad pisikesed kinnised kogukonnad olid, kes neid lugesid, aga kui sa väliseesti kirjanikuna kuskil võõral maal tänaval käid, siis ega keegi ei tea, kes sa selline oled ja mis sa selline oled, ega oska sind kirjanikuks pidada ja sinu raamatut otsida. Targem oli ikka siia jääda ja ära kannatada. Oled ikka oma rahva keskel vähemalt. Mulle sellepärast meeldib Eestis olla, et saan rahvaga suhestuda. Aeg-ajalt tullakse siin ikka tänaval minu juurde ja öeldakse, et härra Kivirähk, teie see või see lugu oli hea. Mõnele võib olla ei meeldi midagi ja siis ka ütleb. Ma olen oma lugejaskonnaga siin koos.
Aga ikkagi, kui peab ära minema ja valikuks on Aasia või Aafrika?
Ma pole kummaski eriti käinud. Valiks ilmselt Aasia. Aga ega üks koht ei ole parem kui teine, kui oled pidanud sunniviisiliselt kuskile kolima.
Aasias ei ole üldse siis käinud?
Türgis siiski. Ja Aafrikas olen käinud Tuneesias. Mulle tegelikult ei meeldi islamimaad ja rohkem ma neisse reisida ei taha. Seal tunned end ikkagi kuidagi tõeliselt võõrana. On ju loomulik, et kui suur osa rahvastikust on siiralt usklikud ja sina eurooplasena ilmselgelt nende usku ei jaga, siis seda lõhet on igal hetkel tunda. Ta ju võib sulle oma kaupa müüa, aga sa ei ole oma inimene.
Kas sul ei ole sellist tunnet, et tahaks rohkem avastada, käia, panna linnuke kirja, et oled seda ja seda riiki näinud?
Avastamise tung on ikka. Näiteks Lõuna-Ameerikasse võiks kunagi sattuda. Aga ka siinsamas Euroopas on veel väga palju avastada. Ega siis see, kui sa näiteks Münchenis käinud oled, ei tähenda, et sa oled Saksamaad näinud. Berliin või Hamburg on sootuks midagi muud. Samamoodi on Prantsusmaal Marseille ja Pariis. Need on täiesti erinevad kohad! Ei saa niimoodi öelda, et näe, korra käisin üle Prantsusmaa piiri ja nüüd on Prantsusmaa nähtud.
Muidugi ei saa. Mina olen seitse aastat Laoses käinud ja alles nüüd hakkan natukene sellest riigist taipama.
Just nimelt. Selleks peabki kaua aega ühe koha peal käima. Aga kõikide riikidega nii ei jõua teha. Elus jõuab väga põhjalikult tutvuda võib olla ainult kolme-nelja riigiga.
Kas sa tead, mitmes riigis sa käinud oled?
Ei tea. Ei ole kokku lugenud.
See olekski naljakas olnud, kui sa oleks teadnud. Oleks olnud üks hea nali ka sinu poolt.
Nojah. Soomes ma olen käinud. Ehk siis üks koht on kindel…
Mis sa Venemaast kui maast arvad?
Venemaa kui turismikas mulle meeldib. Elada ma muidugi seal ei taha, aga mulle väga meeldib Venemaal käia. Alati kui mingi võimalus pakutakse, siis olen kohe nõus minema. Väga meeldib Vene köök ja Vene viin ja mingil määral oskan ma ka vene keelt – tähendab, ma saan seal hakkama.
Kas venelased kutsuvad sind sinna?
Ei kutsu. Põhiliselt olen ikka käinud Eesti kirjandusüritustega seotult või teatriga. Marimaal käisime näiteks tükki mängimas. Seal oli monoteatrite festival. Draamateatriga mängisime „Aabitsa kukke“. Aga olen seal muidugi käinud ka oma raha eest. Eelmise aasta veebruaris näiteks käisin, näitasin lastele Peterburi.
Siberis oled käinud?
Üle-eelmine aasta käisime Tiit Pruuliga Siberis Krasnojarskis. Sinna sattusime EV 100 raames. See oli küüditamisega seoses, sealt algasid mingid teed kunagi. Setu külas käisime. Või niivõrd-kuivõrd setu külas, eks see ole venestunud muidugi, kuid mõned inimesed räägivad siiski setu keelt. Kuigi oli kevad, oli kohutavalt külm, kogu aeg oli null kraadi piires. Meile olid jõematkad ette nähtud, kuigi oli üle mõistuse külm. Tegime need sõidud siiski kaasa. Anti tekid ümber ja viina ka ja nii me siis purjetasime seal mööda jõge. Pold häda.
Väga lõbus.
Oli jah lõbus. Aga jah, üks reisimise viise ongi siis see, kui väliseestlased kutsuvad külla. Üks asi on käia kirjanikuna. Euroopa eri riikides eesti koolid ja kogukonnad kutsuvad külla. Ka Dublinis, kus sina elad, käisin näiteks niimoodi.
Kuidas oli?
Väga tore oli. Toredad inimesed. Jõin nendega Guinnessi õlut ja lobisesin. Mis nii religioossel maal üllatas, oli joomakoht nimega Church (’kirik’), mis oligi tehtud kunagisse kirikusse. Eestis ei tuleks see kõne allagi! Seda kohta nägin ma siis, kui ma üksinda käisin. Kui Tiit Pruuli ja bussireisiga olin, siis selliseid kohti ei näinud, kogu aeg pidi ringi kappama – ühelt rannikult teisele.
Dublinis viisid eestlased mind ka kõrtsi, mis oli kohe surnuaia kõrval. Väga arhailine koht, kus ei olnud toole ega midagi. Tagaseinas oli suur luuk, mille peale kunagi surnumatjad pidid koputama, kui ei viitsinud kõrtsi tulla, ja siis neile anti otse luugist õlut.
Siis mulle tehti ringreis seal Dublini ümber mägedes. Niimoodi olengi paljudes kohtades käinud. Eriti tore on seal, kus on koolid ja lapsed. Neile tahetakse näidata, et eesti keel on ikka päris keel, et on olemas eesti kirjanikud, kes kirjutavad eesti keeles, ja kinnitatakse seeläbi: „Lapsed, õppige seda keelt ja ärge ära unustage!“
Teine variant on teatrireisid, kus kutsutakse lausa terve teatritrupp külla. Mina olen kirjutanud mingi tüki ja mind võetakse ka kaasa. Näiteks „Meri ja Orav“ on hea tükk, mida välismaal mängida – dekoratsioone eriti ei ole, kaks meest peavad dialoogi. Ameerikas käisime sellega läänerannikul ja idarannikul, viimati käisime Abhaasias Eesti külades mängimas.
Sina siis istud ja vaatad, kuidas su tükki mängitakse?
Nojah. Austraalias käisime näiteks ka, tegime ringreisi. Mina tervet reisi kaasa ei teinud, aga poisid – Egon Nuter ja Andrus Vaarik – kahekesi käisid palju rohkem linnu läbi. Mina läksin lõpu poole, käisin Sydneys ja Melbourne’is. Mängisime kultuurimajades. Esimese hooga põles mul nina ära, hakkas vett välja ajama. Seal kasvavad teede ääres aaloed ja mind õpetati, kuidas seda endale nina peale määrida. Siis ma ostsin endale ka nokatsmütsi, sest lolli peaga olin esimene päev ilma selleta ringi käinud.
Mis Austraalias veel huvitavat on peale aaloede?
Käisime seal mööda Eesti Majasid. See oli huvitav. Kõik olid sisustatud 1950. aastatel. Pätsi pildid seina peal, tolmu ja kopituse lõhn sees nendes majades. Kõik linikud ja üldse kõik on 1950.–1960. aastatest, hiljem pole remonti seal tehtud.
Kui Eesti Majadest rääkida, siis Ameerikas näiteks on põlvkonnad vahetunud. Selliseid klassikalisi väliseestlasi enam polegi.
Mängisime LA-s, seal olid kõik kahekümneaastased tüdrukud-poisid, kes olid viimaste aastate jooksul sinna elama tulnud ja õnne otsima ning naersid kogu aeg. Näitetrupp ütles, et neil pole paremat publikut kunagi olnud kui LA-s ja et kunagi pole nii palju naerdud. Eesti Maja seal oli muidugi... No kunagi oli see ehitatud viisakasse ümbruskonda, nüüd aga ümbritsevad seda ainult hispaanlased. Poes inglise keeles õlut osta on väga raske – pead näpuga näitama, mida tahad.
Teisel rannikul, see oli vist Baltimore’i linnas, oli Eesti Majaga juhtunud umbes midagi samasugust. Kunagi oli olnud heas ja turvalises kohas, nüüd oli sinna ümber tekkinud mustade rajoon, kus väidetavalt keegi iga päev ära tapeti. Maja ümber oli tõmmatud kera okastraati. Vanad eestlased tulid kohale autodega ja muretsesid siis kogu aeg, et see kas ära lõhutakse või ära varastatakse. Maja müüa polnud võimalik, sest keegi ei tahtnud enam sinna linnaossa maja osta. Niimoodi see kahekorruseline maja seal õnnetult seisis.
See Eesti Maja ikka veel tegutseb seal?
Tegutseb kuidagi, aga on kokku kuivanud. Nelikümmend inimest ei täida seda suurt rõduga ruumi ära. Paljud ei julge sinna tulla ka. Kardavad neegreid.
Sõna neeger ei tohi öelda.
Ma tean küll, aga aeg-ajalt ikka kogemata lipsab suust. Olen Vene aja inimene. Mulle lapsed mõnikord ütlevad kodus, et nii ei tohi öelda. Ma ei mõtle sellega midagi halvustavat ja eestikeelses tõlkekirjanduses on see sõna alati sees. Muidugi selle sõnaga seoses on tegelikult ainuke reegel see, et pead austama teiste inimeste tundeid ja kui see on teiste jaoks probleem, siis ole viisakas – see ei ole raske. See, mis kunagi oli meil loomulik, on nüüdseks natukene muutunud. Kusjuures tütar just näitaski mulle ühte vana ETV salvestust 1980. aastatest, kus Kersna küsis laste käest, et kuidas neeger tavalisest inimesest erineb. (Naerame.)
Kas sulle käib närvidele, et kõik sind ainult lõbusaks inimeseks peavad? Kohe, kui sinu nimi üles kerkib, siis ootavad kõik, et ainult nalja hakkaks saama. On see väsitav?
Niimoodi on see inimeste puhul, kes mind väga kaugelt tunnevad, nagu raadiokuulajad. Lähedasemad inimesed ja need, kes on mu raamatuid lugenud, eriti viimastel aastatel, teavad, et mul ei ole kogu aeg ainult lõbus. Samas on parem olla lõbus, kui sünge ja morbiidne kuju, keda kõik kardavad või kes tuleb tuppa ning on püha nagu Arvo Pärt ja keda inimesed kipuvad kummardama.
Vestluse lõpetab mu abikaasa, kes saabub seltskonda ning toob Andrusele kaasa temaatilise kingituse kaugelt maalt – Laoses akha hõimunaise tehtud käevõru.
„Kas see kaitseb millegi eest? Kas toob õnne? Kas see toob raha?“ uudishimutseb näitekirjanik.
„See on tehtud lihvitud kokakoolapurkide tükkidest,“ ütlen mina. „Võid selle oma lapsele viia,“ julgustab Justyna.
„Ei vii,“ ütleb Andrus ja kinnitab käevõru kiiresti endale randme ümber.
Tekst: Rene Satsi
Fotod: Andrus Kiviräha erakogu