Aime Hanseni reisikohvrist leitud lood viivad lugeja ebatavaliselt põnevasse maailma. Mu ootused olid raamatut lugema asudes väga kõrged.
Teadsin, et Aime Hansen on palju ringi rännanud, aastaid võõrsil elanud, Indias india tantsu õppinud, Londonis kunstnikuna kätt proovinud. Kuna tegemist on varem luulekogusid avaldanud autori esimese novellikoguga, lootsin saada ka esteetilist naudingut. Mul ei tulnud pettuda. Vastupidi. Hanseni raamat raputas mu päris korralikult läbi. Kõige enam liigutas mind viimane novell, "Varahommikune rong", mis on üks kaunemaid ja poeetilisemaid mitte ainult selles raamatus, vaid kogu Eesti kaasaegses kirjanduses.
Lood on sündinud tänu autori rännakutele Indias, Ladakhis, Kashmiris, Inglismaal ja Gotlandi saarel. "Olen püüdnud säilitada tasakaalu tõepärase kohaliku koloriidi ja kirjandusliku väljamõeldise vahel," kirjutab Hansen eessõnas.
Kuna India on üks Hanseni lemmikpaiku, toimub ka enamiku juttude tegevus sellel maal. Pilt, mille Hansen Indiast maalib, on värviline, lõhnav, hämmeldust tekitav ja koomiline. Indias käinud inimesed on tõenäoliselt kogenud sama tunnet, nagu peategelane novellis "Savitriga ehk käsikaameraga filmitud fragmendid":"Mul hakkas seest keerama. Kas see on India, millest ma unistasin? Valgetes riietes gurud, lillepärjad kaelas, lõhnaküünalde suits ja nirvaana? Ma tegelen siin mingi paleontoloogilse mardikaga" (lk 364-365).
Vastupidiselt teistele Indias lühemat või pikemat aega viibinud Lääne inimestele, kes õige pea ennast väljavalituks ja valgustatuks pidama hakkavad, suudab Hanseni novelli peategelane säilitada huumorimeele ja selge pea ning oskuse ennast kõrvalt vaadata: „Savitri oli minu teejuhiks India igapäevaelu maailmas ja ma lontisin kuulekalt endast pool pead lühema Savitri järel nagu suur Põhjamaa jääkaru karutantsitaja järel“ (lk 387). Edukalt lõppenud võitluse prussakaga võtab peategelane kokku järgmiselt: „Viimaks võtsin julguse kokku ja lõin koletise toolijalaga maha. Mul oli täiesti ükskõik, kui ma oma ümbersündide karma sellega ära rikkusin“ (lk 365).
Lisaks Indiale on Aime Hanseni ratastega kohver sattunud ka teistesse paikadesse, näiteks Glastonbury festivalile Suurbritannias. Novell „Muda“, mis räägib peategelase Kolgata teest sellel festivalil, kubiseb koomilistest liialdustest ja (enese)irooniast ning teeks au ka Briti huumoriklassika suurkujudele: „Arglikult teeservadesse hoidudes vaatasime meie, kehvikud, kummikuinimesi – noid ülemklassi esindajaid, kes kummikute lirtsudes läbi muda kõndisid nagu sammuvad ekskavaatorid“ (lk 271).
Novellide stiil on erinev, iroonia ja hüperboolid vahelduvad poeetiliste mõtisklustega: „Öösel avaneb isegi Delhis mingi teine mõõde, see, mis teeb India Indiaks, nagu oleks inetus ja räpasus üksnes Maaja loor, mis asjade tõelist olemust varjab ja pimeduse laskudes kaheks käriseb“ (lk 374).
Suurepärane raamat nii neile, kes Indias korduvalt käinud, kui ka neile, kes sinna kunagi minna ei kavatse. Kindlasti on pärast raamatu läbilugemist kergem mõista India „tolmuste tänavate poeesiat“.
Tiina Sepp