Kristjan-Erik Suurväli kirjutab Eesti mägironijate suurimast saavutusest 2009. aastal – tõusust 7546 meetri kõrgusele Muztagh-Atale Hiinas.
Tipust laskumisel oli nähtavus halvenenud. Viimasest suusakepist, mis Üllar tippu tõustes teetähiseks oli jätnud, olid nad koos Tiinaga juba tükk maad allapoole laskunud. Ümbrus ja mäereljeef tundus võõras ... Veel pool tundi laskumist ning Üllar Põld ja Tiina Tamm teadsid – nad olid laskunud valesti!
7500 meetri kõrguselt merepinnast, kus iga hingetõmbega saab inimene ainult umbes 35% hapnikust, millega ta on harjunud merepinnal, ei ole see hea uudis. Siin ei saa lihtsalt ümber keerata ja tagasi mäkke tõusta. Inimvõimetel on piirid. Kuus tundi rasket tööd varahommikust oli juba seljataga. Tuli leida teine lahendus. Tõus halvas nähtavuses uuesti tippu, et siis topeltväsinuna õige rajaots üles otsida, ei tulnud kõne alla.
Seesama sihikindlus, mis oli teinud Tiinast teise Eesti naise, kes tõusnud üle 7000 meetri kõrguse mäe tippu – kahe aasta eest tõusis ta koos Üllariga Pamiiri Pik Lenini tippu 7134 meetri kõrgusele – ja seesama visadus, millega nad olid pühendunud treeningutele, tasus end nüüd ära. Eelneval aastal oli Tiina 10-kilose seljakotiga teinud peaaegu iga päev vähemalt poolteist tundi kiirkõndi.
Sageli hilistel õhtutundidel pimedatel Kopli tänavatel. Kurikaelte meelitamiseks oli Tiinal kotis üks kunagi Alar Sikule kingitud õlu, mis nüüd peremehest eemal teist ülesannet täitis. Nüri treening, aga tahte kasvatamiseks hea.
Üllar ja Tiina jätkasid laskumist. Õnneks puhus tuul tipu ümber kogunenud pilve laiali. Allpool paistis Muztagh-Ata laager, kahjuks küll vale. Õige laager oleks pidanud olema kõrvalnõlval. Selgeks sai ka vale laskumise põhjus: mõlemale mäeküljele viivad rajad olid sarnaselt tokkidega märgistatud. Ühtedel otsas punased lipukesed, teisel punase ja kollasega, kuid halva nähtavusega ei teinud silm neil vahet.
Nüüd, Kopli tänava hiina restoranis on seda hea naljaga pooleks meenutada.
Eesti alpinismi edukaim abielupaar Üllar ja Tiina ei ole mitte ainult humoorikad. Neist õhkub harva nähtavat energiat, harmooniat ja ilu. Ei, tegemist pole supermodellidega, kuigi võiks. Näitlejaharidusega Saue noortekeskuse noortejuht Üllar Põld ja eripedagoogika üliõpilane Tiina Tamm, kes teenib leiba EMTs, pole kollanokad matkajad. Nende ühine mägironimiskarjäär algas 1998. aastal, nagu paljudel teistelgi, tõusuga Elbruse läänetippu (5642 m). Üllar oli selleks ajaks jõudnud juba tõusta Aconcaguale (6962 m) kuulsas võidujooksus Künnapi ja Sarmeti gruppide vahel 1997. aastal.
Muztagh-Ata tipus tehtud vea hinnaks kujunes laskumise pikkus. Kui muidu oleks tulnud laskuda tipust 800 vertikaalset meetrit, siis nüüd kujunes laskumise pikkuseks 2500 meetrit. Õhtul kell 11 jõuti naabermarsruudi I laagrisse, kus õnneks oli üks tühi telk. Selles sai seljakottide otsas kükitades öö tuulevarjus mööda saata. Toidust ja joogist ei tasunud unistada. Siin tasus end ära see, et treeningute käigus olid nad spetsiaalselt harjutanud end toime tulema minimaalse veetarbimisega.
Öeldakse, et kui tahate suhet proovile panna, minge koos kanuumatkale või mägedesse. Mis siis veel rääkida külmööbimisest pärast 15-tunnist ränka tööpäeva. Üllar ja Tiina on tänaseks koos mägedes käinud 11 hooajal. Kahe peale tuleb neil kokku 9 Elbruse tippu, alpilaagrid Ullutaus, mitmed tõusud Alpides. Ühel Alpide tõusul 1999. aastal oli neil kaasas toona 10-aastane tütar Ivonne, kel jätkus rammu tõusta 4200 meetri kõrgusele.
Muztagh-Ata tähendas, et Tiinal on tehtud kõrgem tipp kui 7500 meetrit merepinnast. Ühelgi teisel Eesti naisalpinistil pole sellist saavutust ette näidata. Tiina ei varja, et ilma Üllari aktiivse toeta poleks see teoks saanud. Selle üle on ta pigem uhke. Koos on ka lihtsam tuulest vabisevas telgis ööd ilma soojade magamiskottideta mööda saata.
Eksimise ainsa tõeliselt negatiivse küljena oskavad Üllar ja Tiina välja tuua asjaolu, et mäel käik ei saanud alla jõudes kohe otsa. Tuli minna kaarega tagasi oma baaslaagrisse ja sealt tõusta uuesti mäkke varustuse järele.
Varustuse mäkke jätmine ei tule kõne allagi. Esiteks on see vastuolus nende siseveendumusega mägironimise eetikast. Teiseks jätta üles kahe peale umbes 30 000 krooni eest asju on lihtsalt liiga kulukas. Seepärast lükkusid pidustused õnnestunud tiputõusu tähistamiseks 3 päeva edasi. Mis tähendas, et Üllar ei saanud kohe hakata tagasi sööma kehakaalust kaotatud kaheksat kilo.
Muztagh-Ata kõrgusega mäel tuleb kaalukaotus kergesti. Kuigi mägi asub Xin- jiangi läbiva Karakorum Highway ääres ning paistab sealt selgelt kätte, paneb juba esimene matkapäev asjad paika. Subashi külast 1400 meetri kõrguselt tuleb tõusta baaslaarisse 4400 meetri kõrgusele. Parema aklimatiseerituse saavutamiseks tegid Üllar, Tiina ja Juta Vaks rännaku 10-kiloste seljakottidega. Teekond pole küll pikk, 6 tundi, kuid kõrguste vahe annab ennast hästi tunda. Kui Euroopa kõrgeima tipu Elbruse nõlval on sellisel kõrgusel juba liustik, lumi ja jää, siis Muztagh-Ata baaslaagris kasvab muru.
Isepäise mõtlejana tuntud Üllar ei valinud Hiina Pamiiri juhuslikult mägironimisreisi eesmärgiks. Ta tahtis minna uude piirkonda. Kunagi NSVLi päevil olevat tippu proovinud üks Tallinna mees ja 2008. aastal nelja inimese grupp Jürgen Saarniidu juhtimisel, kuid neil tippujõudmine ei õnnestunud.
Grupi kokkupanek osutus Üllaril arvatust keerulisemaks. Peamiseks takistuseks sai reisi hind, mis kujunes 45 000 krooni ümber. Neid, kes sooviksid suure raha eest vabatahtlikult suve kenamad kuud rasketes tingimustes kõrgmägedes lume ja jää vahel veeta, pole Eestis just palju. Õnneks tekkis võimalus plaanid ühildada tugeva slovakkide duoga ja hollandi mägironijaga. Moodustus sõbralik rahvusvaheline tiim, kes tegutses mäel Üllari kava kohaselt.
Kaks päeva harjuti kõrgusega baaslaagris. Sellele järgnes tõus esimesse laagrisse 5200 meetri kõrgusel. Iga laagrivahe tähendas umbes 6–8 tunnist tööpäeva. Alguses olid need raskemad, pärast kergemad. Siis esimeses laagris ööbimine ja laskumine tagasi baasi. Paljud teised grupid kasutasid varustuse baaslaagrist esimesse laagrisse viimiseks veoloomi. Iga eesel võtab selga umbes 40 kilo raskuse kandami. Üllar, Tiina ja Juta loobusid loomi oma kandamitega koormamast, sest see röövib osa mägironimise naturaalsusest. Ise tööd tehes saavutab parema aklimatiseerumise ja võimaldab algusest peale kontrollida ja tajuda oma organismi, usaldada enesetunnet ja tunnetada valmisolekut.
Muztagh-Ata on tuntud kui suusatamise mägi. Lumi algab esimesest laagrist ja on kuni tipuni just piisavalt paks ning nõlv õige kalde all, et sealt üles minna suuskadega, millele on nahad alla pandud. Samuti on suuskadel laskuda lihtsam ja kiirem. Seda kinnitas fakt, et peale eestlaste oli mäel ainult kaks inimest, kes kasutasid tõusuks lumeräätsasid. Lumeräätsade miinuseks on see, et kuigi neid annab kombineerida jääraudadega, ei saa räätsadega astuda risti nõlvaga, mille kalle on keskmiselt 30 kraadi. Risti astumine hakkab tugevasti hüppeliigest väänama ja seetõttu tuleb leida asend, mis on üles-suunaline. Seega pole räätsadega võimalik liikuda horisontaalselt. Kogu aeg tuleb minna üles.
Üllari tõusuplaani nurgakivi on maksimaalse aklimatiseerumise saavutamine, kompromiss hea aklimatiseerumise ja jõuvarude säilimise vahel. Ainult nii on võimalik luua parimad eeldused tippu jõudmiseks. Selleks võeti taas ette tõus esimesse laagrisse, kus ööbiti. Järgmisel päeval tehti vahelaager esimese ja teise laagri vahele, suure jäämurru ette. Taoline taktika väldib liiga pikka päevatööd, mis võib hiljem kurnatuse näol kätte maksta. Vahelaagrist avanes hea võimalus tutvuda eesootava jäämurruga ning otsida selle läbimiseks parim rada.
Järgnes tõus teise laagrisse 6200 meetri kõrgusele, kus veedeti kaks ööd. Kahe öö vahele mahtus üks paarisajameetrine tõus teisest laagrist kõrgemale. Aklimatiseerumise ajal kolmandasse laagrisse 6800 meetri kõrgusele ei tõusta. Üllari taktika kandis vilja, kuna tavapäraselt jõuab tippu 20 protsenti üritajatest, tema juhitud rühma edukus aga oli 66 protsenti.
MUZTAGH-ATA
Kõrgus merepinnast: 7546 meet- rit (maailmas kõrguselt 43. mägi).
Asukoht: 38°16’42’’N 75°06’57’’E, Hiina, Xinjiang, Kun-Luni mäed.
Esimese teadaoleva katse mäge vallutada tegi 1894. aastal kuulus rootslasest maadeuurija Sven Hedin. Esmatõusu tegi 1956. aastal E. A. Beletskiy juhitud Hiina-NSVL ühisekspeditsioon.