Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast

Kuidagi on kujunenud välja selline kurbveider olukord, et ma ei ole oma sugulastega väga palju kontaktis ja selle põhjused peituvad ilmselt nii universumis kui ka tõsiasjas, et suure osa elust veedan ma väljaspool Eestit. Selles valguses oli rõõm suur, kui säärase vahva tiitliga inimene nagu minu „nõbu“ minuga sotsiaalmeedia kaudu ühendust võttis. Andres! Me oleme elus nii vähe ja nii ammu kohtunud, et mina neid kohtumisi isegi ei mäleta.

Veel suuremaks paisus rinnas rõõm, kui tema feissbuki kontot õhinal läbi kammides märkasin, et mehele meeldib üks tegevus sama hullupööra kui mulle ja selleks tegevuseks on reisimine. Rõõm segunes korrapealt ka eestlasliku kadedustundega: taipasin peagi, et tema on elu jooksul palju rohkem maad ja ilma näinud kui mina. Kohe palju-palju rohkem. Nõudsin kohest kohtumist, et uurida, mis värk sellega on, et mees nii palju maakeral ringi on käinud. Parasjagu paiknes tema Tais ja mina Laoses ning leppisime kokku, et trehvame Louangphabangis (linn Laoses), et asja arutada, aga siis tuli mulle kallale ootamatu kõhutõbi, millega ei olnud just kõige targem tegu minna järjepanu kaheksa tundi sõitvasse bussi, ja Laoses me ei näinudki. Küll aga kohtusime üsna peatselt hoopis Tallinnas, Solarise keskuse kohvikus ja näis, et jutul ei tulegi lõppu.

Kuna intervjuuseeria nimi on Supijutud, kas võtame suppi ka?

Ma ei taha suppi, ma võtan ühe kohvi. Söö ise suppi, kui tahad.

***

Iga kord, kui sinuga viimase kuu jooksul ühendun, oled sa kuskil eksootilisel maal või tuled sealt. Mis värk selle pideva reisimisega on? Kas su vanemad panid su lapsena radiaatori külge kinni ja nüüd, kui oled täiskasvanu, tunned vajadust igal pool vabana ringi joosta?

Vanemad ei sidunud mind kinni. (Huvitav, kas ta võttis seda küsimuse osa tõsiselt? – R. S.) Tänu oma vanematele oli mul hea lapsepõlv ja riiulis raamatud, mis olid minu jaoks, kui nii võib öelda, erinevate viisade eelkäijad. Pärast Jules Verne’i, Mayne Reidi ja Jack Londoni lugemist teadsin juba varajases lapsepõlves, et külastan suuremaks saades neid kohti, millest nendes raamatutes pajatatakse. Rääkisin oma plaanidest enesekindlalt sõpradele ja isegi õpetajatele, kuigi viimased arvasid selle peale, et olen lihtsalt päikese käes üle kuumenenud.

Mul oli muuseas juba viiendast eluaastast saadik alati väike seljakott kokku pakitud ning seal olid sees kompass, maailmakaart, paar raamatut ja sokid. Igapäevaselt vahetusid vaid võileivad värskete vastu. Olin kogu aeg minekuvalmis.

Pean kohe natukene kadedalt küsima: mitu maad oled elu jooksul läbi käinud?

Sellele küsimusele vastamiseks peaks olema käes kalkulaator, seljas valge särk ja kaelas kikilips. Okei, ma niisama naljatlen. Olen kokku käinud 151 riigis ÜRO 193 riigist. Võib öelda, et seda kolmekümne viie aasta jooksul. Mõnda maad olen külastanud korra, mõnda mitu korda ja nagu näha, on veel, kuhu püüelda. Huvitav on see, et tänapäeval on kosmonaute maailmas veidi üle 550, aga inimesi, kes on külastanud kõiki maailma riike, ainult 200 ringis! Muidugi on minu unistus liituda selle viimase nimekirjaga, mitte esimesega, sest minu suuruses skafandreid veel ei tehta.

Millal kavatsed selleks inimeseks saada, kes kõik maailma maad läbi on käinud?

Loomulikult võiksin lülituda spordirežiimile ja teoreetiliselt, ütleme viie aasta jooksul, külastada kõiki ülejäänud riike, aga see läheks sõna otseses mõttes liiga sportlikuks ürituseks. Võtan asja rahulikult. Küll see maade nimekiri täis saab, kui on õige aeg.

Ürita mulle seletada, miks sulle reisimine nii väga meeldib? Miks sa ei käi lihtsalt aastas korra Portugalis patareisid laadimas, nagu enamik normaalseid inimesi?

Portugal on nii äge maa, et lühikesest puhkusest seal ei piisaks. Isegi tervest aastast ei piisaks, et seda riiki korralikult näha ja nautida. Aga miks mulle reisimine nii kohutavalt meeldib? Ju ma siis ei ole normaalne. Midagi on DNA-s võib olla teistmoodi? Kui ma kohtun teiste, samamoodi „muteerunud“ inimestega, siis saan aru, et meis kõigis on midagi teistmoodi: mingisugune seletamatu ahnus muljete järele ja avastamise janu. Reisimise rõõm on minu jaoks nagu üks laste mänguasi – kaleidoskoop: selles on nii palju emotsioone ning need on soojad, värvilised, maitsvad ja eksootilised. Ma arvan, et üheksakümmend üheksa protsenti inimestest ei saaks minust aru. Aga hoolimata reisikirest ei ole ma nii-öelda professionaalne reisija.

Mida üldse tähendab „professionaalne reisija“?

Mulle ei meeldi sõna „professionaalne“ juba üleüldises mõttes, aga professionaalsed reisijad on ilmselt need indiviidid, kes üritavad tõestada selliseid väiteid nagu „kõik on võimalik“ ja lähevad seetõttu ekstreemsustesse. Näiteks rekordipüstitajad, kes võimalikult väikese ajaga maailma läbi käivad ja nii edasi. Või siis on veel professionaalseteks reisijateks inimesed, kes ametialaselt kogu aeg reisima peavad: ajakirjanikud, reisiblogi pidajad ja fotograafid.

Kui teen intervjuusid maailmas palju ringi käinud inimestega, siis väga sagedasti öeldakse: reisimise juures on parim see, et kohtud inimestega...

Uute inimestega tutvumine on tõepoolest ka minu elus jõuliseks stiimuliks!

… aga keegi ei räägi nendest kohutavatest inimestest, kellega sa oma reisiteel kohtud. Kas sina kohtud tihti nii-öelda „õudsete“ inimestega? Samuti kuulen pidevalt, et hiina ja vene turistid on need kõige jubedamad turistid, kellega reisi peal maid jagada. Mis sa sellest väitest arvad?

Loomulikult kohtun ma reisidel ka hirmsate inimestega! Ilma nendeta ei saaks ju… Aga asi pole rahvuses. Kõike tuleb võtta rahulikult ja naljaga. Kui sulle ei meeldi lärmakad hostelid, siis ära ööbi nendes. Või kui sind häirib suur hiina turistide kamp, kes kõik lärmavad, vahetpidamata pildistavad ja ainult suure kobarana ringi liiguvad – keera asi naljaks, liitu nendega ja kuku samuti iga sekundi tagant pilte klõpsima ja lärmama. Kui sul veab, saad Youtube’i staariks ja sind vaatavad miljonid inimesed!

Planeedil Maa elab seitse ja pool miljardit inimest ning absoluutselt kõikidega on võimatu harmoonias koos elada ja see ei ole ka vajalik. Katsu igasse situatsiooni, mis reisil tekib, sisse tuua huumor ja ükskõik kui õudne kommunikatsioon paraneb seeläbi märgatavalt – olen selles kindel!

Kuidas tavaliselt reisid? Kas üksi, perega või sõpradega?

Kombineerin neid variante: reisin nii üksi kui ka koos pere või siis sõpradega. Minu naine võib koos minuga reisida Austraalias isegi 10 000 kilomeetrit – pole probleemi –, kuid selle aja jooksul peab tema käsutuses olema vähemalt paariks päevaks rand, et ta saaks oma patareid laetud. Aga muidu on ta valmis minema kuhu iganes, igal ajal.

Kui ees ootavad sõidud autoga ja rand jääb kaugele, siis ei leidu midagi paremat kui meeste kamp, kellega oled samal mõttelainel. Neljast inimesest koosnev meeskond on ideaalne lahendus ka kulude suhtes. Dakar, Colombia, kogu Lõuna-Aafrika Vabariik, Peruu ja Tulemaa on näiteks need unustamatud kohad, mis on koos sõpradega läbitud.

Kunagi, kui olin noorem, reisisin päris palju ka üksi. Siis olid minu unistuste sihtkohtadeks Lihavõttesaar ja Prantsuse Polüneesia. Käisin ära. Hea kingitus 40. sünnipäevaks!

Sa reisid palju ka tööalaselt?

Nii on läinud jah, et rohkem kui kakskümmend aastat olen tegelenud kakaoubade kaubandusega. Siit tulenevad ka palju minu reisid Elevandiluurannikule, Ghanasse, Nigeeriasse, Indoneesiasse ja üldse kõikidesse riikidesse, kus kakaod kasvatatakse ja kust võib külmutuskapimagneti asemel koju tuua ka malaaria. Need on minu korduvalt külastatavad riigid, nii-öelda tööalased riigid.

Kas oled ka päriselt malaaria külge saanud?

Kusjuures ei ole. Kõige hullem haigus, mis mul reisides on õnnestunud hankida, oli raskekujuline difteeria. Selle tõttu kaotasin kehakaalust kümme kilo, mis järele mõeldes oli võib olla hoopis hea asi. Üldiselt ma üritan neid troopilisi haigusi vältida. Ma ei taha, et minu pilt avaldatakse kuskil meditsiiniajakirjas pealkirjaga „Me ei tea, mis tal viga on“.

On mõni maa, kuhu läheksid ikka ja jälle tagasi?

Kahtlemata on. Neli riiki: Tšiili, Argentina, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Namiibia. Ütle mulle, et ma ei saa nendesse riikidesse kunagi tagasi, ja mul oleks tunne, justkui löödaks noaga südamesse! Olen nendesse kohtadesse valmis lendama iga kell ja isegi nii, et pagasit kaasa ei võta! Iga kell!

Mis need maad siis nii eriliseks teeb?

Kõige ilusamad vaated, kõige ilusamad teed, kõige paremad söögid, kõige paremad veinid. Iga maa sellest nimekirjast on nagu täiuslik retsept täiuslikuks reisiks! Võibolla minu lemmikkoht maailmas energia mõttes on Nõelaneem (Cape Agulhas), Aafrika lõunatipp, kus India ja Atlandi ookean kokku saavad. Vot seal on alles võimas energia! See on minu isiklik maailmalõpp, seda muidugi heas mõttes!

Võtan sellest kinni, et oleksid nõus nendesse riikidesse ilma pagasita minema ja kohe. Mida sa teeksid näiteks Namiibias maandudes esimese asjana, kui saabuksid sinna kaks kätt taskus? Ei mingit pagasit.

Leiaksin taskust natukene raha, üüriksin selle raha eest lennuväljal džiibi ja lihtsalt sõidaksin. Ükskõik kuhu. Namiibiast rääkides – kahjuks on eestlastel sinna, nagu ka Lõuna-Aafrika Vabariiki minemiseks vaja viisat, mida modernses maailmas enamik riike enam ei nõua. Loodetavasti võtab meie välisministeerium selles suhtes varsti midagi ette!

Sulle purjetamine ei meeldi? Kas reisid mõnikord ka merd mööda või ajad kogu aeg lennukite ja autodega ringi?

Reisin ikka maad mööda või siis lennukiga. Merele lähen ainult mõnel maal kohalike kaluritega.

Minu lemmikküsimus: kõige ohtlikum olukord sinu reiside jooksul?

Esiteks võiks öelda seda, et ohtlikud olukorrad esinevad kodus sagedamini kui reisides. Lennukiga lendamist või piraajat püksis ei pea ma ohtlikuks olukorraks.

Oot-oot, kas Eestis elamine on ohtlikum kui reisimine?

Eestis varitseb üks väga ohtlik asi: depressioon. Eriti annab see ennast tunda novembris.

Kui ennast enne reisimist korralikult ette valmistad, on ohtlikud olukorrad eri riikides minimaalsed, kui just tahtlikult Darwini auhinda ei taha saada.

Mõnikord võib reisides muidugi loodus kallale tulla, nagu juhtus Tšiilis aastal 2010: sõitsime parasjagu läbi väikelinna Talca, kui asfalttee hakkas lainetama ja autost välja hüpates ei saanud ühte sammu ka enam teha, sest maapind kõikus nii kõvasti. Märkasin, et seisame bensiinijaama kõrval, autol mootor töötas ja elektripostid hakkasid aeglaselt meile peale vajuma. Kujutlesin, mis järgmiseks juhtub – need olid päris õudsed sekundid minu elus ja tundusid igavikuna. Kõik läks aga hästi. Hea oli, et me ei olnud jõudnud Concepcióni linna, kus maavärina tugevuseks mõõdeti kaheksa palli ja kus oli palju ohvreid.

Enamasti tekivad ohtlikud olukorrad teel loomadega, kui oled autoga ega jõua enne päikeseloojangut oma sihtpunkti. Pimedas kohtad teel rohkem loomi kui Aafrikas safaril.

On sulle mõni suurem loom masina ette sattunud?

Georgias Svanethis kukkus lehm mägedest mu autole peale ja põrkas sealt edasi jõkke. See oli väga imelik intsident. Tundus, nagu kohalikud oleksid lehmale tšatšat (Georgia brändi) andnud, sest lehmad tavaliselt ei kuku mäe otsast alla. Loodetavasti oskas ta vähemalt ujuda.

Kas mõni eksootiline loom sind purenud ei ole? Ma ise kardan paaniliselt ahvi hammustust…

Mind hammustas kuulsipelgas (bullet ant) Guatemalas ja tema hammustus oli nii valus, et tundus sõna otseses mõttes, nagu keegi oleks sepahaamriga varba pihta andnud. Pärast seda tunduvad kõik süstid, ükskõik kuhu, naljana.

Kas teed alati reisikindlustuse? Mina mõnikord ei tee…

Loll oled, kui ei tee. Alati peab kindlustus olema. See on sinu reisi eelarvest kõige väiksem osa. 99% juhtudest ei lähe seda vaja, aga kui läheb ja seda ei ole, siis oled omadega läbi!

Naljakas lugu reisidelt, mis esimesena pähe hüppab?

Mulle tuleb kohe meelde päev, mil ma hävitasin Eesti. Füüsiliselt. Soovisin Paapua Uus-Guineas koolilastele näidata, kus asub see riik, kus ma elan, aga nende maakaart  oli 1960. aastatest ja mu näpp vajus läbi Peipsi järve, vedades kogu Eesti ja tüki Venemaast endaga kaasa. Kaardil ilutses Eesti asemel järsku tohutu auk. Õpetaja oli kaardi rikkumise pärast maruvihane, lapsed röökisid kaua aega naerda, mina punastasin.

Lõbus muidugi kogu riik põhja lasta. Kõikidest maailma köökidest – kus on parimad söögid?

Kogu austuse juures terve maailma kulinaaria suhtes jumaldan ma siiski kõige rohkem Georgia kööki. Sealsed söögid-joogid on nagu ilus laul! Hatšapuri, odžahuri, tšašušuli, satsivi… Keele viivad alla!

Kõige õudsem kogemus söögiga?

Puudub. Ma lihtsalt ei söö sellist sööki, mille kohta võiks öelda „õudne“. Kui mulle tundub, et toit ei ole söödav, siis ma ei söö seda, sama lugu on ka jookidega. Ussid, rotid, ahvi aju ja muud hõrgutised ei kuulu minu toidukavasse ja tundub, et ei hakka ka kuuluma. Või siiski: ükskord Kambodžas proovisin kobrat. Restoranis, mis pakkus maitsta ainult kobrat. See oli päris kole. Kobral lüüakse sinu silme ees pea maha, lõigatakse ta lõhki ning tema süda, mis veel tuksub, serveeritakse sulle  viiekümnekraadises alkoholis. Ma pidin selle rituaali läbi tegema ja tundsin veel minut aega enda sees, kuidas kobra süda lõi. Pärast seda vitsutasin grillitud kobraliha ja sellest roomajast tehtud suppi.

Kuidas kobra maitseb?

Nagu üleküpsetatud KFC kana.

Vaat mida kõike reisides võib kogeda. Kas kõik inimesed peaksid sinu arust kogu aeg reisima?

Kindlasti ei ole see kohustuslik. Igaühel on oma elurütm, mõnele meeldivad laenud kolmekümneks aastaks ja kord aastas pakettreis. Paljud inimesed tahaksid reisile minna, aga hakkavad siis kalkuleerima, kui palju maitsvat sealiha nad võiksid sama raha eest osta või millise auto nad saaksid sama summa eest endale soetada, ja neil on õigus niimoodi mõelda – individuaalset õnne ei saa mõõta riikide arvuga! Seetõttu ei meeldiks mulle anda nõu, kas, miks ja kuhu inimesed peavad reisima. Nendele, kes tahavad vastust, on vastus teada ja see, mida mina asjast arvan, see ei huvita kedagi.

Kas selleks, et palju reisida, peab palju raha olema?

Trikiga küsimus. Sa võid mõnes riigis veeta nädala, kulutades vaid 100 eurot, küsimus on aga selles, mida sa tahad teha ja näha. Sa võid joosta nagu Forrest Gump tasuta mööda riike, võid nagu guru mediteerida vaid ühes kaunis kohas, võid hakata vabatahtlikuks. Aga kui tahad kogu aeg uusi kohti ja maid näha, siis sõna odav ei mängi kahjuks tihtipeale välja. Mõne riigi viisa võib maksta sama palju kui pakettreis Hispaaniasse.

Kas on mõni riik, mille kohta võib öelda: sinna ei lähe enam kunagi tagasi!

Õnneks ei ole selliseid riike palju ja need on enamasti Pärsia lahe lähedal. Bahrein, Kuveit...

Samas: ära kunagi ütle kunagi!

Mida sa enim otsid: kultuuri, meelelahutust või midagi muud?

Kõige rohkem rõõmustan rännakutel siis, kui saan kõike kokku segada. Minu kaleidoskoobis olev pilt peab pidevalt muutuma ja selles peab olema kõike: kultuuri, inimesi, loodust ja toitu. Ka ilm peab hea olema!

Ma ei saa pikka aega ühes kohas viibida, kui see pole just suurlinn. Suurlinnad on üks minu nõrkusi, mulle meeldib, kuidas elu voolab nendes nii kiiresti, et need muutuvad meie silmade ees märgatavalt iga aastaga. New York, Bangkok, Hongkong, London väärivad eraldi paari päeva, kui neid mõne reisi käigus läbisõiduks kasutada.

Sind tõmbavad linnad rohkem kui loodus?

Ei, loodus ja linnad peavad rännu jooksul segunema. See on nagu muusikaga: ei saa kogu aeg ainult ühte stiili kuulata.

Sa armastad pildistada. Kas reisimine tuli enne ja siis fotograafia või vastupidi?

Mõlemad hobid sündisid ühel ajal. Alguses oli raske reisidel pilte teha, sest pildistati ju filmirullile – kogu aeg pidi mõtlema, kas raatsid ikka seda kaadrit raisata, on see piisavalt hea? Ja sadade filmide ilmutamine ja piltide paberile saamine oli kallis. Nüüd on asjad lihtsad. Tavaliselt pildistan reisidel nägusid. Nende kaudu kavatsen siis, kui vana olen, oma tegemisi mäletada.

Mis kaamerat kasutad?

Canon, ainult Canon!

Kas sinu reisid on midagi sinu sees muutnud?

Muidugi! Reisimine muudab kogu elu. See muudab põhimõtteid, isegi kui oled väga põhimõttekindel inimene. Kõike seda heas suunas.

Kui meie, uuesti liidetud sugulased, koos reisile läheksime, kuhu me sinu meelest kõigepealt suuna võtta võiksime?

Alustuseks lendame Fort Knoxi või Las Vegasesse, et kontrollida, kas meil on ühist õnne ning kui on ja võidame palju raha, siis otse loomulikult lendame sealt edasi Põhja-Pakistani, kus võiks mõne huvitava televisiooniprojektiga maha saada.

Teeme ära!

Davai!

 

Tekst: Rene Satsi

Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga