Aklimatiseerumisest mägedes

Matkamine mägipiirkondades on madalal sündinud inimesele üks imetabasemaid ja eksootilisemaid kogemusi, mis annab kindlasti elamuse kogu eluks. Vääramatu jõu tähtsust mägedes ei tasu kunagi ala- ega ülehinnata, aga isiklikule ettevalmistusele panustamine tagab suurima tõenäosusega meeliülendava ja turvalise rännaku. Ükski merepinnast märksa kõrgemal asuvas piirkonnas seikleja ei jää selle erilise keskkonna mõjuritest (külm, intensiivne ultraviolettkiirgus, madal õhuniiskus, hapnikupuudus jm) puutumata.

Mida tähendab „hõredas õhus“ aklimatiseerumine? 

Meie keha rakud toimivad häirimatult vaid väga kitsas vere happesuse vahemikus. Alates 2500. kõrgusmeetrist hakkab atmosfääri rõhk (õhurõhk) eksponentsiaalselt vähenema, põhjustades sissehingatavas õhus hapniku osarõhu languse. Õhk muutub hõredamaks: hapniku molekule on õhusõõmus vähem, kuigi O2 protsent sissehingatavas õhus ei muutu. Selle tagajärjel jõuab organiteni madalama hapnikusisaldusega veri – seda nimetatakse alarõhuliseks ehk hüpobaarseks hüpoksiaks. Hüpoksiale kiireim vastus on hingamissageduse tõstmine, mis aga põhjustab vere happe-aluse tasakaalu nihke aluselisema suunas. See nihe kompenseeritakse neerude kaudu (bikarbonaatioonide suurema väljutamise abil koos suurenenud uriinihulgaga) ja vere happe-aluse tasakaal taastub. Eelnev protsess võtab igal uuel kõrgusel aega ca 24–48 tundi – see on kriitiliselt vajalik aeg organismi kohanemiseks ehk aklimatiseerumiseks uues keskkonnas.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga