44 tippu tehtud, 1 ootab teist katset

Ilusal kuupäeval 09.09.09 Šveitsi kõrgeima mäe, Duffourspitze tippu tõusnud Andres Karu pidanuks seal oma plaanide järgi olema esimene eestlane, kes on tõusnud kõikide Euroopa riikide kõrgeima- tele tippudele. Paraku oli Islandi Hvannadalshnukur ta kahe kuu eest paika pannud, öeldes: „Mina olen suur. Sina, Karu, oled väike.“ Karu jutustab, kuidas ta vallutas 44 tippu ja miks üks esimesel katsel alistamata jäi.

Ilusal kuupäeval 09.09.09 Šveitsi kõrgeima mäe, Duffourspitze tippu tõusnud Andres Karu pidanuks seal oma plaanide järgi olema esimene eestlane, kes on tõusnud kõikide Euroopa riikide kõrgeima- tele tippudele. Paraku oli Islandi Hvannadalshnukur ta kahe kuu eest paika pannud, öeldes: „Mina olen suur. Sina, Karu, oled väike.“ Karu jutustab, kuidas ta vallutas 44 tippu ja miks üks esimesel katsel alistamata jäi.

Eks see kõik algas minusugusel tasase maa mehel arvatavasti ikka Munamäel. Mäletan, et käisin seal esimest korda klassiga aastal 1989 või 1990. See polegi tähtis, millal täpselt. Tähtsam on see tunne, et näed üle kõrgete kuuskede latvade ja võid kokku lugeda, mitu kirikut kolmekümne kilomeetri raadiuses on. Tundus, et oled ikka kõrgel küll ja see oli võimas tunne. Ilma igasuguse irooniata.

See tunne aga, et ma pean mägedega kindlasti lähemalt tuttavaks saama, tekkis mul 1991. aastal, kui sattusin toona 16-aastasena maleva preemiareisi käigus esimest korda Kaukaasiasse. Kolasime seal ringi rohkem turistide kombel ning selle reisi kohta „matk“ öelda oleks suuremat sorti liialdus. Kuid mineraalvees ujumise ja Inturisti hotellis õhtustamise kõrval tehti meile toona ka ühepäevane retk Kaukasuse peaaheliku juurde. Kui juba alt oli vaade võimas, siis õige laksu sain hetkel, mil olime rippraudteega sõitnud üles 2800 m peale ning väikese pundiga tõusime veel paarsada meetrit ülespoole, et pääseda „kolme kilomeetri klubisse“. No seal ei olnud enam küsimust – ümberringi võimsad noored 4000−5000-meetrised Kaukasuse peaaheliku tipud ja neist veidi eemal kogu oma lumises hiilguses ja üksinduses Venemaa kõrgeim tipp Elbrus (5642 m). Olin müüdud. Nii lihtne see oligi.

Minu esimene tõeline mägimatk toimus 1994. aasta suvel Norrasse. Tõusime selle käigus ka Põhjamaade kõrgeimale tipule Galdhoppigenile (globaalne soojenemine oli Norra endise kõrgeima Glittertindi sellest madalamaks sulatanud) ja see oli ühtlasi äratundmise hetk, et ma tahan igal aastal mingi aja mägedes mütata. Õnneks tekkis sealsamas Norras samasuguste mõtetega umbes kümneliikmeline punt ning järgmiste Euroopa riikide kõrgeimad tipud tegin juba koos nendega.

1995. aastal käisime Tatrates ja tõusime Poola kõrgeimale tipule (Rysy, 2499 m). Sama seltskonnaga sõitsime 1996. aastal Rumeeniasse ning seda matka kroonis tõus Transilvaania ( ja loomulikult ka Rumeenia) kõrgeimale mäele Moldoveanule (2544 m). Tollel Transilvaania matkal arutlesime vist esimest korda selle üle, et võiks elu jooksul iga riigi kõrgeimasse punkti tõusta. Puhtalt õlle kõrvale ja naljatlemisi, sest üle kahesajast maailma riigist oli meil ju neli juba tehtud. Aga see mõte jäi mulle kukla taha alles.

Sama pundi tuumikuga käisime veel ka 1997. aastal esimest korda Kaukaasias. Tollel matkal tõusin ma aklimatiseerumise ajal esmakordselt üle 4000 meetri piiri ja hiljem ka Elbruse nõlval kõrguseni 5300 meetrit. Siis tuli tagasi pöörata, sest tervis läks käest ära. Neli meie hulgast jõudsid aga sel päeval Elbruse madalamasse, idatippu (5621 m).

Tähtsaks sai minu jaoks aga hoopis Kaukaasia matka järelmatk. Nimelt jäi meil üsna palju sööki üle ja otsustasime, et mõne riigi kõrgeimas tipus peaks ikka ka sellel aastal ära käima. Valituks osutus meile kõige lähem ehk siis Läti kõrgeim Gaizinkalns (311 m). Selle mäe puhul oli ainsaks raskuseks õige koha leidmine, sest autoga sai põhimõtteliselt tippu välja sõita. Aga seal üleval seistes otsustasin ma ära, et hakkangi erinevate riikide kõrgeimaid tippe külastama. Viis tehtud. Umbes kakssada veel jäänud.

SEISAK

Paralleelselt sellega, et tutvusin esimeste mägedega, omandasin ma ka näitlejadiplomi Viljandi Kultuurikolledžis. Pärast selle lõpetamist 1997. aastal kutsuti mind tööle Pärnu Endlasse. Iseenesest oli kõik nagu loogiline ja tore, kuid minu mägedega seotud eesmärkidesse tekkis sinna tööle minemisega tõsine seisak. Esiteks on teatrites kollektiivpuhkused ja need on kõigil korraga, ise ei saa midagi valida. Ning teiseks muidugi see, et ega seda raha noorel näitlejal ikka üle ei jää. No kohe üldse ei jää. Seega tuli puhkus (mis tihti oli veel kaheks jagatud) sisustada tegevustega, mis raha sisse tooks ja nii need viis teatris oldud aastat läksidki. 2002. aastal teatrist lahkudes oli minu üheks ajendiks ka see, et tahtsin maailma erinevates mägedes edasi turnida. Kohe väga.

Pärast teatrist lahkumist oli aga mägede paus inertsist veel kaks aastat, sest vaja oli uues elukohas – Tallinnas – jalad maha saada. Kuid selle aja sisse jäi juba palju mõtteid tuleviku suunas ning siis ma tutvusin ka lähemalt oma järgmiste aastate matkakaaslase Veikko Tääriga. Temaga koos panime paika, et 2004. aasta oktoobris lähme koos mägedesse. Kuhu, seda me ei teadnud. Aga teadsime, et tuleb minna.

UUS ALGUS

2004. aasta oktoobris läksin ma esimest korda (kui muidugi Läti välja jätta) mägedesse autoga, varem olid enamik minekuid olnud lennuki või rongiga. Ja et me koos Veikko ja kahe sõbrannaga jõudsime kaheteistkümne päevaga külastada nii Austria Alpe, Itaalia Dolomiite kui ka Sloveenia Alpe (tõusime ka riikide kõrgeimatest Sloveenias Triglavile, 2864 m), siis sain ma pärast seda reisi esimest korda vaadata Euroopa riikide nimekirja selle pilguga, et milliste riikide kõrgeimad tipud saaks ära teha ühe reisi käigus. Sest vahemaad Euroopas ei ole ju tegelikult üldse pikad. Esimene arvestus ütles, et kõikide Euroopa riikide kõrgeimatele tippudele tõusmiseks on vaja teha 12 reisi ja viimane neist on 2008. aasta sügisel. Plaan Euroopa jaoks oli paigas.

TAGASILööKIDEST JA ÜLLATUSTEST

Mõned tegemata tipud on mul jäänud kehva eeltöö taha. Ma ei süvene alati väga pikalt sellesse, kuhu ma lähen ja mis mind seal ees ootab, sest mulle meeldib juba kohal olles improviseerida. Tavaliselt teeb see matkale ainult head, kuid vahel jääb mõni tipp jällegi seetõttu tegemata, kuna näiteks ma ei võtnud köit kaasa. Mõned tipud jäävad tegemata, sest ilm ei luba. Ja kui ilm juba tükk aega ei luba, siis saab aeg otsa. Ja mõned tipud jäävad muidugi grupi võimete taha pidama.

Seega hakkasid minu plaanidesse tekkima muudatused. Enamasti proovisin ma tegemata jäänud tipu sobitada mõne teise reisi nimekirja, kuid alati see ei õnnestunud. Seega tuli reise juurde ja kalender läks tihedamaks.

Lisaks tihendasid mu kalendrit ka mõned üllatused. No näiteks see, et Portugali kõrgeim mägi ei ole üldsegi maismaal, vaid asub umbes 1500 km rannikust eemal keset Atlandi ookeani Assooridel ja järelikult tuleb sinna teha täiesti eraldi reis.

Või siis see, et 2008. aasta alguses tuli riikide nimekirja juurde Kosovo. Kusjuures sellel puhul oli kõige keerulisem asjaolu, et endise Serbia kõrgeim punkt asus just nimelt Kosovo territooriumil (Daravica, 2656 m). Kui ühest sai kaks riiki, siis tekkis mul probleem, sest serblased ju ei tunnusta siiamaani Kosovo iseseisvust. Ja seega ei ole neil nende endi arust ka mingit uut kõrgeimat tippu. Läks üle poole aasta, enne kui sain teada, et uus Serbia kõrgeim tipp on Bulgaaria piiril asetsev Midzhur (2169 m).

Veel jäi mul 2005. aasta mais küllusliku lume tõttu tegemata Soome kõrgeim tipp Halti ja suure laviiniohu tõttu 2006. aasta kevadel Austria kõrgeim Grossglockner. Värskelt maha tulnud lumi lõpetas 2007. aasta oktoobris esimese Balkani reisi pärast seda, kui olin tõusnud Horvaatia, Kreeka ja Bulgaaria kõrgeimatele tippudele. Serbia, Make- doonia, Albaania, Bosnia-Hertsegoviina ja Montenegro jäid tegemata.

Teisel katsel (mis algas tõusuga Valgevene, Moldova ja Ukraina kõrgeimatele tippudele) aasta hiljem said Serbia, Makedoonia ja Albaania tehtud, kuid siis ei õnnestunud esimene tõus Kosovo kõrgeimale ning kuna meie kolmesest pundist ainult minu jalad olid veel enam-vähem töökorras, siis uuele katsele me enam ei läinudki.

Enne teist Balkani reisi, suvel 2008, olin saanud tehtud kaks pikalt hinge peal olnud tippu – Gerlachi Slovakkias ja Grossglockneri Austrias, kuid sellel matkal jäid pärast tõusu Mont Blanci otsa väheste teadmiste tõttu tegemata Itaalia ja Šveitsi kõrgeimad tipud. Ning neile lisaks ajas ülitugev tuul meid tagasi harjalt Liechtensteini kõrgeima tipu all.

Nii tegin 2008. aasta alguses oma plaanid ümber ning pikendasin teekonda Euroopa riikide kõrgeimatele 2009. aasta septembrini, ehk siis aasta võrra. Algseks tähtajaks ehk 2008. aasta lõpuks oli mul 45 nimekirjas olevast tipust Euroopas tehtud 28. Seega jäi 2009. aastasse seitseteist tippu.

2009. AASTA JA 16 TIPPU

See aasta on olnud imeline, sest olen saanud erinevates riikides ja mägedes viibida kokku juba kaks ja pool kuud. Reise on kokku olnud viis ja need kõik olid väga omanäolised.

Alustasin aastat 1. jaanuaril taas Suure Munamäe otsas. Kuuskede oksad olid paksu lume all lookas ja korstnad igas ilmakaares suitsesid. Seal on endiselt väga ilus.

Suuna lõunasse võtsin sellel aastal esimest korda märtsi lõpus koos oma tädi Ainoga. Meie eesmärgiks oli tõusta kõikidele alla tuhande meetri kõrgustele tippudele, kus mina veel käinud ei olnud. Seega said nimekirja 8 riiki – Taani, Holland, Belgia, Luksemburg, Monaco, Vatikan, Malta ja San Marino. Kõrgeim neist oli San Marino (755 m) ja madalaim Vatikan (75 m).

Vaatamata mitte eriti suurele kõrgusele tekkis väikeseid viivitusi juba esimeses riigis Taanis, sest selle väga madala ja sileda maa kõrgeimaks punktiks on läbi aegade peetud kolme erinevat tippu. Õnneks sai ühe künka kohe välistada, sest selle kõrgusele on inimesed iidsetel aegadel matmispaiga rajamisega kaasa aidanud ning teise puhul sain ma vahetult enne reisi algust teada, et see on kõrgeimast täpsete mõõtmiste järgi paarkümmend sentimeetrit madalam.

Teadsime veel, et tipus peaks olema suur veskikivi. Pärast mitut tundi sihipärast otsimist leidsime kõrgeima punkti üles. Ühe lehmalauda tagant.

Luksemburgi kõrgeimaks on aastakümneid peetud Buurgplatzi (559 m) ning sinna otsa on rajatud uhke torn ja üles on pandud suunavad viidad. Aga tegelikult asub väikeriigi kõrgeim mägi (Kneiff, 560 m) umbes kilomeeter eemal ja ainus tähis sellel tipul on väikese tee servas olev poolemeetrise läbimõõduga valge betoonilaik. Ole ainult tubli ja otsi üles.

Eraldi elamus oli sellel reisil aga tõus Vatikani kõrgeimasse tippu. Olin enne välja uurinud, et maailma väikseima riigi 75-meetrine kõrgeim küngas (sest „mäe“ austavat nimetust hakatakse kasutama alates 200-meetristest tippudest) on Paavsti Aedades. Sinna aga iga Vatikani sattunu üldse ei pääse, sest ülerahvastatuse vältimiseks tehakse Paavsti Aedadesse iga päev vaid piiratud arv giidiga ekskursioone, millele tuleb koht broneerida juba mitu kuud varem. Internetis broneerimislehele minnes oli valida kahe nädala jooksul kahe ingliskeelse ekskursiooni vahel ja õnneks üks neist meile ka sobis. Maksime näost 30 eurot ja saime vastu kinnituse.

Juba ekskursioonil olles avastasin, et kõrgeim osa aiast jääb meie giidi teelt veidikene kõrvale ja siis polnudki muud teha, kui tuli vaikselt grupist maha jääda ja võimalikult kiiresti fotoaparaadiga kõrgeimasse punkti lipata. Seal tegin pildi ja liikusin siis kiiresti grupi juurde tagasi. Sealjuures tuli võimalikult loomulik välja näha, et mitte Šveitsi kaardiväelastele, pühameestele, nunnadele või tavalistele turvameestele silma jääda. Kõik läks hästi – leidsin oma grupi ja tädi taas üles ja mind ei vahistatudki.

Ülejäänud tipud said lihtsama vaevaga tehtud. Et sellel reisil oleks ka füüsilist koormust, siis tõusin Sitsiilias Euroopa kõrgeima tegevvulkaani Etna otsa (3323 m) ka. Soovitan kõigile, kes tahavad näha korralikult väävliaure väljastavaid kraatreid. Vaatepilt on võimas.

Kui vahelduseks rääkida mitte ainult kõrgeimatest tippudest, siis selle aasta üks meeldejäävamaid reise oli mul maikuine rännak koos sõprade ja elukaaslasega Portugali kõrgeima tipu Pico Alto (2351 m) juurde. Nagu ka Hispaania kõrgeim tipp ei asetse maismaal, vaid hoopis Kanaaridel Tenerife saarel, nii tuleb ka Portugali kõrgeimale tipule tõusmiseks lennata kõigepealt Lissaboni ja siis sealt omakorda siselennuga veel umbes 1700 km läände, Ameerika suunas. Seal, keset Atlandi ookeani asuvad Portugali osana Assoori saared.

Assooridele soovitan tõesti südamest minna. Kui neid võrrelda näiteks Kanaaridega, siis on ka kõik 9 Assooride saart puhtalt vulkaanilise tekkega, kuid loodus on neid Kanaaridest palju rohkem sademetega õnnistanud ning seega on Assoorid oluliselt rohelisemad ja lopsakama taimestikuga. Erinevalt Kanaaridest ei käi seal palju turiste ning seega ei ole kohalikud neist ka väga tüdinenud ja on külalistega tõeliselt armsad ja sõbralikud. Assooride põhiline turist tundub olevat mitte Saksa pensionär, vaid nende oma kaasmaalased maismaalt. Telgiga matkajale võin öelda, et tegelikult võite telgi panna praktiliselt kuhu iganes siledale maale, kuid samas on ka kämpingud superodavad ja alati ei ole mõtet neid välistada. Assooridel on soe, mõnus ja rahulik ning kõige olulisem minu jaoks oligi see, et tunned ennast seal pagana hästi.

Juunis tegin ma oma kolmanda Balkani matka ja seekord said tehtud kõik kolm tippu, mis veel jäänud olid – Bosnia-Hertsegoviina, Montenegro ja Kosovo. Kui Montenegro enda elanikud ja paljud internetilehed teile väidavad, et Montenegro kõrgeim punkt on riigi keskosas Durmitori mägedes asuv Bobotov Kuk (2522 m), siis ärge neid uskuge. Tegelikult on koguni kolm Albaania piiril asuvat tippu sellest veidi kõrgemad ning riigi kõige kõrgema au on Zla Kolata (2534 m) käes. Sama reisi käigus sain kustutada veel ühe aastataguse võla, sest tõusin ka Liechtensteini kõrgeimale mäele (2599 m).

AASTA AINUS TAGASILööK

Juulis tuli selle aasta ainus tagasilöök. Sõitsime Islandile tegema nende kõrgeimat tippu (Hvannadalshnukur, 2110 m). Kuna teadsime, et see asub saare ( ja muide terve Euroopa) kõige suurema liustiku Vatnajökulli peal, siis olime kaasa haaranud nii köie, julgestusvööd, kassid, kirkad, jääpuurid kui kogu muu ronimiseks vajaliku varustuse. Sellega minu ettevalmistused ka piirdusid. Teadsin vaid, et mägi on ronitav ning ilmad Islandil väga muutlikud.

Islandi mägigiidid on kidakeelsed. Nad ei taha, et ronijad ilma nendeta tippu lähevad, sest siis jääb ju neil raha saamata. Üks neist joonistas meie kaardile küll punktiiri, mis tähistas teed üle liustiku tippu, kuid ise polnud ta vist seda teed juba kuid kasutanud. Nimelt järgmisel hommikul kella kolme ajal liustikule jõudes (selle keeled tulevad umbes kahesaja meetri peale alla välja) ootas meid ees päris jõhker ronimine. Nagu oleks legoklotsid lohaka käeliigutusega suurde hunnikusse aetud. Selle vahega, et need klotsid olid jääst ning kaalusid paarikümnest kuni mitmesaja tonnini. Võitlesime ülespoole, kuid pöörasime väsinuna tagasi veidi pärast keskpäeva, olles kümne tunniga tõusnud 100 meetri pealt ainult 900 meetrini.

All saime väikese hilinemisega teada, et siiski on ka teine tee üles ja see viib alguses 800 meetri kõrgusele ilma liustikule üldse sattumata. Loomulikult läksime kaks päeva hiljem seda mööda jõudsalt ülespoole, kuid juba enne liustikule jõudmist ajas ülitugev tuul ja sadu meid alla tagasi. Edasi minna polnud võimalik.

Sõitsime ülejäänud aja saarel ringi ja kuulasime pidevalt ennustusi, kas Vatnajökullil läheb ilm millalgi ka pare- maks, kuid seda ei juhtunud. Külastasi- me järelejäänud päevadel päris mitmeid kuulsaid Islandi koski, jugasid ja geis- reid ning tõusime ka Islandi tuntuima vulkaani Hekla otsa, kuid see mind eriti ei lohutanud. Hvannadalshnukur jäi ju tegemata.

Selle aasta viies matk viis mind kõigepealt Andorra kõrgeimale tipule. Sealt edasi liikusime koos ronimispartneri Aare Hommikuga Mont Blanci peale ja mõned päevad hiljem tõusin teistkordselt Prantsusmaa kõrgeimasse tippu ning lisaks liikusime sealt ka veidi Itaalia poole, sest selle riigi kõrgeim punkt (mitte tipp) on Mont Blanci nõlval kõrgusel umbes 4760 meetrit (umbes seetõttu, et erinevatel aastatel on erinevad lumeolud) Prantsusmaa ja Itaalia piiril.

Sealt läksime edasi Šveitsi, sest viimaseks Euroopa kõrgeimaks olin ma planeerinud eeldatavalt kõige raskema – Duffourspitze (4634 m). Eks ta oli ka. Parajalt kõrge ja lisaks nõuab Duffouri hari ka kindlakäelist julgestajat, sest muidu võid ennast eksimuse korral mitusada meetrit allpool leida. Või noh, tegelikult leiavad su sealt muidugi teised ... Seega liikusime rahulikult ja ettevaatlikult ning ilusal kuupäeval 09.09.09 kell 10 hommikul olimegi Aarega koos punktis, millest kõrgemale Šveitsis ronida ei saa.

Muidugi olin ma rõõmus, kuid seda varjutas siiski teadmine, et oma plaanides pidin ma siin tipus olema esimese eestlasena, kes on tõusnud kõikide Euroopa riikide kõrgeimatele tippudele. Aga paraku panid ka sellel aastal mäed mind ilusti paika, öeldes: „Meie oleme suured. Sina, Karu, oled väike.“

MIS SAAB EDASI

Islandi kõrgeim tipp ootab mind uuesti külla 2010. aasta mais. Ja siis ootavad aegamööda väga erinevate riikide kõrgeimad tipud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga