AHTO VALTER. Mees, kes elas ainult tänases ja homses

Purjetades ja merel toimetades adrenaliini üles pumbata võib mitut moodi. Märkide vahel või rannalähedasel avameredistantsil võidu kihutades, sõpruskonnale sulnil päikeseloojangul head veini serveerides, uhke ja kalli jahiga niisama eputades ja kas või sihitult Tallinna lahel ringi töllerdades. Purjetada saab tänapäeval ka virtuaalselt, arvutiekraani taga istudes. Vähesed püstitavad endale midagi üleinimlikult suurt ja missioonisarnast.  Purjetamiskosmose maailmameistrid ja olümpiavõitjad. Purjetamine silmapiiri taha, tundmatusse tulevikku. Reis ümber maakera. Reis ümber kera ja veel üksinda.

Hiljuti kinoekraanile jõudnud Jaanis Valgu dokumentaalfilm „Ahto. Unistuste jaht” toob vaatajate ette haarava loo ühest Eesti legendaarseimast purjetajast Ahto Valterist, kelle saatus valis välja olema esimene mees, kes tegi ümberkerareisi ära Eesti lipu all. Saaremaal Triigis ehitatud rannasõidukaljasega, millistega siinkandis tavapäraselt veeti küttepuid Tallinna või kive Sankt-Peterburgi. Filmi autor on loo jutustamiseks valinud mitmekihilise, mitmes aegruumis ja erinevates tähenduskoormates kulgeva formaadi, mis minu arvates puudutab mitte ainult merendushuviliste olendite hinge ja uudishimu. Puudutab kohati valusalt ja veel tagantjärele, pannes mõtlema ka irratsionaalsele. Millelegi, mis jääb meist kõigist mingil kujul maha. Või siis mitte. Kunagi olnule. Millele selle filmi kangelane, Ahto Valter ise, nii oma isa Rudolfi päevikus kirjutatu kui ka poja Ted Valteri otsesõnul kaamerasse öelduna kunagi ei mõelnud.

Ahto Valterit ajendas üksinda ümber maailma purjetamisest unistama prantsuse eelmise sajandi mereseikleja Alain Gerbaulti reisikiri, režissöör Jaanis Valku kõigest sellest filmilugu jutustama aga juhuslikult näppu sattunud Anto Juske raamat Ahtost. Filmi algideest lõppvariandini jõudmine kestis kokku üheksa aastat ja sisaldas ka pingelist, aga arvatavalt vabatahtlikku detektiivitööd. Kuulsin meresõidupisikust täiesti nakatumatult Jaaniselt ulmelistest avastustest ja saatuse poolt etteveeretatud kokkusattumustest Ahto Valteri reisikaaslaste kodu- ja Eesti Meremuuseumi ametlikes arhiivides, olgu selleks siis juhuslikult rongiistmelt leitud ja muuseumisse hoiule toodud Ahto isa Rudolfi päevik, kümmekond Kanada meremehe keldrist välja ilmunud Kodaki 16 mm rabedat filmirulli, tuhanded avaldamata fotod või Lõuna-Aafrika 1940. aasta kinoringvaates sisalduv reportaaž vigastatud lõbusõidulaeva jõudmisest Kaplinna sadamasse. Toomas Uba intervjuu meie kangelasega nn „väliseestlastele” mõeldud sovetipropaganda võtmes raadiosaates aastal 1972 on tõeline pärl! Elasin lausa füüsiliselt kaasa paranoiale vältida jutuvadas sõnu ja mõttekäike, nagu Eesti lipp, Eesti Vabariik ja vabadus iga kell merele minna, võimatus koos täiesti üksi jäänud emaga piiritsooni aheldatud Käsmut, oma isakodu ja perekonna hauaplatsi külastada. Kuidas Toomas Uba seda selleks ajaks juba 37 aastat vabas maailmas elanud ja toimetanud Ahtole selgitas ja soravateks lauseteks voolis, jääb meile kahjuks igaveseks saladuseks.

Mingil hetkel hakkas Jaanise sõnul see film ennast sisuliselt ise tegema. Looja ülesandeks jääb aga raske katsumus, selle visuaalse kaose ja absoluutse juhuslikkuse mõtestamine arusaadavaks looks vaatajale. Suurepäraseks ideeks pean Lembit ja Marius Petersoni kasutamist isa Rudolfi ja sõnakuulmatu poja Ahto monolooge esitavate taustahäältena. Teine plaan missugune! Kaval ja arusaamist avardav on ka samal ajal maailmas toimuvate ähvardavate sündmuste aheldamine dokumentaalkaadrite näol ajaliinile. Tahes või tahtmata puudus Ahto Valteril sellest algavast ja kiiresti kuhjuvast õudusest täpsem arusaamine. Või jõudis see kohale palju hiljem. Kui jõudis... USA Neitsisaartel, kuhu ta end peale ümberilmareisilt naasmist ning juba USA kodanikuna elama ja toimetama asutas, polnud Eesti ja eestlaste poolt edaspidi läbielatavaga kokkupuutepunkte.

1972. aastal jõuab Ahto Valter korraks Eestisse. Kohtub ka oma eakaaslastega Kalevi Jahtklubist. Filmis oleva foto järgi tunnen ära klubi asutajaliikmed Heino Kuivjõgi, Ernst Kuzmanovi, Mall Poola ja Kalju Toomara. Millest nad omavahel koosveedetud aja jooksul räägivad, me teada ei saa. Aastaid hiljem meenutas Kalju Toomara, et kordagi ei võtnud Ahto jutuks Eesti lipu all sooritatud ümberilmareisi. Mul on keeruline ette kujutada põhjust. Võimalik, et Ahto ei pidanudki seda rikastest turistidest meeskonnaga sooritatud ettevõtmist oma unistuste täitumiseks. Ta ei täida logiraamatut ega pea päevikut. Tahtis ta ju tegelikult ümberkerapurjetamisega hakkama saada uhkes üksinduses. Nagu tema iidol Alain Gerbault. Mulle jääb mulje, et see oligi tema elukestev kinnisidee. Just nimelt üksi purjetamine. Mul pole põhjust kahtlustada teda mingis erilises huvis ja uudishimus erinevate rahvaste ja kultuuride vastu, jäi ju meie kangelase haridustee vägagi napiks. Meretarkused omandas ta autodidaktina ja nooremmadrusena purjelaeval „Tormilind” rassides. Paar aastat enne siitilmast lahkumist, juba vana mehena, teeb Ahto Valter viimase meeleheitliku katse noorpõlveunistus teostada. Austraaliasse jõudes puruneb paraku tavapäraste hooldustööde käigus tema viimane selleks ehitatud jaht. Rohkem võimalusi elumerelained ja saatus talle ei paku.

Valusaimad hetked ja mitmetähenduslikud tagantjärele tarkused filmis on Ahto poja, Ted Valteri naiivsed mälestused oma isast. Muidugi ei mäleta järeltulija midagi ümberilmapurjetamisest, oli ta ju siis alles paariaastane. Kogu järgneva elu jooksul ei räägi isa talle ei sellest reisist ega üldse Eestist. Nad ei räägi omavahel kunagi eesti keeles. Tedi sõnul oli tema isa seikleja, kes elas ainult tänases ja homses. Rudolf Valteri kõik neli poega, Kõu, Jariilo, Uko ja Ahto kaotavad sideme kodumaaga ja perekond otsekui lahustub rahvusvahelisse, aga anonüümsesse substantsi. Nagu seda on ajaloo jooksul juhtunud ja juhtumas sadade tuhandete eesti soost inimestega.

Ahto Valterist andeka uue põlvkonna dokumentalisti poolt jutustatud eepiline filmilugu paneb mind mõtlema. Valusaid mõtteid. Mis mõte on üldse läbielatud seiklustel ja kannatustel, kogemustel ja avastustel, kui neid pole ühel hetkel enam kellegagi jagada? Kui pole meeskonnakaaslastest sõpru, peret, armsamaid ega uudishimulikke lapsi, kui pole rahvast, kelle osana end tunnetada? Aga purjetajate hulgas on alati olnud neid, kes naudivad pigem viisi, kuidas kusagile kohale jõutakse, kui kohta ennast. Ahto Valter tundis end merel kindlasti nagu kodus. Äkki oligi see tema pärisosa.

Tekst: Jaanus Nõgisto

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga