Tartlasest kunstnik tutvustab GO Reisiajakirja lugejatele väga väärtuslikku loominguperioodi oma elust − võõrsil valminud maale ja keraamikat − ning selgitab, miks ta poolteist aastat tagasi otsustas elus uue lehekülje pöörata ning Barcelonasse kolida.
[caption id="attachment_1859" align="alignleft" width="300"]
Tsirkus Barcelonas. Barcelona 2014. Õli, akrüül, lõuend. 180x70.[/caption]
Sattusin Hispaaniasse tänu juhusele, mis poolteist aastat hiljem tagasi vaadates on osutunud ainuõigeks valikuks. Elan praegu Barcelonas tänu sellele, et 2011. aastal otsustasin hakata vahelduseks maalimisele õppima ka skulptuuri. Ateljees põlisaadlike hauatahvlitena seisvad maalid muutusid vastikuks. Kuna Tartu Kõrgem Kunstikool asus otse üle tee, vastasmajas, sai vahel ka äsja ärganuna toasussides ja hommikumantlis loengusse mindud. Aasta hiljem loobusin meelemürkidest ning kandideerisin Erasmuse õppestipendiumile. Sain stipendiumi ja saatsin paberid Helsingi Kunstiakadeemiasse, mis oli kõrgema kunstikooli partnerülikool Soomes. Mulle kinnitati, et muretsemiseks pole põhjust, sest tegu on siiski partnerülikooliga. Kuid siiski, täpselt minu sünnipäeva hommikul tuli postkasti meil, kus loodetud õppekoht öeldi nõmedas toonis ära. Tore teade sünnipäeva hommikul, kas pole? Esimene mõte oli tormata poodi ja osta suitsu. Õnneks jätkus tahtejõudu käegalöömisele vastu seista.
Pidin tegutsema kiirelt ning selleks vaatasin üle meie kooli partnerülikoolide nimekirja. Märkasin, et ainus kool, kes veel 30. novembrini pabereid vastu võttis, oli Barcelonas. Olin varem isegi välistanud selle mõtte, et kunagi Hispaaniasse minna. Nii kauge ja tundmatu tundus see maa.
Esimesed muljed
Siiski olin teel tundmatusse. Äralennu päev Riias 27. jaanuaril 2014 oli harukordselt külm ja seega vastik. Mulle ei ole kunagi Riia nii selgelt meelde jäänud (varem olin viibinud punapruuni värvi Läti pealinnas üldjuhul vaid tugevas alkoholijoobes).
Barcelona tervitas mind aga sooja, sügisese ilma ning hüperaktiivse Erasmuse koordinaatoriga, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud. Kui mitte arvestada seda, et ta lennujaama parklast oma päevinäinud autot enam üles ei leidnud, sujus minu transportimine Rosa juurde siiski sujuvalt.
Rosa oli imekaunis Hispaania tüdruk, kellega ma olin tutvunud läbi interneti. Nagu me teame, kolivad kõik head tüdrukud Barcelonasse. Ja nii ka oma elus memuaare kirjutavad maalikunstnikud. Minu esimese õhtu eksiilis aitas veeta lõunamaine iludus, just selline, nagu me mäletame filmidest. Ostsin talle Riia lennujaama taksfriist kingituseks temanimelise sildiga marmelaadikommid.
Korter, mida me koos jagama hakkasime, oli paraku aga pöördvõrdelises seoses elamispinna valdaja iluga. See korter meenutas vene avangardi. Igal õhtul ootas mind täiesti tühjas ja suures elutoas, üksiku laest rippuva pirni valguses kanepit suitsetav ja televiisorist sentimentaaldraamat vaatav hispaanlanna, nokamüts peas. Kulunud halli tapeediga toas oli kolm taburetti ja üks neist oli suurele televiisorile aluseks. Keegi hispaania keelt valdav isik oli kirjutanud seinale puta madre. Kardinaid polnud see tuba vist kunagi näinud.
Ühel õhtul korterisse sisenedes tungis mulle ninna tuttavlik lõhn. Mäletasin seda, sest vanemad olid kunagi kanu pidanud. Rosa säras õnnest keset tuba, kolm kollast sitast pardipoega süles. Pikapeale muutus elu koos sulelistega vastikuks, need siblisid korteris ringi ja roojasid. Ja Rosa ei koristanud. Ütlesin talle, et kas mina või pardid. Rosa valis pardid.
Nädal aega hiljem tšillisin üksi juba ruumikas eramajas koos aia ja stuudioga, mis oli nagu kirss tordi peal. Leidsin läbi juhuse uskumatu üüripakkumise elada Barcelona äärelinna möbleeritud eramajas kõigest 300 euro eest kuus. Minu päralt oli pool maja, aed ja stuudio, kus sain hakata uuesti maalima. Postitasin sellekohased fotod ka Rosa Facebooki-lehele, mille peale ta loobus oma partidest ja esitas palve kolida minu juurde. Esimest korda elus ületasin ennast sellega, et ütlesin noorele daamile selgelt no.
Loominguline idee
Mõni kuu hiljem sain Rosa pardipidamisest idee hakata tegema keraamilisi parte või siis linnukuju meenutavate vormidega moekaid disainvaase. Keraamika õppejõud soovitas alustada just sellega, mis oli mulle vastik. Nüüdseks on need vaasid populaarsed. Raske oli ka see pikk aeg, mis kulus kohanemiseks, sest see maa on liiga erinev selleks, et hakata kohe lihtsalt niisama elama. Kord päevas võib eestlane ennast Hispaanias lolliks vihastada, sest meie harjumused on teised. Aga kolme kuu pärast võib Hispaaniasse juba armuda. Tean, et Hispaaniasse jäävad eestlased on võlutud loodusest, valgusest ja värvidest, siit lahkujad kiruvad seda riiki aga südamest.
Valgus on siin võimas. Kui ma aias oma lõuendid välja laotasin, sai hetkega selgeks, et kodumaal omandatud tarkused „valgusest ja varjust“ tuleb siin ümber hinnata. Värviintensiivsus on topelt. Kodumaal ei peljanud ma kunagi värvipuhtust, kuid siin, pärast esimese maali valmimist ehmusin isegi. Võimalik, et siinsed värvid on kvaliteetsemad. Töövahendid ja materjalid on seda kindlasti. Hispaanias avastasin lõpuks keraamika kui kunstiliigi. Mäletan, et Tartus pärast ebaõnnestunud keraamikakatsetusi nähvasin oma õpetajale, et mitte kunagi, mitte iialgi, ei hakka ma enam keraamikat õppima ja sellega tegelema. Läks aga hoopis nii, et ma olen siin Barcelonas keraamika lõksus, mis hoiab mind siin kinni. Astusin isegi Kataloonia keraamikute liidu tudengiliikmeks. Eelmisel aastal Hispaanias valminud keraamika olen tassinud kõik Eestisse ning saatnud skulptuure külmutatud kala autoga ja lennuki käsipagasis. Nendest asjadest oli suur näitus „Y el sol cae“ („Ja päike tõuseb“ − vihje Hemingway Hispaania-ainelisele romaanile) Tartu Kunstimajas 2015. aasta märtsis.
Sõbrad tähendavad kõike
Kui hakkasin ette valmistama oma esimest, 2014. aasta Barcelona personaalnäitust sealses kultuurivabrikus La Farinera del Clot, valisin pealkirjaks katalaani keeles „El Meu Circ a Barcelona“ ehk „Minu tsirkus Barcelonas“. Kohalikele see meie stiilis nali siiski kohale ei jõudnud, sest uskuge mind, selles linnas käibki üks pidev tsirkus. Nalja saab siin tehtud turistidele, kelle rahanatukese pärast barcelonakad kas või pükstest välja ronivad. Isegi eestlased ei räägi niipalju rahast kui vinguvad kohalikud, kes arvavad, et nad elavad vaeseimal maal. Nad tuleks kõik Eestisse ekskursioonile saata.
Hispaanlaste juures üllatab mind nende piiritu rõõmsameelsus, see on maa, kus sulle ei öelda kunagi niisama lihtsalt no. Nad soovivad olla optimistlikud ja negatiivseid uudiseid ei räägita kõvahäälselt. Hispaania on maa, kus sul ei hakka asjad õnnestuma enne, kui sa pole leidnud kohalikest sõpru. Mida mõjukamad, seda paremad. Elu toimub siin ringkäendusel. Võimalik, et sarnaselt Venemaaga. Isegi vannitoa remontija peaks olema sinu sõbra sõber. Võõraid ei usaldata. Ka äri aetakse nii, mille tõttu kuuleme uudistes palju Hispaania korruptsioonist ja raha kõrvale toimetanud poliitikutest. Poliitikuid siin ei armastata ning esimesel võimalusel avaldab hispaanlane tänaval kärarikkalt oma meelsust. Aga venelasi on siin palju, nagu ka lõunapiiril üle tara roninud marokolasi. Siin tehakse nalja, et Putin tuleb ja ühendab Portugali Hispaaniaga. Barcelonas on peaaegu pool elanikkonnast võõramaalased ja see on Hispaania kõige rahvusvahelisem linn, ka tõmbelinn kulturnikele. Siia tullakse jooma üle Euroopa. Linnavalitsus on teinud Barcelona promomisel kõvasti tööd, kuid turismi kvaliteet on liikunud ikka rohkem läbustamise suunas.
Siin ei õnnestuks poliitikutel selliselt rahvaga manipuleerida nagu Eestis, mida ma nüüd Hispaanias elades nimetan Eesti Klounaadiks. Elu on kodumaal oma kogemustest öeldes tõesti depressiivne. Kui eelmisel aastal astus Hispaania vana kuningas tagasi, toimusid Barcelonas nädal aega kestvad tänavarahutused. Tuli pandi otsa kõigele, mis seda võttis. Lõpuks hakati tänavatelt juba plastist suuri prügikaste eemaldama, et anarhistid ei saaks pidutseda. Tänavatel olid kõik: seltsimehed, kommunistid, sotsialistid, vabariiklased ja kuningriiklased. Panin öösel aeda pesu kuivama ja tundsin, kuidas üle linna levis kärsahais. Juhuse tahtel oli samal ajal linnavõimude poolt hakatud lammutama kümneid aastaid Barcelona anarhistidest tänavakunstnike käes olnud hõivatud maja. Laamendamist oli seega topelt. Viimati 1. mai meeleavalduste käigus peksti puruks pangakontor. Anarhistid ei armasta siin kapitaliste.
Kui veel rääkida hispaanlaste legendaarsest laiskusest, siis siin on kombeks öelda nõnda, et „Ära sa täna kõiki töid ära tee, sest võimalik, et homme pole tööandjal enam sulle uut tööd anda“. Eestlaste vaste sellele oleks „ära sa lükka tänaseid töid homse varna“. Töötegemine pole siinmail tähtsaim osa elust. Olulisem on tegeleda eelkõige hobide ja perekonnaga.
Hispaania − muinasjutumaa
Olles siin Kataloonias palju ringi reisinud, võrdleksin seda lummava loodusega riiki muinasjutumaaga. Mulle meenuvad lapsepõlveaegsed juturaamatud piltidega mägikindlustest, lossidest ja tornidest, katedraalidest, neid on siin enamikus linnades. Väidetavalt pidavat Kataloonia olema ilusaim piirkond Hispaanias. Võimalik, sest Püreneed on vapustavad. 30. aprillil käisin sõpradega Andorra mägedes, 2400 meetri piiril. Olen käinud ka Baskimaal ja mõne korra Kesk-Hispaanias. Siin võib ilmselt aastaid ringi rännata ning avastada iga päev midagi uut ja vapustavat.
Lähimad kaks kuud valmistan ette oma teist Barcelona näitust, mille avamine on 17. augustil Keraamikute Ühenduse galeriis, El Ravalis. Hispaaniaga seoksin meelsasti ka oma tulevikuplaanid, kui olen Tartus oma asjad lõpetanud. Mul läheb siin hästi, ilmus esimene artikkel Kataloonia kaasaegse keraamikakunsti ajakirjas Terrart. Teine artikkel minu keraamikast, mille on kirjutanud Eesti noor kunstiteadlane Kadri Asmer, avaldatakse septembris Madridis ilmuvas mainekas ajakirjas Revista Cerámica, mis levib lisaks Euroopale ka Lõuna-Ameerikas.
Saadan sõpradele-kollektsionääridele Eestis aeg-ajalt pilte, et röövida nende unerahu. Suured maalid jäävad Hispaaniasse, sest nende vedu oleks ebamõistlikult kallis. Keraamikat tilgutan aga kodumaale. Leian, et praegune periood on minu loomingus väärtuslik. Hispaanias saadakse minu kunstist aru ja seega on mul põhjust siia pikemaks jääda. Sellisel juhul korraldan kunagi oma Tartu ateljees tühjendusmüügi.
Tekst Andres Sütevaka