Tiit Pruuli kohtus Kautokeinos (Guovdageaidnus), kus asub Norra Saami parlamendi üks kontoritest, parlamendi esinaise Aili Keskitaloga (sündinud 1968).
Külastasin Norra Saami parlamendi (põhjasaami keeles Sámediggi) peahoonet Karasjokis (Kárášjohkas) esimest korda selle sajandi alul. Pärast Eesti turbulentset poliitkümnendit tundus see sellise väikse armsa nukuparlamendina, sooja ja turvalise kultuurautonoomia instrumendina.
Aili, saite 2013. aastal teist korda parlamendi esimeheks. Esimest korda olite selles ametis umbes kümme aastat tagasi. Mis on tänaseks muutunud võrreldes selle ajaga, kui mina esimest korda siin käisin ja teie esimest korda parlamenti juhtisite?
2002 oli meie parlamendis ainult 17% naisi. Sel ajal alustasime suurt debatti, et kuidas peaks olema meeste-naiste vahekord erinevates institutsioonides. Järgmistel valimistel 2005 tehti parteides ja organisatsioonides kõvasti eeltööd, et saada saami poliitikasse rohkem naisi. Anti ka mitmeid projektirahasummasid, et stimuleerida naisi osalema. Minust sai esimene esinaine, naisi ja mehi sai parlamenti enam-vähem võrdselt. Aasta tagasi olid kolmandad valimised ja sama võrdne tasakaal on assamblees säilinud ja see on minu meelest suur muutus võrreldes sajandi algusega. Sooline võrdsus peegeldab paremini me ühiskonda ja vaidlusalused teemad on mitmekesisemalt kaetud. Nii interpreteerin seda mina, lausa uurimust meil veel tehtud pole.
Kas parlamendikohtade pärast käib tihe rebimine?
Parlamendis on 39 kohta. Meil on 15 000 registreeritud valijat, seitse valimisringkonda. Varem oli ringkondi rohkem, kuid suuremate valimisringkondade puhul on naistel kergem esindatud saada. Väikeste valimisringkondade puhul jäid debatid ka kuidagi väga lokaalseks, teemad väga kohalikeks. Tahtsime, et teemapüstitused oleksid kõrgemal tasemel, laiahaardelisemad. Konkurents parlamenti on päris tihe.
Valimistel osalevad saami organisatsioonid- parteid ja Norra rahvuslikud parteid.
Mis on parteide erinevus? Teie esindate Norra-Saami Assambleed (Norgga Sámiid Riikasearvi). Mis see on?
See on üks vanimaid saami organisatsioone, pärit 1968. aastast. Seega on Norra- Saami Assamblee olnud saami poliitilises, kultuurilises ja informatiivses tegevuses osaline juba ligi pool sajandit. Kui Saami parlament asutati, otsustas Norra parlament, et Norra rahvuslikel parteidel peab olema õigus osaleda Saami parlamendi valimistel. Meie – Norra saami organisatsioonid – leidsime, et kui saami organisatsioonid ja parteid peavad võistlema suurte rahvuslike parteidega, siis peame olema kindlasti tugevad. Norra-Saami Assamblee ühendab endas üle 20 organisatsiooni. Me olime suurim saami organisatsioon, kui parlament tegutsema hakkas, ning sel ajal ilmselt ainuke, kel oli võimekust Norra suurte parteidega võistelda.
Saami ja Norra riigi parlamendivalimised toimuvad samaaegselt. Kõik Norra rahvusparteid teevad oma suurt propagandat, nende loosungid ja sümbolid on kõikjal.
Me oleme päris väiksed ja peame tublisti pingutama. Aga meie kõrval on ka teisi saami organisatsioone. Siiski on olnud nii, et kuuel korral kaheksast on just meie organisatsioon määranud parlamendi esimehe.
Mis teie erinevused teiste parteidega võrreldes? Poliitilised?
Suurimad parteid on seal, kus on suuremad valijate grupid, keskuste lähedal. Meie organisatsioon on asutatud mõttega, et saamid saavad ise hakkama, meie ideoloogia on enesemääramine ja põlisrahvaste õigused. On ka teisi saami organisatsioone, kes ütlevad, et on meiega põhimõtteliselt ühel teel. Parim näide erinevuse koha pealt: eelmistel valimistel olulisim teema oli kaevanduste rajamine saami aladel. Meie olime seisukohal, et kuni Norra Mineral Act pole meile vastuvõetav, pole rahvusvaheliste konventsioonidega kooskõlas, ei aktsepteeri me ühtegi kaevandusalast tegevust saami aladel. Mitmetel parteidel oli ses suhtes eriarvamus. See oli eelmiste valimiste suurimaid teemasid.
Üsna radikaalne seisukoht norralaste silmis, saamide jaoks on see aga üsna laialt levinud. Norra valitsus ja ka maavarade töösturid muudkui ütlevad meile, et parem oleks, kui me arendaks n-ö kultuurset ja hästi järelevalvatud mineraalide kaevandamist Norras, siis see leevendaks survet kaevandusaladel elavatele põlisrahvastele Indoneesias, Filipiinidel, Venemaal. No ma ei arva nii! Kirunas näiteks on ju pikalt maavaru kaevandatud. Nüüd nad liigutavad linna kaevanduste pärast, et pääseda linna alla kaevandama. See on kõik saami aladel, põdrakasvatuse piirkonnas. Me ei arva, et me võlgneme maailmale maavarasid.
Üheks viimaste aastate problemaatilisemaks kohaks on olnud Kallok Rootsis, kus briti firma Beowulf Miners tahtis hakata rauda kaevandama. See on looduskaitseala. Loodame, et saame seda vältida. Ma arvan, et saami aladel võib põhimõtteliselt kaevandusi olla küll, aga mitte enne, kui me õigused on kaitstud, kui kohalikud saami kogukonnad saavad sellest tulust osa.
Maa omamise, loodusvarade kasutamise ning maavarade küsimused ongi ehk teravaimad teemad saami ühiskonnas.
Kas on olemas ka saami radikalism?
Minu teada ei räägi keegi omariiklusest, see on rohkem fantaasia, mille on üles puhunud saamide vaenlased, et meid riigivastastena kujutada.
Mis on Saami parlamendi põhilised ülesanded? See pole ju traditsioonilises riiklikus mõttes mingi klassikaline parlament.
Oleme Norra demokraatia lahutamatu osa. Funktsioneerime rahvustasandil. Jagame grante, eelarvet, mille Norra riik meile annab – see summa on praegu 417 miljonit krooni. Keskmine Norra linnavalitsus opereerib umbes sama summaga. Meil endil muid sissetulekuid pole. Norra riik teeb muidugimõista ka palju ettekirjutusi, mida selle rahaga võib peale hakata. Ütlevad küll, et ei tee ettekirjutusi, aga teevad ikka. Esiteks on nad meile delegeerinud suure hulga asju, millega varem tegeles Norra riik ise. Kultuuripärandi kaitse, saami muuseumide, saami rahvusteatri ülalpidamine, erinevate koolimaterjalide koostamine-trükkimine. Sellega tegelesid nad varem ise. Nad suunasid meile need ülesanded ja raha nende täitmiseks. Ehk et me pole täiesti vabad ise 100% otsustama, kuhu raha paneme. Enamik sellest rahast on ette määratud, läheb täpselt sinna, millised on Norra riigi prioriteedid. Sel teemal on meil ka konflikte olnud. Suurim küsimus ongi see, et igal aastal saadame nimekirja asjadest, mis on meile prioriteedid ja mille suhtes peaks seda rahasummat tõstma. Samas on ikka määravad nende prioriteedid, haruharva näeme oma tähtsate asjade realt mõnda uut asja.
Kultuuri ja keele säilimine ning haridusküsimused on meie tegevuse peasuunad.
Kas on olnud sellist mõjutamist riigi poolt, et kui te olete näiteks uute kaevanduste vastu, siis anname teile vähem raha?
Sellist otsest poliitilist pressi me ei tunne, aga üldine finantspress on pidev.
Kuidas te ennast teiste riikide saamidega võrdleks?
Me oleme kahtlemata „suure õe“ rollis, mis puudutab rahastamist, inimressurssi, saamide elu juriidilist raamistikku. Norra on ainukesena ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põlisrahvaste konventsiooni. Seetõttu on meil konsultatsioonide kokkulepe Norra valitsuse ja Saami parlamendi vahel ja see on uus hea areng. See on olnud väga vajalik instrument, mille kaudu saame oma mõtted Norra valitsuseni viia.
Vene saamidega suhted on küllalt head, kuidas öelda… teatud tasemel. Meil on dialoog kahe põhilise saami organisatsiooniga Venemaal. Nad on 1992. aastast saadik püsivalt esindatud Saami parlamentaarses nõukogus, mis on koostöökogu kõigi – Norra, Soome, Rootsi ja Venemaa – saami parlamentide vahel. Uus tehnoloogia teeb suhtlemise üle riigipiiride palju lihtsamaks. Google Translate aitab pidada dialoogi, mis oli varem võimatu. Aga eks teate isegi hiljutistest probleemidest, mis on Venemaal saami aktivistidel ette tulnud. Kardan, et tulevikus raskendab see suhtlemist, sama vabalt dialoogi pidamist. Olen tuleviku pärast mures, et inimesed ei julge end Venemaal siduda sellise rahvusvahelise tegevusega. See on laiemalt Venemaa probleem, mitte vaid saamide vastu suunatud.
Põhja-Ameerikas elab palju saame, umbes 30 000 saami või nende järeltulijat. Millised kontaktid ja mõjud teil omavahel on?
Seal on vähemalt üks saami organisatsioon − North American Sami Siida, mis tegeleb kultuuri- ja haridusküsimustega, korraldab kokkutulekuid. Antakse välja näiteks saami ajakirja Báiki. Saamid Skandinaavias on väga teadlikud, et neil on Ameerikas sugulased. Teatakse, kus nad elavad, mis teevad, paljud neist on Kautokeinot külastanud. Inimesed teavad Manitoba ekspeditsioonidest. Minu vanavanaisa läks ka üle ookeani ja aitas organiseerida Manitoba ekspeditsioone ja oli aastaid Alaskas põdrakasvataja. Kui nad kaotasid seal õiguse põhjapõtru pidada, siis minu vanavanaisast sai kullakaevur. Ta tuli oma teenistusega koju, ostis maja ja abiellus minu vanavanemaga. On palju erinevaid saatusi, aga kontakte hoitakse. Sotsiaalmeedia ja Internet on selle lihtsaks teinud. Kõige olulisemad on perekondlikud otsesuhted. Ameerika saamid tahavad oma esiisade maal käia ja näha esiisade kodupaiku.
Räägime natuke ka teist endast. Teie ametlikust CV-st loeme, et Keskitalo emakeel polnud saami. Miks ja kuidas nii?
Jah, see on märgilise tähtsusega teema, sest norrastamine, mis kestis kuni 1970ndateni, pole vaid minu lugu. Ehkki see on ametlikult lõppenud, tunneme selle tagajärgi tänaseni. Norra ühiskond tahtis, et kõik saamid saaks tublideks norrakateks. Norra oli noor riik ja see soov oli väga tugev. Minu vanemad olid saamikeelsed ja nad nägid, kuidas saami keel kaob. Neile rääkisid Norra õpetajad 1960ndatel, et lapsele on suur risk, kui ta õpib rohkem kui ühte keelt korraga. Sest siis läheb laps segadusse ja ajab keeled segi. Hakaku teist keelt õppima parem hiljem… Selline oli ideoloogia.
Minu vanemad tahtsid lapsele parimat ja rääkisid minuga siis esmalt norra keelt. Nii kasvasin üles norrakeelsena ja saami keel oli mul passiivne. Hiljem võtsin selle koolis ette. Minu õde sündis 11 aastat hiljem, siis oli kõik teisiti. Alta konflikt ja teised sündmused olid loonud uue paradigma. Saami õpetlased arendasid juba ise uusi strateegiaid, õpifilosoofiat. Ja mu vanemad rääkisid mu õega vaid saami keelt. Siis hakkasin ka mina aktiivselt oma keelt tagasi saama, läbi õe. Kui ise emaks sain, pidin otsustama, mis keelt ma nüüd lastega rääkima hakkan. Tahtsin pöörduda sinna, mis oleks pidanud kogu aeg normaalne olema, oma esivanemate keele juurde. Nii rääkisin oma lastega algusest peale saami keelt. Praegu on see mu kodune keel ja ka professionaalselt on lihtne väljenduda selles keeles.
Kui saamidena tänased noored end tunnevad?
Nad on väga uhked. Mu oma lapsed on 6. veebruaril – rahvuspühal – joonistanud lasteaias ja koolis alati saami lippe, mida mina nägin esimest korda 1991. aastal, kui seda legaalselt lubati. Nad on uhked oma keele, kultuuri ja traditsioonilise riietuse üle. Nad on innovatiivsed, et kohandada vanu tavasid tänase igapäevaelu tarbeks. Samas elavad nad globaalses maailmas, reisivad, oskavad keeli. Nad võiksid minna igale poole. Aga nad jäävad siia saami keskkonda. Suurim proovikivi ongi panna ka järgmisi põlvkondi tahtma olla saamid ja hoida traditsioonilisi väärtusi ka tulevikus. Neil on palju valikuid ja võimalusi, seega pole see lihtne.
Tekst : Tiit Pruuli
Fotod : Saami Parlament/ Sámediggi