Alta kaljujoonised

Saamide maal on kaljujooniseid mitmel pool. Näiteks Koola poolsaarel Kanozeos (üle 1000 joonistuse, avastati alles 1997), Põhja-Norras Ofotenis (13 eri kohas). Neist paikadest tuntuim on ilmselt Alta.

kaljujoonis.jpgPõhja-Euroopa suurim kollektsioon kaljujooniseid avastati Norra põhjaosas Finnamargi maakonnas 1970. aastate alguses ja võeti 1985. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jooniste vanuseks arvatakse olevat kuni 6000 aastat. Joonised annavad uhke pildi mitme tuhande aasta tagusest elust Jiepmaluokta ehk Hülgelahe ääres. Palju pilte on jahipidamisest vibude ja nooltega, põdrakasvatusest, kalapüügist ja rituaalidest. Need ütlevad nii mõndagi kivi- ja pronksiaja kosmoloogiliste ja religioossete uskumuste kohta, aga pildid laiendavad ka meie arusaama toonaste inimeste igapäevaelust. Palju jääbki vaid oletusteks, samas on nii mõnedki pildid ilmselt päris selged ja asjad käegakatsutavalt kindlad. Kui ikka 3000 aasta vanusel petroglüüfil on vibuga mees suuskadel, siis võib kindel olla, et just nii kaua aega tagasi juba suusatati ja kasutati jahirelvana vibu.

Toonane kohalik elanikkond polnud ajaloolaste arvates kuigi suur ja seetõttu tekib küsimus, miks on selles piirkonnas nii arvukalt kaljujooniseid. Oletatakse, et soodne asukoht fjordi maapoolses tipus võis tingida selle kujunemise ümbruskonna inimeste oluliseks kogunemispaigaks, võimalik, et kultusepaigaks.

Alta piirkonnas on mitmeid kaljujooniste leiukohti üle 5000 petroglüüfiga, kuid vaatamiseks väljas vaid osa. Täiesti võimalik, et on ka veel avastamata leiupaiku. Finnmarki piirkond on looduslikult väga ilus, sinna tasub sõita matkama ja ka ajalugu avastama. Kui aga juba leitud ja tõlgendatud jooniseid vaatama minna, võiks kindlasti ka mõne infobrošüüri kaasa võtta või kasutada kohaliku giidi teenust. Pildid elustuvad tarkade ja hea fantaasiaga uurijate aastakümnete pikkuse uurimistöö toel palju paremini, kui ise võõraid „kriipsujukusid“ vahtides.

Põhjapõder on kahtlemata levinuim tegelane Alta kaljujoonistel. Põtru on ühe- ja karjakaupa, ujumas ja tarandikus, paaritumas ja poega ootamas, elutruult ja skemaatilisemalt. Sageli on põdra keha kaetud horisontaalsete ja vertikaalsete joontega. Ühe teooria järgi võisid jahimehed tähistada piirkondi, kuhu saaklooma tabada kavatseti. Niisamuti võisid need joonemustrid kujutada põdras peituvat maagilist jõudu. Samas võisid need kujutada looma skeletti. Teatud uskumuste järgi suutsid jumalad ohverdatud põhjapõdra skeletist luua uue looma. Põhjapõtra on peetud ka selle piirkonna inimeste tootemiloomaks. Sel juhul võisid mustrid tähistada erinevaid klanne. Teooriaid on palju ja need on erinevad ja põnevad. Igal juhul on kindel, et nagu põhjapõder on tänini saamide elus ja mütoloogias väga tähtsal kohal, nii oli ta seda juba kiviaja inimestele. Mõnel pildil on kujutatud ka tiinet põtra.

Kaljujoonistel nii Altas kui näiteks ka Äänisjärvel on küllalt sagedane paadimotiiv. Kalapüük ja merel käimine olid selles piirkonnas igapäevaelu lahutamatud osad. Paadivöörid kujutasid sageli põdra või mõne muu looma pead (sama motiiv nii Altas kui Äänisjärvel). Inimesed paatides on tihti kujutatud vaid kriipsudena. Ühel paadil kujutatakse 32 inimest, mis tähendab, et korralike suurte paatide ehitus oli juba väga ammu täiesti arvestataval tasemel. Ühel paadil on kujutatud suuremat hulka inimesi, kellest kaks meenutavad kristluse- eelseid saami šamaane trummidega. Ei teata, kas paadiga taheti sõita seal samas fjordil või oli see transpordivahendiks vaimude maailma.

Leidub ka mõningaid linnujooniseid. Äratuntavad on suured veelinnud nagu haned, pardid, luiged, kormoranid. Ei leidu aga öökulli, kotkast ega pistrikke. Saami uskumustes oli lindudel oluline roll aitamaks šamaani rännakul hingede maailma. Vana norra uskumuse järgi oli heaks märgiks, kui kormoranid lendasid mere poole. Siis pidi ka ilm ilusaks minema ja kalurid võisid julgesti merele minna.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga