Kiri Herkelile, pastoraalsele erudiidile
Andres-müällim, ma näen rõõmuga, et rahva raha, mis Sa oled oma Bakuu-reisidesse mahutanud, pole mitte raisku läinud. Lisaks “raportitele”, mida keegi peale asjaosaliste endi lugeda ei viitsi, on see raha konverteerunud raamatuks, mille seltsis veedetud tunnid end kuhjaga ära tasuvad.
Tõsise koolmeistrina oled hakatuseks pidanud sajalehelise loengu Aserbaidžaani ajaloost, aga teinud seda niivõrd hoogsalt, et minu skepsis selliste lektüüride suhtes hajus juba avapoognaga. See oli nagu kooliõpik, aga täiega tempokas ja põnev!
Ja siis need kirjad Viljale (mitte Brüsselisse, vaid Bakuusse): no kes see tänapäeval enam raatsib epistolaarse žanriga jännata? Aga Sinu käes on välja tulnud meistritöö, selline huvitav segu esseistikast, poliitpublitsistikast, osalusvaatlusest, reisikirjast (mille särtsakamaid ridu võiks võrrelda lausa Tuglase või Vildega) ja parlamentaarse diplomaatia köögist, milles ei puudu (minu jaoks vahel küsitavgi) annus “Valge Mehe muret”. Adenauer oleks selle kohta öelnud: võtke inimesi ja rahvaid nii, nagu nad on, aga mitte nii, nagu te neid näha tahaksite.
Sinu mitmekesine stiil – oma pastoraalsele põhitoonile vaatamata – jätab lugejale ometi vabaruumi kasvõi sarkastiliseks tõdemuseks, et aserite parim naaber on Kaspia meri (nii nagu georgialased ehk jürid Musta merd samaväärseks tunnistavad). Omajagu valus tõde, mis sest et kaugel “poliitkorrektsusest”.
Raske oleks kujutleda, et nende “Kirjade” autoriks võiks olla mõni tegevdiplomaat. Nemad saaksid sellise asja eest ülemustelt sugeda. Sina rahvasaadikuna oled palju vabam, sest Sul pole ülemusi peale Lugeja ja Valija. Ja nõnda ongi meil nüüd käes “Kirjad”, erudeeritud, teravapilgulised, harivad ja kõike muud kui igavad.
Tiit Matsulevitš
Tallinn, november 2010