Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast

Kuidagi on kujunenud välja selline kurbveider olukord, et ma ei ole oma sugulastega väga palju kontaktis ja selle põhjused peituvad ilmselt nii universumis kui ka tõsiasjas, et suure osa elust veedan ma väljaspool Eestit. Selles valguses oli rõõm suur, kui säärase vahva tiitliga inimene nagu minu „nõbu“ minuga sotsiaalmeedia kaudu ühendust võttis. Andres! Me oleme elus nii vähe ja nii ammu kohtunud, et mina neid kohtumisi isegi ei mäleta.

Veel suuremaks paisus rinnas rõõm, kui tema feissbuki kontot õhinal läbi kammides märkasin, et mehele meeldib üks tegevus sama hullupööra kui mulle ja selleks tegevuseks on reisimine. Rõõm segunes korrapealt ka eestlasliku kadedustundega: taipasin peagi, et tema on elu jooksul palju rohkem maad ja ilma näinud kui mina. Kohe palju-palju rohkem. Nõudsin kohest kohtumist, et uurida, mis värk sellega on, et mees nii palju maakeral ringi on käinud. Parasjagu paiknes tema Tais ja mina Laoses ning leppisime kokku, et trehvame Louangphabangis (linn Laoses), et asja arutada, aga siis tuli mulle kallale ootamatu kõhutõbi, millega ei olnud just kõige targem tegu minna järjepanu kaheksa tundi sõitvasse bussi, ja Laoses me ei näinudki. Küll aga kohtusime üsna peatselt hoopis Tallinnas, Solarise keskuse kohvikus ja näis, et jutul ei tulegi lõppu.

Kuna intervjuuseeria nimi on Supijutud, kas võtame suppi ka?

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga