Miks liiguvad noored välismaale elama, millised on nende tulevikuplaanid, missugusena näevad nad Eestit kaugelt ning kui palju on eestlaste hulgas diginomaade? Need on mõned küsimused, millele otsib vastust Terje Toomistu kureeritav mahukas uurimustöö.
Viisite mõni aeg tagasi läbi küsitluse „Noored eestlased välismaal“, kus keskendusite pikemaajalise välismaal elamise ja õppimise kogemusega noortele eestlastele vanuses 20–35. Küsimustele vastas üle 2000 inimese. Uurisite hoiakuid seoses rahvusliku kuuluvusega ja elukohavalikut mõjutavaid ajendeid. Palun ava tulemusi ja kirjelda põgusalt uuringut.
Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ühes kiirelt kasvanud lennuühenduste võimalustega on noortele avanenud väga palju uusi võimalusi maailmas ringi liikumiseks – seoses töö, õppimise või niisama seiklemisega. Ka ma ise läksin pärast esimest ülikooliaastat hoobilt Londonisse – sest miks mitte?! Mõni aasta hiljem kasutasin õpingute vahelisi akadeemilisi puhkuseid selleks, et rännata pikemalt Lõuna-Ameerikas, täiendada end keele- ja kultuuriõpingutega Indoneesias või minna Fulbrighti stipendiumiga Berkeley’sse teadustööd tegema. Vaadates oma 20. eluaastatele tagasi, siis veetsingi suurema osa ajast Eestist eemal ning nii mõnigi kord seisin dilemma ees, kas pöörduda tagasi Eestisse või mitte. Pärast doktorikraadi kaitsmist Tartu Ülikoolis avastasin aga, et antropoloogina on Eestis erialase töö leidmine päris keeruline. Sellest samast pingekohast kasvas välja aga käesolev projekt, mis vaatleb just noorte täiskasvanute rändemustreid ning püüab selgitada neid sageli väga keerulisi valikuid, miks kuhugi minnakse ja miks sealt enam tagasi ei tulda.
Olgugi et Eestis on viimase viie aasta jooksul kogu sisseränne ületanud väljarännet, on Eesti kodakondsusega alla 35-aastaste noorte väljaränne olnud jätkuvalt suurem kui sisseränne. Meie uuringu tulemused näitasid, et peamine motivatsioon välismaale minekuks seondub sooviga näha maailma, mis on muidugi igati mõistetav ja minu meelest vägagi tervitatav nähtus. Aga kui mõni ring on maakerale peale tehtud, jõuavad need noored varem või hiljem punkti, kus tekib soov kuhugi end sisse seada, omale pere ja kodu luua. Sel hetkel oleks oluline tuua need noored ühes oma teadmiste ja kogemustega tagasi Eestisse, aga poliitiline tahe tagasipöördumisele tähelepanu pöörata on Eesti riigil tekkinud alles viimase aastaga.
Küsitlusele vastasid inimesed, kes on Eestis lõpetanud keskkooli ning seejärel veetnud vähemalt ühe aasta mõnes välisriigis. Kokku kirjeldati kogemusi 60 riigist. 60% vastajatest elavad hetkel jätkuvalt välismaal ning suurem osa on välismaal viibinud seoses tööga, teised seoses õppimisega.
Mis oli üllatavat?
Kõige üllatavam oli meeletult entusiastlik tagasiside, mida uuring pälvis. Vastajate rohkus ületas meie ootuseid mitmekordselt ja väga liigutav oli lugeda inimeste tänusõnumeid, et keegi selle teema on uurida võtnud. See aga kinnitas, et puudutame oma uurimusega küsimusi, pingekohti ja keerulisi dilemmasid, mis on paljudele eesti päritolu noortele tuttavad. Põhjalikuma andmeanalüüsiga tegeleme edasi, aga huvitav on näiteks see, et enamik välismaal jätkuvalt elavaid inimesi tuleksid potentsiaalselt Eestisse tagasi, kui nad leiaksid siin välismaisele tööle vastava sissetulekuga positsiooni. Ent juba tagasipöördunute jaoks mängisid rolli hoopis muud tegurid, nagu näiteks soov tulla tagasi oma kodumaale. Aga pere ja lastega seonduvad asjaolud on olulised nii neile, kes jätkuvalt välismaal, kui ka tagasipöördunutele.
Millised olid noorte hoiakud seoses rahvusliku kuuluvusega? Milline on noorte side kodumaaga?
See on keeruline küsimus mitmetahulise vastusega, aga üldjoontes ilmestab seda seltskonda võrdlemisi tihe side Eestiga ja tugev tunne end eestlasena identifitseerides. Samuti peetakse väga oluliseks Eesti kodanikuks olemist (80% vastanutest). Umbes neli viiendikku vastajatest kasutab välismaal Eesti identifitseerimisvahendeid, enamus külastab regulaarselt Eestit, jälgib Eesti meediat ning kasutab Eesti pangakontot ja e-riigi teenuseid. Natuke vähem kui pooltel oli ka välismaal olles Eesti telefoninumber. Kõnekas fakt on ka see, et üle 75% välismaal olijatest mõtleb tagasipöördumise peale, neist ligi veerand teeb seda sageli.
Kui ma inimestega vestlesin, viidati sageli ikka Eestile kui kodule. Berliini kodu on Berliini kodu, vaatamata sellele, et seal on elatud juba kuus aastat. „Back home“ tähistab Kanada sõpradega suheldes ikka Eestit, mitte seda majakest, kus on juba üksjagu aastaid tegelikult elatud ja kuhu ka pisiperet oodatakse. On neid, kes näevad välismaal oldud aega olulise arengukiirendina kas finantsilises või erialases mõttes ning vähemalt oma unistuses kolivad nad ikka tagasi Eestisse. Ehkki eesti keele rääkimise olulisust armastatakse rõhutada, ei saa samas öelda, et poleks neid, kelle jaoks rahvuslik kuuluvus, juured või side sünnimaaga tähendaks midagi sellist, et seepärast tingimata Eestisse peaks kolima.
Millised olid eelistatavamad elukohavalikud ja miks?
Kõige rohkem minnakse ikka Ühendkuningriiki ning seda kinnitas ka meie uuring, milles enim vastajaid kirjeldasid kogemusi just Suurbritanniast. See on muidugi igati loogiline, sest valikut mõjutab suuresti sihtriigi keelekeskkond. Erinevalt kaugele jäävatest USA-st, Kanadast või Austraaliast, oli – veel vähemalt enne pandeemiat – võimalik Ühendkuningriigist teha pidevaid sõite Eestisse, et külastada peret ja sõpru. Ent kuidas mõjutab Brexit Suurbritannia populaarsust võimaliku sihtriigina, saame peagi näha. Hea kolleeg Aet Annist vaatleb projekti raames just seda küsimust.
Viimase aja üks trende on olla maailmarändur või diginomaad, meiegi oleme reisiajakirjas kirjutanud diginomaadi põnevast elust eri maailmajagudes. Kui palju oli vastanute hulgas nn diginomaade ja millised olid trendid nende seas?
Diginomaadina identifitseeris end üllatavalt suur hulk vastajatest – kokku üle 500 inimese. Nende seas tuli veel tugevamalt esile see, et välismaale mineku põhjuseks on soov näha maailma. Aga teiste vastajatega võrreldes mängis veidi rohkem rolli ka siinne kliima. Teistest vastajatest eristas neid näiteks veel ka see, et koguni 80% neist peab end maailmakodanikeks. Diginomaadid olid ka keskmiselt natuke nooremad ja kõrgema haridusega ning pandeemia mõjutas nende tagasipöördumist rohkem kui keskmiselt teisi.
Diginomaadluse kõrval on kõnekas, et küsides tulevikuplaanide kohta, näeb küll suurem osa vastajatest oma tulevikku välismaal – see ühtib ka vastajate profiiliga, kellest suurem osa elab jätkuvalt välismaal. Teine populaarseim tulevikuvisioon on just nimelt teha asukohast sõltumatut tööd. Mingis mõttes võib diginomaadlust näha vahendina, mis võimaldab rahuldada soovi näha maailma – soovi, mis on ju 20. eluaastates noortele vägagi iseloomulik. Iseasi muidugi, kui kaua läheb aega, kuni maailm taastub pandeemiast ja rändamine muutub jälle paari kliki küsimuseks ning millal üldse jõuab peale kasvav põlvkond nii tiheda rändemustriga reaalsusesse, milles elasime enne pandeemiat.
Kas saaksid mõne konkreetse vastuse või mõne kõneka tsitaadi küsitlusest välja tuua?
„Tahan tulla sellisesse Eestisse, kus mu välismaalasest elukaaslane omab võimalust elada õnnelikuna, leida töö ning tunda end teretulnuna.“
„Eestile mõtlemine ajab juba hirmujudinad peale – kohutav kliima, kohutav väikekodanlus, masendavad palgad, kallis eluolu, mõttetud kibestunud inimesed kõikjal.“
„Eestlaste kitsarinnalisus, tõmblemiskultuur ja negatiivne ühiskond on mõningad põhjused, mida Eestit külastades kogen, ikka ja jälle kurvaks teevad. Kõik see, mis hetkel valitususes toimub (ajal kui EKRE oli koalitsioonis – T.T.), teeb kurvaks ja ausalt öeldes hakkab häbi. Meie valitsuse pärast juba praegu ei tuleks tagasi – midagi peab ikka drastiliselt muutuma.“
„LGBT+ kogukonna liikmena ma ei tunne, et mind Eestis väärtustataks sõltumata minu oskustest või saavutustest. Lisaks tundub, et inimõiguste olukord on viimastel aastatel Eestis läinud pigem halvemaks kui paremaks.“
„Kuna jälgin siiani iga päev Eesti meediat ja sotsiaalmeediat, mul on eestlasest elukaaslane ja suhtlen tihedalt nii eesti sõprade kui ka perega, unustan tihti, et elan välismaal. Loen samas ka Briti ajalehti, mul on siin sõbrad, ei ole võimatu, et jäängi siia elama, kuid ma ei identifitseeri end ikkagi täielikult väliseestlasena või eestlasena välismaal – ma olen siin, aga ma pole ka täiesti Eestist „ära“.“
„Ma väga-väga-väga loodan, et saan kunagi Eestisse tagasi tulla. Mitte ainult külla, vaid siia elama, aga vaadates, mis suunas see riik liigub, siis tuleb okse peale. Ma armastan Eestimaad, aga vihkan Eesti riiki.“
„Paljud välismaal viibivad noored tahaksid Eesti ühiskonda rohkem panustada, kuid ei leia selleks alati sobivat väljundit või ei tunne, et nende välismaal omandatud kogemusi hinnatakse.“
Nüüd on plaanis jätku-uuring antropoloogilise uurimuse näol ja kõige selle põhjal valmib ka dokumentaalfilm. Räägi palun veidi sellest, mis on eesmärgid?
Kui küsitlus andis kätte olulise üldpildi, siis antropoloogiline uurimus võimaldab minna sügavamale ning aidata küsitluse kaudu kogutud andmeid tõlgendada. Tõepoolest valmib projekti käigus ka dokumentaalfilm, mis võimaldab teemat laiemale auditooriumile tutvustada. Filmis jagavad maailma eri paikades elavad Eestist pärit inimesed oma lugusid ja mõtteid seoses rände ja kuuluvusega, millest tekib lihtsale üldistusele allumatu pilt – põhjuseid, miks kuhugi minnakse ja jäädakse, on erinevaid, nad on sageli väga isiklikud ja mitmetahulised.
Olulise osa filmitegemisest moodustab hiljuti käivitatud loovuurimus, mille käigus kogume praegu maailma eri paikades elavate noorte eestlaste foto- ja videodokumentatsioone. Algselt lootsin ise koos operaatoriga paljudele külla reisida, aga pandeemia tingimustes sain aru, et sel teemal praegu dokfilmi teha on kõige keerulisem asi üleüldse. Kuna õpetasin sel semestril ülikoolis ainet loovmeetoditest antropoloogias, siis ilmselt just sealt sain vajaliku tõuke, et proovida midagi ebakonventsionaalset – viia läbi eksperiment, mis on visuaalantropoloogiliselt kahtlemata kõnekas, aga võib filmi tuua ka hoopis uue kvaliteedi.
Olete palunud saata ka fotosid ja filmilõike eri maailma paikadest, osa neist avaldame ka selle loo juures. Mis maadest on fotosid laekunud?
Loovuurimuses oli mai keskpaiga seisuga registreerunud umbes 70 inimest, aga oma fotosid ja videolõike on jõudnud jagada veel vähesed, sest kogume materjale kuni juuni lõpuni. Osalejad on ülekaalukalt taas Ühendkuningriigist, aga päris palju osaleb inimesi ka Itaaliast, Hollandist, Saksamaalt ja Hispaaniast. Eksootilisetest kohtadest panustatakse näiteks aga Jaapanist, Lõuna-Koreast, Dubaist ja paljudest paikadest Austraaliast.
Kui nüüd mõni huviline juhtub lugema me ajakirja, kas veel jõuab?
Kel vähegi huvi ja mahti oma igapäevast keskkonda üles pildistada või filmida, kasvõi mobiiltelefoniga, siis ootame väga uusi osalejaid kõikvõimalikest paikadest üle maa. Küll aga hoiame selle projektiga fookust paraku vaid nooremal põlvkonnal ehk vanuses kuni 40. Kaasa lüües on sul võimalus osaleda dokumentaalfilmi kaasloomes, aga panustada ka uurimusse. Nõusoleku korral anname materjalid üle ka Eesti Rahva Muuseumisse, kuhu talletub siis visuaalne arhiiv praegustest noortest hargmaistest eestlastest.
Kes teie uurimisrühma kuuluvad?
See projekt on küll minu järeldoktori uurimus, aga ilma väikese meeskonna abita kasvaks see mul üle pea. Minu kaasuurija on Londonis resideeruv antropoloog Aet Annist, kes vaatleb just Ühendkuningriigi-kogemusega noori ja Brexiti mõju. Teine väga oluline meeskonnaliige on sotsioloog ja analüütik Rein Murakas, kelle juhtimisel viisime läbi veebiküsitluse. Samuti on suureks toeks inimgeograaf Ave Lauren, kellega koos uurime diginomaadlusega seonduvaid küsimusi. Ning hiljuti liitus meiega veel noor tubli praktikant Maret Luud, kelle isiklik huvi puudutab Ida-Aasiat ja seal elavaid eestlasi.
Projekt hakkab üha enam võtma sellise taltsutamatu lohe kuju – püüan ühe pea ettevaatlikult maha lüüa, aga kohe kasvab kaks tükki asemele. See tähendab, et töö käigus on projekt kasvanud veelgi ambitsioonikamaks, on tekkinud uusi olulisi uurimissuundi projekti sees ning võimalusi, kuidas teemaga edasi minna – kõige viimane näide sellest on muidugi loovuurimus, millele juba ainuüksi võiks mitu head aastat pühendada.
Loovuurimuses osalemiseks registreeri end aadressil https://eva.ut.ee/jatkuuuring
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Kristiine Volti erakogu