Andrus Kivirähk: „Reis on seltskonna küsimus.”

Tallinnas Laial tänaval asub klubi NOKU. Otsustan Andrust just seal kohata. Palun endale pitsi Vana Tallinna ja hakkan parasjagu minema välisukse peale vaatama, kas Andrus ikka ruumi pääsemiseks vajalikku salakoodi teab, kui mees juba hoogsalt baari siseneb. „Mis asja sa jood? See ei ole viin?! Pidime ju ühe viina tegema?“ hakkab ta enne tere ütlemist õiglust jalule seadma. Oleme kokku leppinud, et räägime reisijuttu. „Pean üles tunnistama, et ma ei ole ette valmistanud. Ei jõudnud,“ selgitan ausalt. Jõudsin küsimustikku äsja valmis kirjutada ainult ühe küsimuse/märkuse. See kõlas nii: „Lennukite peldikud. Tunded nendega seoses.“

(Köhatan hääle puhtaks.) Ega mul muud ei olegi esimese hooga küsida, kui seda, et kuidas sa lennukipeldikutesse suhtud?

Mind need ei häiri.

Mina võin käia Afganistanis või kalju pealt alla kukkuda, aga lennuki peldikus ma käia ei taha.

Mis seal ikka nii õudset on? Seal saab istuda.

Räägime parem kaugetest maadest ja eksootikast, näiteks munkadest. Nii palju kui ma neid Laoses näen, on mul tekkinud küsimus, miks nad on pühad – midagi nad ei tee, ainult võtavad toitu vastu...

See on sama küsimus, miks lehm on püha: mungad on sarnased lehmaga Indias – ta võib igale poole sisse minna, teda peab toitma, teda ei tohi tappa. Või siis dalai-laama. See imelik ümbersündimise süsteem, et mingi suvaline poiss kusagil Tiibetis on korraga uus laama, tundub mulle ikka väga kummaline. Aga okei, praegu dalai-laama on vähemalt riigijuht, okupeeritud riigi juht. Vähemalt sellena on ta tõsiselt võetav. Teeb midagigi.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga