Lavakunstikooli tudeng Helena Pruuli otsustas ronida Mont Blancile (4810 m). Tegelikult tahtis ta minna Elbrusele (5642 m), aga arvas siiski, et algajale oleks 800 meetrit madalam mägi treeningu mõttes ehk kohasem.
Mina
Ma polnud kunagi varem mägironimisega tegelenud. Seega võib tunduda üsna hullumeelne võtta esimese asjana ette 4810 meetrit ja nii rängad tingimused. See on nii mina. Armastan mõelda, et enamik inimesi on enam-vähem mõistlikud, võib-olla sellepärast neil lähebki ainult mõistlikkuse piires hästi.
Abilised
Otsisin üles Alpinisti. Kristjan Erik Suurväli õpetas mulle Toompeal veidi nõlval ronimist, köiesidumist ja ellujäämise ABC-d. Selleks oli mul aega paar tundi. Pärast jooksin ja rassisin küll üksi päris kõvasti mitmeid nädalaid. Lõpuks tegin koormustestigi. Doktor lubas elada ja ronida. Anu Välbalt sain enamiku varustusest ja pilgu, milles väljendus kogu maailma arusaamatus, et mingi 19-aastane tšikk guugeldas välja ühe suvalise Prantsusmaa giidi ja läheb nüüd mäkke.
Vanemad
Vanemad olid veel kindlasti kordi ja kordi rohkem närvis kui mina. Emme ohkas veel viimasel õhtul, et „alles see oli, kui ma ei lasknud sul üksi isegi kooli minna ja nüüd…” Sel hetkel pidasin ma neid lihtsalt tüüpilisteks emapisarateks. Teiseks päevaks oli isa mulle juba kaheksa sõnumit saatnud. Kui jagataks sellist tiitlit nagu „usaldusväärseim reisitugi”, oleks ta selle saanud. Aga kui mäel olid kõige raskemad hetked, siis mõtlesin, et kuidas isa üldse võis oma tütart sellisesse kohta lasta, kas ta siis EI ARMASTA mind.
Giid
Olin esmalt kaks päeva Chamonix’ mägikülas ja kohtusin kahe kaasronijaga. Esiteks Giid, kes pidi rääkima inglise keelt, aga rääkis ainult prantsuse keelt. Isegi ta nime ei osanud ma hääldada. Minu kõrval oli teiseks ronijaks üks paljureisinud prantslasest noormees, 26-aastane Biokeemik Lyonist, kes oskas minu õnneks ka veidi inglise keelt. Hea küll, Lotman oli mulle reisipauna pistnud raamatu „Prantsuse keel 15 minutiga”, aga kas seal olid sees sellised väljendid nagu „kinnita karabiin, raudkassid jalga, seo köis kõvasti kivi taha, ees on jäälõhe, päästa mu elu”? Eip.
Ülejäänud reisi rääkisid Giid ja Biokeemik omavahel pidevalt prantsust, mis pani minu veidi nutusesse seisu. Mingil hetkel hakkasin ma aga isegi veidi aru saama ja nende naljade peale kaasa naerma, mis kohati oli kohatu ja neile arusaamatu. Biokeemik oli aga nii armas, et mäletas mulle vahepeal tõlkida. Kuna sõnaline suhtlus giidiga oli katkendlik, siis ta näiteks sakutas mind vea korral juustest ja näitas köiele, siis saapale ja siis panid käed risti. See tähendas, et ma ei tohtinud köie peale astuda.
Giid rääkis meile kohe, et on sellel suvel juba viis korda üritanud Blanci tippu minna ja vaid üks kord on õnnestunud. Karmi ilma tõttu. Seega jahutas ta meie entusiasmi ja erutuse väheke maha. Ilm oli treeningupäevadel lootusetult hall.
On suur risk ja vastutus olla Blancil giid. Teised giidid rääkisid, et meie oma on üks parimaid. Ta ise meenutas, kuidas eelmisel aastal sõber temast meeter tagapool libastus ja hukkus.
Esimene treeningpäev
Esimesel päeval tõusime 2702 meetri kõrgusele ja võtsin sisse esimesed valuvaigistid. Olin liikunud autode ja hobustega mitmel korral Pamiiris üle 4000 meetri kõrgusel. Kõrgus, mis mind kunagi varem pole mõjutanud, hakkas nüüd endast tervele kehale märku andma. Korralik füüsiline pingutus mägedes on sootuks teine asi kui niisama mägedes jalutamine. Ööbimispunktid olid külmad, ilma veeta ja paar korda ka elektrita. Termopesus inimesed magasid nagu silgud üksteise kaisus, et sooja saada. Ahjul kuivatati päevast varustust, magama mindi kell üheksa õhtul, et siis hommikupimeduses taas rassima hakata. Juba esimesel päeval jõudsime suurema lume ja jääni, kus tegime vastava mäevarustusega (kassid, kepid, kiiver, köis ja kirka) esimese jäätrenni. Käed värisesid väsimusest ja hirmust, mul ei olnud kunagi elus vist nii karmi füüsilist päeva olnud.
Hüppasime treeningu mõttes üle jäälõhede, mille sügavuseks võis olla 30 meetrit. Kui ma siis kurnatuna oma minijalgadega üle viimase lõhe hakkasin hüppama, ei suutnud ma kirkat korralikult jäässe lüüa ning hakkasin kukkuma. Õnneks sai Giid viimasel hetkel minu kapuutsist kinni. Kahjuks rebenes kapuuts lahti. Õnneks sain ma käega ühest jäänukist kinni. Kahjuks libises Giid minu kohale, sest jalgu on libedal nõlval raske fikseerida. Õnneks jõudsin ma kinni hoida. Kahjuks ei osanud ilus Biokeemik midagi asjalikku ette võtta. Õnneks sai Giid jalad alla ja tõmbas mu köiega üles.
Ma ei teagi, mis jõud see oli, mis mind kogu aeg edasi viis. Mingi hetkeni oli see ilmselt teadmine, et mul on kotis kaks imelist tuubikest, mille kohta spordipoetöötaja oli öelnud, et söö neid, kui tunned, et oled suremas. Aga siis selgus, et olin need unustanud kotti, mis baaslaagrisse maha jäi.
Esimeses peatuspunktis oli veel isegi tuhatoos, sinna jõudsid suitsetajadki.
On fanaatilisi alpiniste, kes kirjutavad, et Mont Blanc on hääbuv idüll, sest siin käimine pole enam selline haruldus nagu 1808. aastal, kui esimene naine tippu tõusis. Pole nõus – mägedes olles pole aega seltskonda tähelegi panna. Niikuinii oled seal üksi, vahet pole, kas on turiste kõrval või ei.
Naljakas oli see, et mul oli seljas mingi peene Prantsuse mäekooli ESF-i kostüüm, mille Anu Välba oli saanud kingituseks, kui Mont Blancil käis. Mitmed profid arutasid omavahel, et oo, kuidas me seda tüüpi selles punases ESF-i kostüümis ei tea, kes ta küll on (sest ESF on seal kõva sõna). Irooniline, ma olin kõige amatöörim alpinist kõige vägevamas mäeülikonnas.
Teine treeningpäev
Teise päeva õhtuks oli kätevärisemine vaibunud. Giid uuris, mis spordiga ma tegelen. Raske oli talle öelda, et olen selline vabasportlane – tantsin viie rütmi tantsu, teen akrobaatikat, kui tahan, mängin tennist, kui on ilma, jooksen metsas või sõidan linna vahel rattaga. Biokeemikul oli ette näidata kohe mitu sõudmise ja rattasõidu auhinda ja tähtsat tiitlit. Hiljem, reisi lõpus, tunnistas Giid, et kartis, et me ei jõua üles.
Kuigi ma teadsin, et iga lisakilo seljakotis teeb tõusmise raskeks, oli mul kaasas päevik ja kaks raamatut. Sellel reisil pidin ma esimest korda elus oma lugemiskiirust rangelt piirama. Arvutasin välja, et kui tahan, et saaksin reisi lõpuni lugeda, võin iga päev lugeda vaid 40 lehekülge, raamat pidi lõppema siis kui reiski. Ma ei tahtnud üksi jääda. Samamoodi pidin piirama oma kirjutamist, sest kaasavõetud reisipäevikus ei olnud palju lehti. Lõpuks hakkasin kirjutama perekonnapiltide taha, mis mul Eestist kaasa olid võetud.
Hing rõkkas ja keha kartis. Energiakulu oli meeletu. Kui ma õhtul kaaslastele Eesti kõrgeimast mäest rääkisin, küsis Giid murelikult, kas ma vajan äkki hapnikumaski. Ma ei vajanud. Ma ainult ahmisin sisse neid vaateid ja seda tunnet, et mina olen seal, ja neid inimesi, kes kõik viibisid täpselt selles kohas, kus nad tahtsid. Inimesed olid ilusad. Päris. Keegi ei jaksanud mõelda sellele, kuidas nad käituvad või välja näevad, vaid nad lihtsalt olid inimesed. Mõned algajamad said inimesteks juba 2000 meetri peal, siis, kui sitkemad veel õlut jõid. Ja hiljem, 3000 meetri peal said inimesteks ka need õllejoojad, kes enam õlut ei joonud.
Kolmas treeningpäev
Treeningu kolmandal hommikul kell 4.30 hakkasid pimeduses ja vinguva tuule saatel sähvima pealambid, halva ilma tõttu pidime tol päeval marsruuti vahetama, mis tähendas väga ränka mäkketõusu, praktiliselt nagu seinast ülesminemist. Ikka kirka jäässe ja tõmbad üles. Ma ei ole üldse nii tugev, seega kulus Giidil minu peale korralikult energiat, sest olime kõik köitega üksteise külge kinnitatud ja ta tõmbas mind selle köiega brutaalselt ülespoole. Tahtsin karjuda. Jalad väändusid all, kätes polnud enam üldse jõudu, langesin kogu aeg põlvede peale. Aga Giid tõmbas mind üles ja hõikas kogu oma keeleoskust appi võttes: „Elena, look at me feet!” Mäeprillid ja näomask olid jääs, aga teiste jälgi ei tohtinud lumelt kaotada. Sigakülm. Higi läks ruttu külmaks veeks keha ümber ja käed olid keppide külge kinni külmunud, raske oli hoida täpseid vahesid, et kui keegi kukub, saaks õigel ajal kirka maasse ja teine jääks köie külge rippuma. Kui küsisin, kas selline ilm on normaalne, ütles Giid, et kui kõige halvem ilm, mida ta näinud on, on number kümme, siis täna on number kaheksa. Siiani arvasin, et selline tuul, mis jalad alt ära lööb, eksisteerib ainult multikates. Aga kui see just kõik multikas ei olnud, on selline tuul tõesti olemas. Lootsin, et ma külmast lastetuks ei jää. Oli pilvine, vahepeal, kui pilved kaardusid, sain ma täielikult aru selle koha võimsusest. Seda nähes tundus täiesti vastuvõetav, et rahe peksab vastu nägu nõnda, et on tunne, nagu tuleks põskedest verd. Kui ees ootavad mäed end korraks pilvede vahelt näitasid, siis lihtsalt allusin sellele valule näos, allusin puusa-põlve-pahkluuvalule, allusin hirmule homse päeva ees. Need valud tundusid ees ootavat ilu väärt olevat.
Pidime varem öömajale jääma. Meetreid merepinnast 3170. Käed värisesid nüüd uuesti – peale väsimuse ka külmast. Telefonilevi enam ei olnud. Just nüüd, kus oleks vaja olnud koju helistada ja jõudu saada. Ja leige ahju ees ei jaksanud lõputult seista. Biokeemik ei olnud aga nii väsinud kui mina ja ütles, et ta arvab, et läheb veel kõvasti raskemaks. Sel hetkel ei olnud ma oma jätkamises üldse nii kindel. Ma oleksin vajanud suuremat füüsilist ettevalmistust. Ma mõtlesin, et nüüd on küll. Juba seegi on saavutus, et ma siia jõudsin. Tegelikult oli olnud juba palju hetki, kus olin mõelnud, et ei, siit ma enam üles ei suuda minna. Ja alla ka enam ei suuda. Aga olin need hetked ikkagi kõik ületanud.
Õhtul vaatasime kaardilt Mont Blanci ja sihtmärk tundus kõigest hoolimata liiga ahvatlev, et alla anda. Ahju ees end soojendades kohtusin naisega, kelle ema oli eestlane, Tartust pärit. Ta rääkis mulle, kuidas ta ise aastaid tagasi mägisel Otepääl käis. Seegi süstis minusse millegipärast jõudu, et edasi minna.
Giid andis mulle magamiseks oma kasuka, et saaksin sooja ja rahu. Selle kasuka all hakkasin voodis nutma, sest igatsesin kodu ja mõtlesin, et mul tuleb paanikahoog, aga kuna nina läks tüütult kinni ja kahekümne sentimeetri kaugusel olid mõlemal pool inimesed, pidin selle tegevuse kõigi huvides katkestama. Selgus, et nutmine pole pooltki nii nauditav, kui pea kõrgusest valutab ja keegi su pisaraid ei pühi.
Öösel kottpimedas und oodates ei kuulnud ma vahepeal mitte kellegi hingamist ja muidugi ei näinud ka midagi. Mõtlesin korraks, et äkki ma olen üksi. Või et äkki ma olen peast segi läinud. Aga ma olin liig väsinud, et oma hullumeelsust testida. Viibisin terve öö justkui une ja teadvuseloleku vahepeal. Tuul peksis ja laamendas. Kartsin, et aknad tulevad eest ära. Aknast tuli veidi lund sisse ja suurema tuule ajal majake värises.
Hommikuks oli ilm paranenud ja hakkasime laskuma. Treeningud oli lõppenud, meile lubati üks puhkepäev enne tiputõusu. Laskumise tegi raskeks see, et vahepeal oli ju valgeks ja selgeks läinud ning nüüd oli näha, kui kõrged ja järsud need kaljud siis täpselt on, kust me alla ronima hakkame.
Leidsime laskudes maailma kõige ilusama vaate, tegin umbes 200 pilti ja viskasin pärast seda oma kaamerat kogemata kirkaga.
Naljakas usaldus oli tekkinud minu ja Biokeemiku vahel. Võib-olla seepärast, et teadsin, et ta on mu ainuke õlekõrreke. Ja et kui ma mäe peal peaksin surema hakkama ja hüüdma help, siis ta saab aru. Ta palus mul endale eesti keeles ette lugeda, mis oli väga armas.
Nõnda mõtlesingi Biokeemiku endale kiiresti armsaks ja andsin oma elu justkui tema kätesse. Lõppude lõpuks olime me ju Giidi ja Biokeemikuga kogu aeg ühe köie otsas. Ma küsisin Biokeemikult õhtu enne tõusu, et mis siis saama peaks, kui ma enam ei jaksa (lootuses, et ta ütleb, et noh, mis siis ikka saab, lähme tagasi alla ja pole hullu). Ta vastas, et noh, mis siis ikka saab, siis on „pushing your limits”. Et sa arvad, et oled jõudnud oma piirini, aga suudad sealt edasi minna ja nii korduvalt... Selle mõtte võtan mägedest kaasa.
Tipupäev. 14 tundi tõusu ja laskumist
Hommikul sõitsime Chamonix’st tõstukiga üles, siis veel viisteist minutit rongiga. Seejärel tõusime jalgsi kahe tunni jooksul veel umbes 800 meetrit kuni Tête Rousse’ini (3167 m).
Täna tundsin, et kas rajad olid hakanud kergemaks muutuma või olen ma kõrgusega hakanud harjuma või olin ma lihtsalt üleöö tugevaks saanud, aga kõik ei paistnudki enam nii raske. Selle päeva saavutuseks pidasin siiski seda, kuidas suutsin salvräti puudumisel ja võimsal nuuskamisvajadusel ikkagi nuusata. Nagu Giid. Aga uhkuse ja saavutustunde nullis mu oma külmunud tatt, mille mõni minut hiljem enda küljest leidsin.
Tête Rousse’is oli meil pool päeva vaba aega. Vaatlesin helikopterit, mis tiirutas närviliselt meie homse tõusu kohal. Oli toimunud suuremat sorti lumevaring, mida nähes kõik hetkeks tardusid. Umbes 1000 tonni jääd ja lund tuiskas alla. Nagu suur lennuk oleks lähedalt möödunud. Kuulsime ka kivivaringuid, mille ajal taas kõik paigale pidid jääma. Sain teada, et igal aasta kaotab umbes kaksteist inimest neis mägedes elu varisevate kivide all. Kõige rohkem, tosinajao väljakutseid, saab kohalik päästeamet augusti nädalavahetustel, sest siis ronib mäel kõige rohkem inimesi. Seega oli eriti oluline hoolikalt jälgida, et ühegi sammuga väiksemaidki kive jalaga allapoole ei saadaks. Täna sai üks tüüp kiviga näkku ja toimetati alla. Närv oli püsti, adrenaliin laes ja keha andis endast teravalt märku. Lootsin vaid paaritunnise unega taastuda. Viimases telefonikõnes ütles issi, et keskenduksin homme mäele ega mõtleks midagi muud. Mäel mingit enesehaletsust ei tunta.
Viimasel õhtul enne mäkketõusu läksime magama juba kell 18, sest kesköö paiku pidime hakkama tõusma, et tõusev päike ei jõuaks lund libedaks sulatada. Sellel ööl ei saanud ma üldse und ja mõtlesin aina sellele, et mis siis saaks, kui ma jääksin halvatuks. Või kaotaksin jalad. Et mida ma siis küll teeksin, sest näidelda ma siis enam ei saaks.
Lahkusime laagrist 00.50. Söögiisu ei olnud, sealse laagri poolt anti enne teeleminekut üks moosiga saiaviil, mille siiski läbi närisin. Ja võib öelda, et moosisai mind Blancile viiski, sest järgneva 15 tunni jooksul ma muud ei söönud, enda peeneid pauergeele ja vedelikke ma süüa ei suutnud. Joogivesi kotis külmus esimese tunniga ära.
Pimedas oli kuulda ainult kivide langemist ja vahepeal oli täielik emotsionaalne langus – oli pime ja vaatamata täiskuule ei olnud üldse näha, kuhu minek on või kui palju veel jäänud on. Psühholoogiliselt üks raskemaid hetki oli see, kui pimedas minekul, kõige raskema ronimise peal, kus pealambiga vaid väheke enda ette nägin ja võimalikult kiirelt kogu aeg uue kivi peopessa ja jala alla leidma pidin, haarasin kivi asemel kinni hukkunud alpinistile pandud ristist. Korraks tekkis tegevusse täielik paus ja tühjus.
Pealampide rivi liikus vaikselt ülespoole. Kui vahepeal tekkis tunne, et peaksime juba kohal olema, siis pead tõstes nägin ikkagi kogu aeg seda lampiderodu edasi liikumas. Puhkepeatusi ei lubatud teha, hoiatati, et tuul külmetab meid seisma jäädes kohe kangeks. Ka hommikuvalgus ei toonud rõõmsamat meeleolu, sest jälle sain aru, kui kaugel veel on eesmärk. Kindlust andis vaid Giidi, minu ja Biokeemiku vahel kõlkuv köis. Vahepeal oli paksem lumi, siis jää, siis laugem, siis järsem nõlv, aga see ronimise vaheldusrikkus ei pakkunud mulle tol hetkel mingit lõbu.
Millalgi, kui valgeks oli läinud, tundsin, et olen tõesti läbi. Hakkasin tavapärast hingeldamist veel häälekamaks kruttima, et äkki nad siis halastavad mu peale ja lubavad puhata. Ei lubatud.
Kui tipp lõpuks paistma hakkas, siis lootsin taas, et äkki nüüd öeldakse, et ma olen olnud tubli tüdruk ja peaaegu üleval ära käinud ja võin nüüd tagasi minna. Ei midagi sellist. Üles! Üles!
Ja siis olime üleval. Lubati kaks minutit pildistada.
Ühel veterinaaril oli sünnipäev, mida tähistati, aga sellele ei jaksanud ma tähelepanu pöörata. Ausalt, ma ei osanud tippu jõudes eriti midagi tunda. Olin rahul ja tuim.
Biokeemik pildistas mind ja ütles, et see oli olnud ka tema kõige raskem retk elus. Tänasin viisakuse eest.
Pöörasime selja Blancile ja hakkasime koju minema. Ja siis nägin ma kõike seda ilu ja hirmu. Nägin imelisi mäenõlvu ja imekitsaid, lõputute kuristikega radasid, kust öösel läbi olime tulnud. Jalad muutusid veel tüki maad makaronidemaks. Lisaks tundsin, et varbad on läbi külmunud või ära hõõrdunud või ära kukkunud, igatahes oli mu meelest lausa kuulda, kuidas küüned hakkavad sinistest varvastest eemalduma.
Päris viimane ots laskumisest oli üks raskemaid. Pidime ükshaaval kivirahe alt läbi minema. Ohtlik ala oli vaid 20 meetri pikkune, kuid siiski riskantne, sest väikegi kivi võib suure hoo korral tekitada pöördumatuid vigastusi. Seega tuli jalgadele tuld anda ja kui teised karjusid stop! või run!, ka vastavalt tegutseda.
Alla jõudes helistasin koju, aga ma ei mäleta, mida ma rääkisin. Öeldi, et peksin segast. Biokeemik tegi kõigile ellujäämise puhul joogid välja.
Tegime siis Giidiga sellise kohmaka prantslasliku põsele-põsele-musi ja läksime oma teed. Mina jäin oma haige kehaga veel üheks päevaks Chamonix’sse.
Päev pärast laskumist läksin uurima langevarjuga hüppamise võimalust. Nagu mul adrenaliinist puudust oleks olnud. See asi jäi aga katki, sest Giid ja Biokeemik helistasid ja meelitasid mind veel viimasel päeval seinaronimist tegema – via Ferrata, 1900 meetri kõrgusel kaljul, kus pidi end kogu aeg seina küljes edasi haakima. Jalad tudisesid eelmise päeva pingelangusest, aga ma olin nii õnnelik, et see ei heidutanud mind üldse.
Ronin siiamaani.