Wrangellide suguvõsale kuulunud esemeid ja arhivaale on Eesti Ajaloomuuseumis arvukalt. Neid leidub nii võõretnoloogia, relva-, trükiste-, kultuuriloo kui ka kunstikollektsioonis, Wrangellidega seotud dokumendid on hoiul muuseumi arhiivkogus.
Üheks huvitavamaks osaks suurele baltisaksa suguvõsale kuulunud materjalide seas on tuntud maadeuurija, Venemaa Ameerika alade (Alaska) kuberneri ja hilisema mereministri, Roela mõisniku admiral Ferdinand von Wrangelli ning tema järeltulijatega seotud pärand. Eriline tähelepanu on saatnud Ferdinand von Wrangelli ja ta abikaasa Elisabethi poolt Alaskalt Eestisse toodud etnoloogilisi esemeid, mis on tänapäeval nii tänu oma vanusele kui ka päritolule väga haruldased kogu maailmas.
Wrangellidega saab seostada umbes 50 museaali
Baltisaksa päritolu maailmarändurite, misjonäride, tsaariarmee ohvitseride, kõrgete ametnike ja teadlaste poolt 19. sajandil „kaugetelt maadelt kaasatoodud huvitavaid esemeid“ ühendavas võõretnoloogia kollektsioonis, kus kokku on üle tuhande museaali, võib Wrangellidega seostada umbes viitkümmet. Täpsemat määratlust anda on küllaltki keerukas, sest Wrangellide kogutud esemed on muuseumi jõudnud eri aegadel ja eri teid pidi. Tihti on vanadele registreerimisdokumentidele annetajaks märgitud hoopis Ferdinand von Wrangelli äi, parun Wilhelm von Rossillon, paljud väärtuslikud uunikumid on aga kunagi kuulunud raeapteeker Johann VIII Burchardi erakollektsiooni.
Tihe ja isiklik side Alaskaga
Ferdinand ja Elisabeth von Wrangelli pärandi muudab unikaalseks asjaolu, et nad elasid Alaskal mitu aastat ning nende suhted kauge koloonia elanikega kujunesid märksa lähedasemaks kui paljudel teistel läbisõitnud ametnikel, kaupmeestel või maadeavastajatel. Oma rolli mängis kindlasti ka abielupaari eelarvamustevaba avatus ning huvi ümbritseva looduse ja kohalike inimeste vastu. Erilise soojuse ja tähelepanu osaliseks sai Elisabeth, kes omal soovil külastas paljusid põlisrahvaste peresid, abistas neid majapidamistöödes ning tohterdas haigeid. Kohalike naiste seast leidis ta aga oma lastele hoidja, kes jäigi pereliikmeks ja reisis hiljem koos Wrangellidega Eestisse.
Suur etnoloogiline väärtus
Tänu lähedastele suhetele on kubernerile ja tema naisele tänutäheks kingitud asju, mis olid omanikele olulised või siis lihtsalt kodudes kasutuses. Erinevalt paljudest teistest polaaraladelt muuseumidesse jõudnud esemetest, mida tihti valmistati vahetuskaubaks või müügiks tollastele „turistidele“, on Wrangellide kogutu seetõttu hoopis sügavama sisu ning etnoloogilise väärtusega. Need annavad aimu paarsada aastat tagasi Alaskal elanud rahvaste olmest, kommetest ja religioossetest traditsioonidest, aga ka omavahel vaenujalal olevate hõimude sõjalistest tavadest ning vahenditest. Loomanahkadest ja -sooltest kotid, rõivad ning peakatted, sarvest ja vaalaluust toidunõud, õmblustarbed ja sõjariistad on unikaalsed ka kasutatud materjalide poolest, sest karmi kliimaga aladel tarvitati ellujäämiseks ära kõik, mis vähegi võimalik. Kuna Alaskal kasvab puid vähe, siis eriliselt haruldased on hoopis puidust valmistatud esemed, mis ilmselt on kuulunud koloonia jõukamatele elanikele.
Eesti Ajaloomuuseumi võõretnoloogia kogudest on näitustele esemeid laenutanud paljude maailma riikide muuseumid, nende seas ka Ameerika Ühendriigid. Põhjus, miks Alaska tänane koduriik oma etnoloogilisi esemeid Eestist peab laenama, peitub ajaloo keerukates käikudes – neil endil nii vanu lihtsalt ei ole*.
Tekst: Anne Ruussaar
Foto: Eesti ajaloomuuseum
* Vene impeerium müüs Alaska alad 1867. aastal Ameerika Ühendriikidele, sellele eelnevast perioodist pärinev etnoloogiline materjal on seetõttu suures osas hoiul väljaspool kunagist kodumaad. Admiral Wrangell oli Ameerika koloonia müümise vastu, nimetades seda „sündsusetuks tehinguks“.