2008. aasta parimad reisiraamatud

Reisibüroo Go Travel korraldamisel toimunud reisikirjanduse konkursi võitis Roy Strideri raamat „Himaalaja jutud“ (kirjastus Varrak), mis kõneleb tiibetlastest Dharamshalas ja Tiibetis. See on väga selge autoripositsiooniga teos, mille paatoseks on tiibetlaste iseseisvuspüüdluste toetamine. Võitjale kinkis Go Travel 25 000 krooni eest reisiraha.

Eesti Päevalehe ajakirjanikku Jaanus Piirsalu tunnustas žürii koosseisus Karl-Martin Sinijärv, Asko Künnap ja Tiit Pruuli Venemaa igapäevaelu hoogsa kajastamise eest raamatus „Kirjad Venemaalt“ (Eesti Päevalehe Kirjastus). Lii Undi raamat „Parim näitleja linnas.

Varanasi päevaraamat“ (Eesti Ekspressi Kirjastus) leidis kiitust kui originaalne lähivaade India kultuurile. Mõlemad autorid said Go Travelilt 7500 krooni eest reisiteenuseid.

Jaanus Piirsalu sai veel kaardifirma Regio eripreemia – selle firma kartograafid teevad oma lemmikautori järgmise reisiraamatu jaoks kõik vajalikud kaardid tasuta.

Lisaks nimetatud kolmele teosele kuulusid kandidaatide hulka Ivar Soopani „Tappev uudishimu“ (Eesti Päevalehe Kirjastus), Õnne Pärli „Armastatud Afganistan“ (Raadi Duo) ja Marje Aksli „Minu Moldova“ (Petrone Print).

Žüriiliikmed tõdesid oma kommentaarides, et nii viljakat reisikirjanduse aastat pole Eestis varem olnudki.

„See polnudki väga ammu, kui raamatulette vaadates sugenes hirm, et kodumaine reisikirjandus taandub tibi-käis-väljamaal-tüüpi infantiilseteks päevikuteks. Õnneks pole nii läinud,“ märkis Künnap. „Tihedas rivis kandideerinud raamatutest leidus nii vana head “Seiklusjutte maalt ja merelt” fiilingut kui ka asist arutelu ajaloo, maailmavaadete ja kaasaegse keerulise poliitilise olukorra üle. Esikuuiku osas jõudis žürii kiiresti üksmeelele, aga kolme võitja väljavalimine ja rittaseadmine võttis lauba märjaks.“

Sinijärv märkis, et inimesed reisivad rohkem kui eales varem ning näha on, et käiakse ka päris põnevates paikades. Ta lisas: „Muidugi on muhe vahel mõnes turistiparadiisis päikest haugates vedelda, aga kirjutada pole noist paigust paraku palju. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa kirjandus ei sünni.“

JAANUS PIIRSALU

Jaanus Piirsalu on Eesti Päevalehe korrespondent Venemaal. Ta baseerub Moskvas, kust teeb alatihti väljasõite regioonidesse.

Kas tundsid Venemaa vastu huvi juba enne, kui 2007. aastal sinna ajakirjanikuna tööle läksid?

Ühe silmaga jälgisin Venemaad kogu aeg, kuna mul on Venemaaga tugevad isiklikud sidemed. Ütleme nii, et päris tumba ma ei olnud. Minu pluss oli ehk see, et ma olen lapsepõlvest saati näinud elu Venemaal n-ö rohujuuretasandil.

Kui palju oled oma tööga seoses Venemaal ringi reisida saanud?

Piisavalt. Ajakirjaniku akrediteerimiskaart annab selleks head võimalused, ametnikud liigseid küsimusi eriti ei esita. Patt oleks seda võimalust mitte kasutada.

Millised piirkonnad Venemaal on su jaoks kõige huvitavamad? Miks?

Kaukaasia – kuna see on eestlasele ikkagi suhteliselt tundmatu kant ning meie teadmistes on selle kohta rohkem müüte kui tegelikkust, tundub mulle. Ja mind paeluvad väga nende elu põhimõtted, mis paljudele võivad tunduda kummalised.

Siber – seal on maailma kõige laiem taevas ja väga head inimesed, teistsugused kui need, kes elavad Venemaa Euroopa- osas. Kuigi kahjuks on viimase 20 aasta ränk elu hakanud ka nende iseloomu muutma.

LII UNT

Lii Unt elab viimasel ajal põhiliselt Varanasis, aga käib ajuti Eestiski.

Millal, kuidas ja miks leidsid India?

Ma jõudsin Indiasse tänu budismile 10 aastat tagasi. Sõitsin budistlikule seminarile Siliguri lähedale ja sain kolme päevaga kolm suurt šokki. Kõigepealt taksos, mis mind Delhi lennuväljalt hotelli sõidutada lubas, aga viis jumal teab kuhu, siis Paharganji linnaosas, kuhu üks kašmiir mind juhatas ja mis tundus nagu teiselt, näljaste vaimude planeedilt pärinevat, ning lõpuks Old Delhi pöörases raudteejaamas paaniliselt rongi otsides. Aga see karastas mind niivõrd, et pärast seda ei karda ma enam üksinda tundmatusse reisida.

Millised on olulisemad asjad, mida oled Indias olles õppinud? India kohta? Enda kohta?

Sa pead iga hetk enda eest seisma, mitte ainult siis, kui sul on nahk üle kõrvade tõmmatud. Sa pead iga hetk olema teadvel ja valvas, mitte ainult siis, kui surm plingib silme ees. Sa võid olla õnnelik, omamata midagi, tegemata midagi, olemata keegi.

ROY STRIDER

2008. aasta eesti parim reisikirjanik Roy Strider on elanud Nepalis, reisinud Indias ja Tiibetis.

Kuidas jõudsid Tiibeti teemade juurde?

Eks siin erinevate huvide kompott oli – budistlik õpetus, unikaalne looduskesk- kond, võimas kultuur jne. Mäletan juba lapseeast, et kusagilt oli see Tiibet meel- de jäänud, nõnda ta laagerdus, kuni ühel hetkel leidsin end juba Nepali-Tiibeti piiri ületamas. Kuigi ma olin Nepalis varem elanud, ei paistnud sealtki see müstiline maa käegakatsutavamana kui näiteks Eestist. Tiibetisse jõudmine lõi ikka sõna otseses mõttes täiesti pahviks. Mul on kohutavalt kahju, et seda endist, varasemat Tiibetit tänapäeval enam ei ole – nii hoolikalt on seda maad maakeralt välja kraabitud. Hoidkem siis Tiibeti pärandit ja võidelgem hävitustöö peatamise nimel.

Oled oma artiklites üsna pessimistlik Tiibeti tuleviku suhtes. Aga mingi lootus tiibetlastel ju ometi on, kui sina ja veel tuhanded Tiibeti sõbrad nii innustunult tegutsevad?

Ma arvan, et küsimus on kriitilises massis. Loodetavasti mingil hetkel erineva- tes vormides toetus ja Hiina võimude suhtes rohujuuretasandil organiseeritud vastutegevus ületavad mingi kriitilise piiri ning avaldavad soovitud mõju. Kuid miks olen pessimistlik ... eks see nn reaalpo- liitika tuleb uksest ja aknast sisse. Mulle tundub, et riikidel ei ole moraali, kuid inimestel võib olla, ja võib olla ka õiglustunne. Eks see ongi rohkem nagu hea ja kurja võitlus, mida muinasjutust eristab teadmatus, kumb lõpuks peale jääb.

Millised on järgmised reisiplaanid?

Mul on pilet Mongooliasse, maikuuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga