Afganistani muusikast ja mitte automaadist

Afganistan asub mitmete kultuuride ristteel ja nõnda on põnev ka selle maa muusika, mis püsib elus hoolimata sellest, et Taliban vahepeal muusika ja isegi muusikariistad täielikult ära keelas, kirjutab Aimar Ventsel.

Afganistan asub mitmete kultuuride ristteel ja nõnda on põnev ka selle maa muusika, mis püsib elus hoolimata sellest, et Taliban vahepeal muusika ja isegi muusikariistad täielikult ära keelas, kirjutab Aimar Ventsel.

Afganistan on maa, mida eestlane kõige vähem seostab muusikaga. Pigem seostub see kant kõrilõikamise, habemete, burkade, heroiini ja muu sellisega, mida just kunstiga ühte patta ei pane. Ma ei tea, kui palju on Afganistanis viibinud eestlased seal kokku puutunud sealse muusikaga. Omal ajal sai nõukogude Afganistani sõja veteranidega paar korda juttu aetud ja nemad pajatasid rohkem surmast, seiklustest, joomisest ning armee-elust, muusikast mitte kõssugi. Ka praegustes Afganistani-reportaažides pole sõnagi selle kandi muusikast, kui mitte arvata meie popstaaride kangelaslikke esinemisi eesti sõdurite ees sõjaväebaaside müüride taga.

Samas on Afganistan väga huvitava muusikavaliku ning traditsioonidega regioon. Kõigi nende muusikastiilide- ja viiside tundmine on raskendatud, sest afganistani muusikat liigub kättesaada- vatel helikandjatel väga harva. Paremaks ei tee ka asjaolu, et Taliban keelas oma võimu ajal (1996–2001) igasuguse muusika ära. Igasuguse. Ning sinna otsa muusikariistad. Nii loll pole vist veel ükski valitsus maailmas olnud, et minna muusikaajalukku totaalse muusikakeeluga.

On eksperte, kes peavad muusikariistade keelu põhjuseks ka seda, et kahes afganistani levinumas keeles (dari ja puštu) tähendab „muusika“ ka „muusikariistu“. Iseenesest polevat koraanis poolt sõnagi sellest, et muusikat ei tohi teha, Taliban keeras lihtsalt vindi üle. Selle seletuse kasuks räägib tõsiasi, et paljudes rangetes islamimaades (nt Egiptus ja Maroko) eksisteerib elav muusikaelu edukalt tänapäevani.

Talibani perioodil muudeti Radio Afganistan Radio Shariaks, kus esitati vaid a capella laule, mille sisu oli kas religioosne või siis Talibani kiitev. Pärast Talibani kukutamist taastus muusikaelu Afganistanis suhteliselt ruttu. Siiski jätab Afganistani muusikale jälje selle ühiskonna üldine konservatiivsus. Eelmisel aastal lõi laineid dokumentaalfilm Afghan Star (www.afghanstardocumentary.com) Afganistani superstaarisaatest (mida vaatab kolmandik elanikkonnast ehk 11 miljonit inimest), selle telgitagustest ning olemusest.

Filmist selgus, et laulja olla pole selles ühiskonnas kerge, eriti kui sa oled naissoost. Filmis oli intervjuu saates esinenud noore tüdrukuga, kelle nimi on Setara Hussainzada. Hoolimata ülisiivsatest laulutekstidest ja minimaalsest lavalisest liikumisest, heideti talle ette pattu langemist ja tema perekond kartis usufanaatikute läbi otsa leida. Afganistani ühiskonna konservatiivsust näitab kasvõi see, et isegi mitmed eakaaslased olid šokeeritud Setara paarist puusanõksust laulmise ajal.

Muusikamaastikku Afganistanis ei tee lihtsamaks tõsiasi, et paljud muusikud, eriti staarid, põgenesid Talibani režiimi eest välismaale või siis saatsid usufanaatikud nad huuride juurde. Muidugi tehti maatasa kõik, mis oli muusikaga seotud, kaasa arvatud lindistuste arhiivid. Nii ongi Afganistanis endas väga vähe säilinud Talibani-eelse perioodi rahva- ja popmuusikat. Millest on väga kahju, sest nii sotsialistliku eksperimendi ja hilisema kodusõja ajal tehti sellel räsitud maal palju ja kirega muusikat.

Radio Afganistan asutati 1940. aastail ja eksisteeris kuni Talibani režiimi alguseni. Tänu sellele raadiole me võimegi rääkida afganistani popmuusikast. Teda kuulati kogu riigi territooriumil ja popmuusika mängis seal ka sotsialismi ajal, muidugi vastavas võtmes. Afganistani muusikat hoidsid Talibani ajal peale salajaste musitseerimiste külades elus eksiilmuusikud, kes elavad Californiast Pakistanini.

Esimesed afganistani hitid pärast Talibani valitsuse kukutamist lindistati naabruses asuvas Pakistanis. Näiteks naislaulja Naghma, kelle lindistatud lood vallutasid Talibani-järgsel ajal Afganistani tormiga ja on siiani armastatud. Tänapäeva Afganistanis mängivad raadio ja televisioon muusika levikus jälle keskset rolli. Nagu näha ka dokumentaalfilmist Afghan Star, on Radio Arman ja Tolo TV väga olulised Afganistani muusikamaitse kujundajad.

Afganistan on sõna otseses mõttes mitmete kultuuride ristteel ja see on oma märgi jätnud nii muusikasse kui kasutatavasse muusikariistade varamusse. Afganistani rahvamuusika sümbol on rubab. See on pika kaelaga keelpill, mille häälestusnupud asuvad nii külje peal kui siis kaela otsas, nagu keelpillidel ikka. Rubabi edasiarendus on india sarod, mida paljudel oli võimalus näha ja kuulda Eesti Filharmoonia korraldatud Trummifestivalil Maailmapäeva raames. Erinevalt sarodist on rubabi heli plõksuv ja kuiv, teda mängitakse nii soolodes kui akordidega ja plektroni abil.

Rubabi ajaloo teeb põnevaks veel see, et teadlaste arvates olla ta välja arenenud Põhja-Indiasse rännanud afgaanide muusikariistast. Et siis alguses Indiast Afganistani rubabiks ja sealt tagasi sarodiks.

Rubabi valmistamine on keeruline ja need instrumendid on ka üsna luksuslikud, sageli kaetud näiteks pärlmutriga. Rubabil (nagu ka viiulitel) on omad valmistajate dünastiad, kelle instrumentidel on oma äratuntav kõla. Rubab on muutunud rahvamuusika instrumendist ka klassikalise afganistani muusika ghazali saateinstrumendiks.

See ei ole Aasias eriti tavaline, et üks instrument on kasutusel nii kõrg- kui rahvamuusikas. Elitaarne muusika üritab tavaliselt oma pille madalama rahva instrumentidest lahus hoida. Ehkki segunemist ikka juhtub.

Afganistani asetsemist kultuuride kokkupuutepunktis näitab mitte ainuüksi rubabi areng, vaid ka see, et Indiast on laenatud rubabi saatma tabla, traditsiooniline india klassikalise muusika rütmipill. Rubabi ja klassikalise afganistani muusika huvilistel tasuks üles otsida kaks albumit (mõlemad ka tänapäeval CD-na saadaval), milleks on Mohammed Omari “Virtuoso from Afganistan“ (Folkways 2000) ja Rahim Khushnawazi „The Rubab of Heart“ (VDE-Gallo 1993). Esimene on kuulsa muusiku 1975. aasta kontsert Seattle’is ja teine on aga lindistatud Afganistanis, taustal on kuulda isegi linnulaulu.

Kaasaegset rubabil mängitud klassikalist ja folkmuusikat on saadaval näiteks Freemontis San Francisco lähedal elava Homayiun Sakhi albumil „The Art of the Afghan Rubab“ (Folkways), Genuas elava ja Ensemble Kabouli juhina tuntud Khaled Armani albumil „Rubab Raga“ (Arion) ja Daud Khani albumil „Tribute to Afganistan“ (Felmay).

Folkwaysi asju on kõige lihtsam kätte saada. Folkways on Washingtonis asuva Smithsonian Institutioni plaadifirma, minge lihtsalt sinna lehele (www. folkways.si.edu) ja saate muusikat osta mp3-na.

Lisaks on võimalik muretseda omale värske album briti plaadifirmalt ARC (arcmusic.co.uk) „Afghan Music“, esitajaks Zohren Jooya ja Ustad Hossein Arman. Albumil esitatakse erinevate Afganistani rahvaste muusikat väga hea orkestri esituses – rubabid, tablad ja kõik, mis sinna juurde kuulub.

Kuna Afganistan on ka üks sufismi ülemaailmseid keskusi, siis on sealt saanud alguse ka rubabi ülemaailmne rännak selle islami müstilise voolu raames.

Kel pole tahtmist kohe süviti minna, võib hankida World Music Networki kogumiku „The Rough Guide to the Music of Afghanistan“. Selle on kokku pannud maineka briti maailmamuusika ajakirja Songlinesi peatoimetaja Simon Broughton ja sisaldab kiirülevaadet selle maa muusikast polkast rokini. Peale klassikalise ja traditsioonilise muusika on seal ka kaasaegset popmuusikat. Näiteks ülalmainitud Setara Hussainzada hit “Zim Zim Zim”, mis on nüüdseks saanud midagi afganistani “Valgeid roose” taoliseks evergreen’iks. Lisaks on seal lugu „Salaamalek“ Prantsusmaal elavalt rokkarilt Fahrad Daryalt – väga tüüpiline regioonis tehtav raskerokk religioossete tekstidega, sellist muu- sikat tehakse ka Indias ja Iraanis.

Rasket rokki tehakse aga Afganistanis vähem kui poppi. Setara Hussainzada kõrval on uus selle maa popstaar usbekk Rafi Naabzada. Tüüpiline idamaa noortepop. Sellist muusikat tehakse väikeste variat- sioonidega Aserbaidžaanist Indoneesiani. Süntesaatoritel põhineva muusika aluseks on rahvuslikke rütme imiteeriv rütmimasin, paari rahvapilli kasutamine ning imalad tekstid. Parim näide noorte popmuusikast oleks kasvõi eelpoolmainitud dokumentaalfilmi heliriba, välja antud sama nime all Silva Screeni poolt.

Lõpetuseks tuleb öelda, et Afganistani muusikat leida pole kerge. Siin ja seal on kaootiliselt ilmunud paar albumit ja kogumikku. Siiski tasub vaeva näha, sest tegemist on muusikaliselt huvitava regiooniga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga