Go Reisiajakiri ja mereajakiri Navigaator korraldasid kaupluse Matkasport abiga juba viiendat aastat aasta seikluse valimist. Varasemad võitjad on olnud soolopurjetaja Uku Randmaa (2011), Peeter Vähi autoreis „Arktika-Antarktika” (2010), Berit Renser ja Terje Toomistu ehk Avantüristid (2009) ning Ahto Tanneri ehk Rebaseonu automatk Aafrikas (2008). Selgi korral oli peavõidule jälle mitmeid häid pretendente. Go Reisiajakirja toimetus vaagis neid lähemalt. Detailsemalt võttis žürii vaatluse alla viis ekspeditsiooni.
Kümme meest ja kolm Toyotat Siberis. Eelmisel suvel läbis eestlastest reisiseltskond 56 päevaga 26 000 kilomeetrit ja jõuti Euraasia kaugeimasse punkti, kuhu üldse on autodega Euroopast võimalik sõita. Venemaal reisimine ei ole lihtne. Saatuslikke takistusi võib olla bürokraatiast postimiilitsani. Eriti see trassi osa, mis läbiti pärast Baikali järve, on ränkraske ning mehed ja ka masinad väärivad selle soorituse eest kiitust.
(Lähemalt loe Go Reisiajakirjast 5/2012)
Purjekas Runbjarn Haapsalust Solovetsi saartele. Eesti lipu all ümber maailma purjetamine pole enam uudis, kuigi väga ägedaks ettevõtmiseks jääb see muidugi alati. Hoopis harvemini satub Eesti laev purjetama päratu suurtele Laadoga ja Onega järvedele ning sealt veel edasi Valgele merele. Haapsalu puulaevaseltsi Vikan ühemastiline jahta Runbjarn tegi esimese Eesti laevana selle retke 2012. aasta suvel läbi.Runbjarn polnud küll esimene Eesti lipu all Venemaa sisevetes sõitnud laev, aga ta oli esimene, kes võttis Venemaa sisevetes iseseisvalt ette sedavõrd pika, kokku 3500-kilomeetrise laevareisi. Küsinud reisi idee autorilt Jaanus Piirsalult, mille poolest nende retk oluline oli, saime vastuseks: „Peame oma kuus nädalat kestnud reisi teedrajavaks, sest esmakordselt viisime Haapsalust Eesti lipu purjede all Laadoga järvele ning selle kuulsale Valaami saarele, Sviri jõele, Onega järvele ning selle unikaalsele Kiži saarele, kurikuulsale Belomorkanalile ja lõpuks Valge mere pärlile Solovetside saartele. Peterburist Solovetsideni osalesime koos kaheksa teise purjekaga regatil „Arctic Race 80”. Tagasitee Solovetsidelt Peterburi läbisime aga täiesti üksi.Meie reisi positiivne tulemus kõigile Eesti purjetamishuvilistele on see, et võime neile kinnitada ja neid julgustada: kui bürokraatlikud raskused loa saamiseks kõrvale jätta, siis pole Venemaal purjetamine midagi keerulist.Ametlikult avati välisriigi lipu all laevadele Venemaa siseveed alles 2011. aasta algusest. Reisi oli keeruline korraldada, sest selleks oli vaja saada kooskõlastus üheksast (!) Venemaa ministeeriumist ja ametist, kaasa arvatud Venemaa sise- ja kaitseministeeriumid ning Venemaa julgeolekuteenistus FSB. Kooskõlastuse pidi omakorda kinnitama lõpuks Venemaa peaminister. Meie loale kirjutas alla peaminister Dmitri Medvedev mai keskel, juuni keskel asus Runbjarn Haapsalust juba teele. Loa hankimiseks kasutasime Peterburi purjetajate abi, sest iseseisvalt selle hankimine tundub praegustes oludes peaaegu võimatu. Sellest hoolimata tähendas see meile märkimisväärset bürokraatlikku ja logistilist pingutust.”Rundbjarni reisil oli palju värvikaid hetki, aga tipphetkeks loevad laevnikud ise 230-kilomeetrise Belomorkanali läbimist kaks korda. Seejuures tagasitee koos 19 lüüsiga läbis Runbjarn vaid kolmemehelise meeskonnaga.
(Lähemalt loe Go Reisiajakirjast 6/2012)
Timo Palo retk põhjapoolusel. Timo Palo valiti oma saavutuse eest matkaliidu poolt aasta matkajaks. Seda saavutust hindavad kõrgelt ka Go Reisiajakirja toimetajad. Stina Eilsen: „Timo Palo eriline suhe lume ja jääga viis mehe erakordse reisini, pidevalt inimvõimete piiril kulgevale üksildust täis teekonnale keset suurt jäävälja. Teekonnale, kus lõpuni ei saanud olla kindel, kas võitjaks jääb loodus või inimene. Siiski ei olnud see vaid hullumeelne riskimine, vaid suure usu ning sügava veendumusega ette võetud pikalt planeeritud teekond. Mis näitab, et südamest tulnud sihikindlus viib imetlusväärse eesmärgi täitumiseni.”Tiit Riisalo: „Mina võrdleksin Timo Palo ekspeditsiooni Ants Antsoni olümpiakullaga kiiruisutamises. Esiteks, mõlemad liikusid mööda jääd. Teiseks, väikse rahva esindajad ei jõua just liiga sageli oma valdkonnas maailma absoluutsesse tippu. Seal oli Antson kiiruisutajana ja on Palo polaarrändurina. Kolmandaks, nad ei peljanud unistada suurelt ja mõelda väljaspool raame − hoolimata sellest, et mõlemal ala puudub Eestis pikaajaline traditsioon ja kandepind, seati sihid väga kõrgele ja tehti aastatepikkust hullu tööd nende saavutamiseks.”
(Lähemalt loe Go Reisiajakirjast 5/2012)
Katamaraan Nordea ümbermaailmareis. 21 kuud sõitsid neli purjetajat koos enam kui saja vaheldunud kaaslasega ümber maailma. Neid juhtis jahtkapten Toonart Rääsk. Ümbermaailmareis ei ole iialgi ainult lust ja lillepidu. Neid raskusi, mida Nordea pidi kogema, saab lugeda Marko reisiraamatust, aga kuulata ka Jaan Tätte äsja välja tulnud heliplaadilt „Äratund”. Nordea reis on ilmselt Eestis üks suurema tähelepanu all olnud reisiprojekt üldse. Jaani ja Marko isiksuse võlu ja populaarsus oli ses asjas muidugi oluline. Aga nad on osanud oma reisi ka vaatajate jaoks huvitavaks teha. Head blogipostitused Markolt, Postimehe artiklid Jaanilt, telesaade Artur Talvikult, sajad telefoniintervjuud eri kanalites aitasid meil kõigil Nordea tegemistega kursis olla. Vahepeal tundus juba, et neid saab meie meediaruumi juba liiga palju, aga selles polnud poisid küll ise kuidagi süüdi. Nad nägid palju huvitavat ja olid valmis seda teistega jagama, kui keegi vaid küsis.
(Loe lähemalt Go Reisiajakirjast 5/2010 ja 4/2012)
Tartu Ülikool 350 mäetipu taasvallutus Pamiiri mäestikus. Tartu Ülikooli nimeline mäetipp (6350 m) asub Kesk-Pamiiri mäestikus Tadžikistanis. Esmavallutuse sellele mäele tegid eestlased 30 aastat tagasi. Nüüd, ülikooli 380 aasta juubeliks otsustasid eesti alpinistid taas tippu tõusta. Ekspeditsioon kestis 34 päeva ja tipp vallutati 31. juulil 2012.
Tipu vallutamise meeskond oli kümneliikmeline. Tõusu raskust iseloomustavad mäe eraldatus, raske ligipääsetavus, ekspeditsiooni autonoomsus ja soliidne mäekõrgus. Laskumisel, 4900 meetri kõrgusel, juhtus rühmaliikme Priit Roodeniga õnnetus ning ta murdis jalaluu. Kaaslast tassiti kaks ja pool päeva, see tähendab, et lisaks ligi 30 kg kaaluvatele seljakottidele igaühe seljas veeti neljaste vahetustega ligi 90 kg kaaluvat kannatanut. Alguses liiguti liustikul lõhede vahel laveerides, seejärel pikkadel, järskudel rusunõlvadel üles-alla, kuni saabuti päästekopterile sobivasse paika ligi 4200 m kõrgusel.
(Loe lähemalt Go Reisiajakirjast 5/2012)
Neist viiest eelkirjeldatud reisist valis žürii lõpuks välja kolm: Timo Salo polaarretke, Tartu Ülikooli tipuvallutuse ja Nordea ümbermaailmareisi. Edasine otsustamine läks fännide kätte. Ja otsus oli, et aasta seikleja tiitli võitis Timo Palo, aasta mereseikluse aga katamaraan Nordea ümbermaailmareis.