Alati julge helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi ei karda väljakutseid ega mõelda väljaspool raami ka reisides – kõige erakordsem reis on viinud ta kuuks ajaks Brasiiliasse. Spontaanse otsuse tulemusena elab ta praegu Belgias, riigis, kus sündis saksofon. Kaisa Tooming vestleb Mingoga reisimise filosoofiast, julgusest ja riskimisest ning elust välismaal.
Mulle tundub, et teed kõike väga suure kire ja avatud meelega, seda nii erialaselt kui ka isiklikus elus. Milliseid kogemusi otsid reisidelt?
Mulle meeldib reisil olles kohalikku ellu ära kaduda, vaadelda ja kuulata, kuidas kulgeb argipäev. Igal paigal on oma lõhn ja valgus ning keelest, kommetest ja ümbritsevast loodusest tekib heliriba, mis on omane ainult sellele keskkonnale. Päris elu tajumiseks peab natuke kauem ühe koha peal paigal olema, mitte tuuseldama mööda vaatamisväärsusi. Neid viimaseid ma tavaliselt väldingi. Armastan pigem tutvuda kohalikega, uidata mööda kõrvaltänavaid, istuda pargipingil, jälgides tavaliste inimeste igapäevast elu. Eriti tore on reisida sinna, kus on juba mõni tuttav. Kohalikega koos saab võõrast kohast hoopis teise pildi.
Olen enamasti spontaanne, lähen vooluga kaasa. Reisil olles saab endale tekitada lihtsalt niisama olemise aega, mida kodus harva on. Ma pole tegelikult eriline suurlinnade nautija, mulle küll meeldib seal käia, aga väsin kiiresti. Enamasti sõidan loodusesse või väikestesse kohtadesse. Linn on rohkem kultuurielamusteks, võimaluse korral lähen kontserdile või teatrisse, harvem muuseumi, sest eksponaatide üleküllus mõjub mulle kurnavalt.
Mida oled nii enda kui ka muu maailma kohta õppinud rännates?
Reisides õpib enda kohta tohutult palju. Olen tihtipeale reisinud täitsa üksi, see on eriti õpetlik aeg. Reisikaaslase valik on võtmeküsimus. Kui oled mingi kapriisse vingujaga koos, siis niikuinii on kõik rikutud, olgu su ümber misiganes ilu või maailmaimed.
Kodust eemal olles oleme võib-olla rohkemgi lihtsalt meie ise, ilma kontekstita. Väljaspool süsteemi, mille raames end igapäevaselt defineerime, on selgemalt näha enda elu settinud probleemid, mis vahel lahenevad eemal olles iseenesest. Mingid asjad saavad äkki selgeks. Igapäevaelus pole selliseks süvaanalüüsiks justkui nii palju aega ega ruumi. Ja võõras olla – see teeb alandlikuks. Sa oled väga väike ja tähtsusetu, ei saa millestki aru, ei oska mitte midagi. Tegelikult peaks seda mõõdet ka tavalises elus rohkem meeles hoidma.
Millised on su kõige põnevamad reisikogemused? Palun kirjelda mõnda värvikat elamust.
Minu elu vaieldamatult erakordseim reis oli 2008. aastal kuu aega Brasiilias. Brasiilia nädalatesse mahtus nii palju hullusi, et raske on üht välja tuua, see oli otsast otsani nagu sürreaalne unenägu. Rändasin koos bassimehest sõbra Viljariga, kes oli ideaalne reisikaaslane. Alustasime Salvador de Bahiast ja muud sihti meil polnud, kui reisi lõpuks jõuda Amazonase kanti. Kuidas sinna jõuda, oli lahtine. Busside, rongide, paatide, marsadega reisisime läbi Euroopa-suuruse maa-ala. Paar nädalat seiklesime ühe indiaani rändperekonnaga koos, aitasime neil tänavatel käsitööd müüa, kauplesime, pääsesime tänu minu keeleoskusele ja jultumusele politsei käest, kes meilt altkäemaksu üritas välja pressida, olime mitu korda uppumisohus, kõndisime paljajalu mööda igasugu urkaid, kuhu vaevalt ükski turist kunagi oma jalga tõstab. Kohtusime imeliste inimeste ja vapustava loodusega. Mitu korda arvasin, et nüüd on lõpp käes, sest näiteks bussijuhid võtsid seal riske elu ja surma peale umbes korra minutis. Kolm päeva sõitsime kaubaveopaadiga mööda Amazonase jõge, kus elu ja ööbimine käis avatud tekil võrkkiikedes. Käisime Marajó saarel, kus polnud vähemalt tol ajal veel ainsatki autot ja ka politsei sõitis pühvliga. Hull tunne on ujuda jões, mille teist kallast ei näe, mis on nagu meri, suurte lainetega, ainult mageda veega. Ja tähed on vales kohas. Ebareaalne kogemus, iga minut sellest kuust.
Eluks ajaks jäävad kindlasti meelde ka reis Kreekasse koos sõber Liinaga ja ansambliga Trio Maag Hispaanias veedetud aeg. Need on sellised reisid, kust on pärit kõvasti kilde ja väljendeid, mis on meie enda jaoks juba folklooriks saanud.
Oled huumoriga öelnud, et mida täpsemalt ja hoolikamalt asju kontrollid, seda halvemini välja kukub. Kui põhjalik reiside etteplaneerija oled ja millised on olnud suurimad õppetunnid planeerimisel?
Ma tegelikult ei viitsi midagi ette planeerida ja see on vahel ka jama kaasa toonud. Näiteks olen läinud lennuki peale õhtul kell 5, aga lend oli tegelikult hommikul kell 5. Mul oli tookord nii piinlik oma lolluse pärast, et varjasin end terve päeva ühe sõbra korteris ja läksin järgmisel hommikul uue lennu peale, millest ka peaaegu maha jäin. Ainus võimalus tol päeval lennule saada oli osta esimese klassi pilet. Juhtus aga nii, et samal kellaajal läks samasse linna veel üks lend. Mina olin siis muidugi selles vales väravas. Kui oma veast aru sain, pidin jooksma suure lennujaama teise otsa. Jõudsin viimasel sekundil ikka lennule ja kui siis maandusin oma kohale 1A mingi lipsustatud ja parfümeeritud ärimehe kõrvale, hingeldasin nagu mõni sprinter, veremaitse suus, hing paelaga kaelas. Mul oli iseenda ees nii kohutavalt piinlik, et pidin kohe šampanjat jooma hakkama, et oma lollust unustada.
Olen üldse hästi spontaanne inimene ja vist päris julge, mulle meeldib ennast sellistesse teadmatuse olukordadesse panna, proovida kõike, saada osa asjadest, mida kindlasti ei koge, kui lähed mugavasse hotelli ja külastad ainult vaatamisväärsusi.
Öeldakse, et igal kohal on oma heli. Millised kohad on jätnud kõige sügavama mulje heliliselt?
Eespool nimetatud Brasiilia reisil oli kindlasti mu loomingule tugev mõju, aga mitte selles mõttes, et oleksin hakanud bossanovasid või sambasid kirjutama, vaid see maailm jättis mulle kuidagi olemuslikult tugeva jälje, sellest muutusid mu unenäod ja mingeid tundeid püüdsin enda jaoks jäädvustada ka läbi muusika. Need on rohkem mingid värvid, temperatuurid, faktuurid, maitsed, mis abstraktselt mu muusikat mõjutasid.
Olen mitu korda pikemalt viibinud Portugalis, see on võluv maa. Sealsed pildid ja helid on samuti kindlasti mu loomingusse kandunud. Portugali keele kõla ja rütm, ookeanimüha, vihmakrabin, kuivade lehtede kahin suve lämmatavas kuumuses. Ja muidugi kõige kohal heljuv saudade...
Tihtipeale räägitakse lugude kirjutamisest teekonnal olemise ja sihtpunkti jõudmise kaudu. Kumb on sinu jaoks muusikaliselt olulisem, kas protsess või tulem?
Üldiselt on ikka tulemus olnud eesmärgiks, aga aja jooksul olen õppinud rohkem teadvustama protsessi. See ongi ju see elu, mida ma igapäevaselt elan. Kuigi loominguline protsess on enamasti vaev ja valu, ütlen endale, et ma pean seda armastama. See on ju reisimisega sama – seigelda on harva mõnus, on raske, vahel ohtlik, ka ebamugav, pingeline. Ometi ma naudin seda. Kui nüüd saaks loomingusse sama printsiibi üle kanda… Sinna on siiski veel pikk tee. Loomingus on ebakindlust ja teadmatust kuidagi raskem taluda kui reisimisel. Iga kord peab olema valmis ebaõnnestumiseks.
Kumba naudid reisides rohkem, kas teelolemise filosoofilisi mõtisklusi või sihtpunkti jõudmise rahulolu?
Ikka teelolemist, samas on sihtpunkti või koju jõudes hea neid seiklusi meenutada. Justkui elaks neid asju uuesti läbi, aga kuidagi teise pilguga. Reisikogemused on hindamatu rikkus.
Oled viimase aasta elanud Belgias Brüsseli piirkonnas Auderghemis, mida peetakse roheliseks piirkonnaks tänu selle parkidele ja rohealade rikkusele. Kuidas sattusid elama Belgiasse?
Mul oli ammu plaan vahepeal Eestist eemal elada. See on hea ajule, egole ja üldse igas aspektis stimuleeriv. Nüüd, kus laps on suur ja iseseisvunud, ei olnud enam ühtegi põhjendust, miks mitte kohe minna. Pandeemia tegi asjad eriti lihtsaks, sest kontserte ei toimunud ja elu oli niigi mingis vaakumis. Toppisime abikaasaga kontrabassi, kasti raamatuid, mõned hilbud ja Pontu autosse ning adjöö. Kõik läks kuidagi väga ludinal.
Belgia tundus sobiv kompromiss, geograafilis-professionaalsetel kaalutlustel leidsime mõlemad, et Brüssel on hea koht, kus elada ja töötada.
See, et leidsime maja Auderghemi, oli suur vedamine. See on imeline kant, suure metsa kõrval, rahulik, üsna Nõmme sarnane. Olen nimelt terve elu Nõmmel elanud. Koeraga heliloojale on siinne elu ideaalne. Samas on kesklinna rattaga 20 minutit ja Pariisi rongiga paar tundi.
Kas oled piirangute ajal jõudnud Auderghemi hingeeluga tutvuda? Millised on olnud suurimad kontrastid võrreldes eluga Eestis?
Auderghem on tõesti risti-põiki läbi jalutatud. Oleme päris hästi sisse elanud ning teame juba, kus miski on. Kõige suurem kontrast Eestiga on vist siiski klimaatiline. Jalad pole enam kogu aeg märjad ja kui kalender ütleb, et käes on kevad, siis see kajastub päriselt ka looduses ja ilmas. Belglased ise arvavad, et nad elavad mingil kohutaval põhjamaal, kus on külm ja raske elu, aga mind ajab see jutt küll väga naerma. Eestist tulnuna on elu siin ilma suhtes ikka kõva up-grade.
Inimesed on siin väga viisakad ja lahked. Mulle väga meeldib, et üksteist kõnetatakse madame ja monsieur. Eestis puuduvad sellised head viisakusväljendid.
Kuigi mulle tundub, et belglased on tagasihoidlikud ja lihtsad inimesed, siis Eestiga võrreldes on elu kõvasti rohkem väljapoole pööratud. Kõneldakse valjema häälega ja näidatakse oma head tuju välja. Ja see on väga tore. Kui ikka vastutulijad naeratades tervitavad ja ilusat päeva soovivad, siis on elu kuidagi palju lihtsam. Pealtnäha pisike detail, aga kui palju see muudab!
Mida soovitaksid kohe kindlasti teha inimesel, kes plaanib reisida Belgiasse?
Olen aru saanud, et väga paljude eestlaste jaoks võrdub Brüssel eurokvartaliga. Ja siis nad ütlevad, et Brüssel on kole ja mõttetu koht. Võin kinnitada, et see on täielik väärarusaam. Eurokvartal on ainult väike kild sellest mitmekülgsest ja kultuurist pulbitsevast linnast, kus iga kvartal on omanäoline nii elanike kui ka arhitektuuri poolest. Palju on selliseid väikse küla fiilinguga kohti.
Art Nouveau armastajatele pakub see linn kindlasti palju pinget. Ja Brüssel on kaasaegse tantsu meka.
Kuna ma normaalsel ajal pole siin veel elu maitsnud, siis ei oska palju soovitusi jagada, aga isegi kriisiajal on siin palju, mida huviga jälgida. Kasvõi lihtsalt inimesi. Minu jaoks on köitev ja rikastav kogeda eri kultuuride, rahvaste, keelte kompotti. Igast maailma nurgast on siia midagi kaasa toodud.
Õlle- ja ajaloofännidele on siin palju, mida degusteerida. Võib sõita mööda kloostreid ja maitsta kohalikke õllesid, samas immutada end paksu kultuurikihiga.
Lisaks on põnev riigi kahestumine Valloonia ja Flandria poole vahel. Kui sõita näiteks Genti, siis oled kohe justkui teises riigis, kus kõik on Brüsselist erinev – keel, inimesed, kultuur, arhitektuur jne.
Olen käinud matkamas Ardennide mäestikus, sinna soovitan minna. Imeilus loodus!
Eelmisel aastal avaldasid Mingo Rajandi Quintetiga debüütalbumi „To Be!“, öeldes, et muusika on sinu jaoks alati dialoog – kaasmuusikutega, publikuga, ümbritseva maailma ja ajaga. Kas ja kuidas tõlgendada reisikogemusi ning seda laia maailma oma muusikasse?
See, kuidas ma midagi oma muusikas peegeldan, on siiski väga abstraktne. Ma ei saa ennast oma loomingust eraldada. Kõik see, mis ma olen, on ka mu muusikas, kuigi eks sellel teel saab lõputult täpsemaks minna. Oma väljendusvahendeid peab pidevalt edasi arendama, sest muusikas, nagu igasuguses eneseväljenduses, peab olema mõtteselgus ja sõnavara, alles siis saad öelda, mida mõtled. Ja nendel otsingutel pole lõppu.
Ma arvan, et olen oma loomingulistes meetodites pigem impressionist. Soovin edasi anda mingeid maailmu, aga läbi varjude, värvide, meeleolude. Oluline, et sul oleks kõrval muusikud, kes aimavad, millistesse paikadesse üks või teine lugu peaks viima. Mul on see õnn, et saan töötada koos inimestega, kes mu taotlusi tajuvad. Mõnes mõttes saab kunsti kaudu reisida kuhu iganes. Kui mõni muusikapala meid puudutab, siis see võib olla sama võimas kogemus, kui reaalne reis teise riiki või kultuuri.
Sel suvel saame kuulda festivalil „Jazzkaar 2021“ Mingo Rajandi Quinteti esitamas lugusid eelmisel aastal välja antud albumilt „To Be!“. Millistesse uutesse kohtadesse plaanid publiku viia?
Kirjutan parasjagu tõesti uut materjali, aga kuidas see kõlama hakkab, ei oska ma enne öelda, kui bändiga taas kokku saame ja mängima hakkame. Ideest saab päris muusika ikka siis, kui inimesed kohtuvad ja pillid kõlama hakkavad.
Olen lugenud mitmeid huvitavaid kaasaegseid naisautoreid ja soovin nende mõtteid oma muusika abil kuulajatega jagada.
Praegu otsin võibolla pisut teravamaid kujundeid, sest elame ühiskonnas, mis vajab analüüsivõimet ja rahulikku, tasakaalustatud arutelu rohkem kui iial varem minu eluajal. Hea muusikalise konteksti kaudu saab mõnd mõtet hoopis paremini serveerida kui paberil või verbaalselt. Ma loodan väga, et mu lood panevad inimesi kaasa mõtlema, aga selle mõtteni võiks jõuda läbi emotsionaalse puudutuse.
Tekst: Kaisa Tooming
Foto: Mingo Rajandi erakogu