Milline näeb välja aastavahetus Saamimaa polaaröös? Tuleb välja, et saamid vanal ajal traditsioonilist pidu ei pidanud, ent nii erilisi talviseid kombeid nagu saamidel on võimalik kogeda vaid siinmail. Leida Lepik käis aastavahetusel saamiperel külas.
Eestis üllatas ilmavana sel aastal ebameeldivalt ja ähvardas aastavahetuseks lume ära sulatada. Musta maa ja pimeda aastavahetuse hirmus sõitsime juba mitmendat korda Saamimaale polaaröösse, kus vaatamata sellele, et päike pikka aega üle horisondi ei tõuse, on tavaliselt valgem kui meil lumeta talvel. Küsisin Korretojal, Soome põhjapoolseimast punktist mõned kümned kilomeetrid lõuna pool elavalt saamilt Esko Aikiolt, kas saamid vanal ajal aastavahetust tähistasid. Vastuseks sain kindla ei, aastavahetust ei tähistatud. Aga see oli tähtis aeg.
Siin jälgitakse suure huviga, kuidas päev hakkab pikenema. Esko räägib, et enne aastavahetust pikeneb päev rabapüü sammu võrra ja pärast vahetust juba pikema rebase sammu võrra. Küsisime, et kas rabapüü samm on sama pikk kui kukesamm? Meil öeldakse, et päev läheb kukesammu võrra pikemaks. Esko vastas, et ei tea − rabapüü sammu pikkus sõltub lume olukorrast. Kui pehme lumi, siis on samm lühem, ja kui kõvad hanged, siis on pikem. Meie imestunud nägude peale selgitab ta, et pehme lume puhul on värskelt lund sadanud ja taevas pilves ning seetõttu ongi valge aeg lühem. Selge ilmaga pääseb aga isegi päikese kuma horisondi tagant päeva valgustama.
Virmaliste tulevärk
Tänapäeval tähistavad paljud saamid aastavahetust selle riigi tavade järgi, kus elatakse. Soomes Soome, Norras Norra ja Rootsis Rootsi kommete kohaselt. Ka toidulaud on sageli just selle riigi kombel kaetud. Korretojal on perenaiseks eestlane Aune ja aastavahetusel sageli kaugelt lõunast külalised ning on saanud kombeks teha saamide tavalist talvetoitu – keedetud põhjapõdrajalgu ja kumpuseid (saami keeles gumposat), mis on meie verikäki moodi, aga keedetakse nagu supiklimpe. Enne kui söögiteoni jõuame, uurime, kuidas Saamimaal aastavahetuse tulevärki suhtutakse. Esko ja Aune vastavad ühest suust – ei, vanasti kindlasti tulevärki ei olnud. Polaaröö ehk skábma on pime aeg, kus maailma ja hingeilma vaheline piir on väga õrn ning siis ei tohi kõvasti lärmata. Isegi kõvasti ei või maapinnale astuda, võid läbi vajuda.
Esko rahustab seejärel, et tänapäeval ikka paugutatakse. Ja laste silmad lähevad taas rõõmsaks. Aune räägib, et eelmisel aastal tähistas loodus ise uue aasta saabumist tulevärgiga − täpselt aastavahetuse hetkel lõid virmalised helendama. Kõige toreda juures jäävad sel aastal virmalised nägemata, sest taevas on pilves mis pilves. Kahju, sest igal eelneval Saamimaa aastavahetusel on nad meie silmi rõõmustanud.
Aeganõudev kumpusetegu
Miks on saamidel talvel tavaliseks toiduks keedetud põhjapõdrajalad, puljong ja kumpused? Talvel ajavad saamid kõik põdrad ühte kohta kokku ning vaatavad üle − kes läheb tundrule edasi kasvama, kes söögiks ja kes müügiks. Liha läheb enamuses müügiks, aga jalad, veri, süda jms jääb oma toidulauale. Tänapäeval saab neid säilitada sügavkülmas ja teha näiteks kumpuseid või veripannkooke ka suvel, vanasti aga tarvitati neid seni, kuni jätkus. Jalad nülitakse hoolega ja täpselt – koivanahkadest saavad saamide talvejalatsid.
Põdrajalgade keetmine ning kumpuste tegemine ei ole kiire tegevus. Seda peab kaua ette planeerima. Eelmisel päeval tuuakse põdrajalad ehk küüned (gaccat) sulama, veel päev enne seda hakatakse sisse elama ja küüntele mõtlema − kuidas neid teiste jäiste lihatükkide vahelt kätte saab. Viimast tegevust ei tohi ära unustada, muidu võib ootamatult kiire hakata ja see on halb õnn. Sisseelamise juurde kuulub ka juttude vestmine. Hea, kui on tänuväärseid kuulajaid, keda viguritega alt tõmmata. Muuhulgas arutletakse, mitmest jalast suppi peaks keetma. Kas kahe põdra jalgadest piisab? Sinna vahele luristab pererahvas magusalt suud ja mõnuleb ainuüksi luuüdi maitse mõttest. Ja Esko räägib loo lõunapoolt tulijatest.
Vahepala ettenägelikkusest
Kord tulid kolm metsamajandamise valitsuse meest siiakanti valdusi üle vaatama. Kaks neist olid kohalikud, üks aga suur ülemus Helsingist. Tol ajal veel ei olnud teed, mis aknast paistab, ega olnud veel ka maja, kus lugu kuulame. Pererahvas elas turvekojas. Metsamehed rändasid tasapisi ja ööbisid, kus juhtus. Peremees võttis öömaja palujad lahkesti vastu. Kaks meest olid rahul, aga kolmas, see Helsingi mees, vaatas turvekojas virila näoga ringi. Talle paistis koda liiga must ja räpane olevat. Ta vaatas õues ringi ja küsis peremehelt, kas saaks laenata paadi ning sõuda järve keskele väikesele saarele, ööbima. Peremees lubas, siis läks aita ja tõi sealt kolm poronahka. Laotas need külalistele asemeteks maha. Teised imestasid küll, et miks ta tõi kolm nahka, kui kotta jäi kaks meest, aga ei öelnud midagi. Hommikul aga magasid kõik kolm metsameest kojas. Imestasid siis teised peremehe ettenägelikkust. Küsisid seletust. Peremees teadis, et saarel on palju sipelgaid ja et Helsingi mees tuleb sealt öösel tagasi, ning tõi kohe kolmanda naha valmis.
Kumpusetegu jätkub
Ausalt öeldes kõlasid esimesel korral põdrajalad kumpustega üsnagi hirmuäratavalt. Neljandal korral ootame nende valmimist juba suu vett jooksmas. Öö läbi soojas veetnud koivad tuuakse keskhommikul tuppa ning pannakse vette ligunema. Tuleb ju sõrgadele pediküüri teha ja viimased harvad karvad varbavahelt välja prepareerida. Töö nõuab täpsust ja osavust, seepärast võtab peremees selle enda peale. Klanitud koivad tõstetakse lauale, et need seal pikuti lõhestada − varbad-sooned ühele poole, kondid teisele poole. Kraami potti mahutamine on perenaise kunst. Kondid, kõõlused ja küüned, ega seal muud polegi. Lihatükid pannakse eraldi juurde. Keeta tuleb kaua. Esko sõnul nii pikalt kui vaja. Nii palju, et koibade kõõlused pehmeks saavad, kaks-kolm tundi. Aeg sõltub sellest, kui noore või vana looma jalad on kätte juhtunud. Ei tohi unustada vahu võtmist nagu tavalisegi supipuljongi keetmisel.
Keemise ajal segatakse valmis kumpuse tainas. Meie mõistes klimbid, mis on kokku segatud põhjapõdraverest, pekist, rukkijahust ja veel millestki. Kumpuste eestipärane vaste võiks olla verikäkk. Eesti lastele mõeldes paneme siiski ahju ka kodused verivorstid ja sealiha ning pliidile keema hapukapsad. Tegelikult algab kumpuste tegemine samuti eelmisel õhtul, kui tuuakse veri tuppa sulama. Seda on säilitatud sügavkülmas liitrises piimapakis. Kuna Esko on nn kalastajasaam ja hariduselt jurist ning põtru ei pea, siis peab ta vere saamiseks mõnele põdrakasvatajale kala või head nõu andma ning saab vastu verd ja põdrajalgu.
Kumpusetegu jätkub vere vispeldamisega, et klombid ilusti välja läheksid. Pororasv lõigatakse väikesteks kuubikuteks ja lisatakse verele. Verd ühtlaselt segades lisatakse ettevaatlikult raputades rukkijahu. Tükke ei tohi tekkida.
Küünte keetmiseks varutud tunnid on kiired mööduma. Peremees vaatab murelikult potti, nokitseb kontide ja sõrgade kallal, et kas ikka saavad enne aastavahetust pehmeks. Tahavad ju lõunast tulnud külalised õigeks ajaks õue tulevärgi ja šampusega jändama jõuda. Kotta oleks vaja ka lõke valmis seada, et uue aasta esimestel tundidel lõkke peal suitsuliha küpsetada ja lugusid pajatada-kuulata. Esko tõstab prooviks ühest, siis teisest potist pala välja taldrikule ja üritab tükikesi lõigata. Need on pärast kahe ja pooletunnist keetmist veel liiga kõvad. Küünte müüjat vaikselt sõimates rändavad vintsked sõrad potti tagasi, ehk keevad pehmeks. Paistab, et loomad olid olnud noored, ent väga ammu.
Tunni möödudes tõstab peremees otsustavalt poti sisu taldrikule ja paneb vette pooleks saetud säärekondid. Konte keedetakse mõlemast otsast kümme minutit. Seejärel korjatakse nad välja ja antakse lastele, et nad sealt maitsva luuüdi välja imeksid. See on tõesti maitsev, aga ainult soojalt. Õnneks Eestist tulnud lapsed ei oska luuüdist palju pidada ja seega saavad lisaks neljale perelapsele maiustada ka täiskasvanud.
Kui kõik kondid on leeme seest väljas, siis pannakse kumpused keema. Kumpuste tegemiseks võetakse appi üks suurem lusikas ja kõverik ferkkoni, seesama, millega ennist tainast segati. Tainast täis lusikal pühitakse oksaga servast üleliigne puder ära ja seejärel aidatakse oksa abil puder lusikast leeme sisse. Keeta tuleb neid 15–20 minutit, osa koolkondi ütlevad, et tuleb ka poole peal ümber pöörata, teised jälle sellist tegevust ette ei näe. Meie keerame, kui kümme minutit on möödas ja keedame veel sama palju. Kella vaadatakse hoolega, isegi keldrisse minek lükatakse sobivamale ajale.
Lõpp hea, kõik hea
Valmis kumpused näevad välja nagu karu… . Oi jeerum, kas me tõesti sööme neid? Jah, sööme. Kumpused maitsevad oma väheapetiitsest välimusest hoolimata nagu verikäkk. Omapärast mekki on lisanud põdrajalapuljong ning asjaolu, et tegemist on ikkagi poroverega. Lisaks on samas leemes keedetud põdralihatükid, pohlad ja kartulid. Kastmeks potilt kooritud rasv, leent juuakse tassist kõrvale.
Sootuks omapärasem ettevõtmine on eine põdrajala-osa. Igaüks sai oma taldrikusse ühe põdrajala. Süüakse sellest hõrgutisest tegelikult ära väga vähe, mis pisut meenutas prantslaste konnakoiva söömist. Nuga tuleb suruda musta küüne ja varbaluu vahele ning seejärel tasakesti keerata. Luu vupsab üpris kergesti välja. Nähtavale ilmuv hallikas kirme paneb peremehel silmad särama. Kullassepa osavusega kougitakse küüne seest nämmi, luud lutsitakse üle, justkui oleks need viimased toidupalad majas. Küünealuste ruutmillimeetrite söömiskõlbulikuks saamiseks tuli kulutada kolm ja pool tundi. Ilmne delikatess, kui arvestada kättesaadava ainese hulka ja selleks kuluvat aega. Kuskil mujal ei ole see võimalik, vaid siin.