Aleksander Maastik. Otsija lugu

Eesti tšikid on kirjutanud viimasel ajal kohati päris vahvaid raamatuid sellest, kuidas nad aastakese või pool välismaal on elanud ja mis põnevaid juhtumusi nendega seal ette on tulnud. Nad on näinud naljakaid loomi, ilusaid liivarandu, homosid, aborigeene ja muud imelist rahvast. Lõbus ja lahe elu.

Eesti tšikid on kirjutanud viimasel ajal kohati päris vahvaid raamatuid sellest, kuidas nad aastakese või pool välismaal on elanud ja mis põnevaid juhtumusi nendega seal ette on tulnud. Nad on näinud naljakaid loomi, ilusaid liivarandu, homosid, aborigeene ja muud imelist rahvast. Lõbus ja lahe elu.

Aleksander Maastiku (1897–1987) raamat „Otsija lugu. Kunstnikuhingega eestlase kirjad Austraaliast 1927–1937” on teos hoopis teisest sarjast. Siinkirjutajat tõmbas ta emotsionaalselt palju enam kaasa, kui ükskõik milline teine viimasel ajal loetud eestlase reisikiri.

Aleksander Martenson (Maastik) otsustas kodumaa tolmu jalgelt pühkida 1927. aastal. Ta oli üks neist õnneotsijaist, kes kodumaiste majandusraskuste eest põgenedes laias maailmas läbi püüdis lüüa. „Austraalia on võimaluste maa. Eesti on ka võimaluste maa, seal võid ainult langeda, aga siin võid vahest ka tõusta, see ongi see väike vahe,” kirjutas lootusrikas Aleksander Maastik New South Walesist, Kurri Kurri kaevanduslinna üüritoast, kus oli „reformmadratsi ja aluskotiga voodi, laud ja tool”.

Oma isa ja ema kirjad, mälestused ja ajaleheartiklid on raamatuks köitnud ja vajalike kommentaaridega varustanud Aleksander Maastik juunior, kes sündis Austraalias 1929. aastal. Perekond naasis Eestisse 1937. aastal. Vana Maastiku kirjad on kohati kui põnevusromaan – kas õnnestub pärast pikki vintsutusi tööd leida, kas õnnestub nii palju raha teenida, et noor naine lõpuks Eestist oma mehele rohelisele mandrile järele saab sõita, kas kullaotsimine viib lõpuks loodetud sihile.

Päris palju saame raamatust teada ka Austraalia majanduslanguseaegsest töömeheelust, Sydney eestlaste seltsielust, Austraalia loodusest ja inimestest. Aga eelkõige on see ühe väga tõsise eesti mehe lugu. See mees on ära õppinud inglise keele, peab sendipealset arvet oma igapäevase toidu ja muude kulude üle, ehitab oma perele pisikese maja. Ja töötab nagu hull.

Lisaks sellele ta maalib, kirjutab tundelisi kirju koju naisele, muretseb oma vanemate käekäigu pärast, kasvatab pisipoega. Otsib oma kulda.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga