Edela-Ameerikas laiuvas mitmekesise loodusega valdavalt mormoonidest elanikega osariigis asub kuraditosin riiklikku suurt looduskaitseala, nende hulgas viis rahvusparki. Aga ka väljaspool noid leidub vapustavaid loodusimesid. Paljusid neist pole märgitud isegi tavalistele turistikaartidele. Ajakirjanik Priit Pullerits tutvustab mitut erakordset paika Utah’ kaguosas, kuhu ta on sealkandis aastate jooksul sattunud.
FISHER TOWERS
Juba eemalt võis oletada, et Fisher Towersite vahel on midagi juhtunud: liiga palju ametimehi oli koos. Astusin ligi ja küsisin, mis lahti. Sain teada, et naismägironija on alla kukkunud. Pärisin, kas ta sai surma. Ei, vastas üks ametimeestest, sest muidu oleksid nad siin hoopis teise näoga.
Mõne aja pärast kuulsin kaugusest lähenemas helikopterit. See lendas ühele tumepunastest Fisheri tornidest hästi lähedale, hõljus seal mõnda aega, siis eemaldus ja maandus autoparkla lähedusse väljale. Nägin, kuidas kohalik šerif, püstol ja ametimärk vööl, jälgis asjaajamisi vaikides kõrvalt. Otsustasin ta aega sisustada.
Kuuekümnendatele lähenev šerif rääkis mu küsimustele vastates, et suvekuudel tuleb Moabi ümbruses läbi viia keskmiselt üks päästeoperatsioon päevas. Rekordilisena meenus talle hiljutine laupäev, mil päästjad said koguni kuus väljakutset. Üllataval kombel selgus, et eriti rohkelt tehakse enesetappe, 12–15 aastas. „Üks hüppas siinsamas Fisheri tornide läheduses alla, aga ta ei saanud surma,” rääkis šerif. „Ma nägin, kui ta ära viidi: ta oli pealaest jalatallani haavades.”
Ma ei tea, mis sai allakukkunud naisest, keda parajasti päästeti, aga šerif kinnitas, et tasuta teda siin ei päästeta. „Me esitame pärast arve,” kinnitas ta.
Fisheri tornid on neil külgedel tutvustatud loodusimedest küllap kõige tuntumad. Neid on kasutatud dekoratsioonina arvukates reklaamides ja samuti filmides, näiteks spioonikomöödias „Austin Powers ja Kuldliige”. Kes tahab näha tornidest kõrgeimat, 274-meetrist Titani, peab tegema parklast pooleteisekilomeetrise matka läbi vadide ja üle seljandike kagusse.
Asukoht: Moabi linnast mööda 128. maanteed piki Colorado jõe kallast 26 km kirdesse, sealt 3,5 km mööda kruusateed (Fisher Towers Road) itta.
CORONA ARCH
Hüpata või mitte hüpata? Varastes kolmekümnendates mees, õhukese kummitallaga jalatsid varvaste otsas, istus ligi poolesaja meetri kõrgusel punasel krobelisel liivakivikallakul ja kogus julgust. Otse tema all haigutas hiiglaslik tühjus. Sinna tühjusse pidigi ta hüppama. Aga ta ei julgenud.
Ja ei julgenudki. Umbes tunni aja pärast andis ta alla ning lahkus Corona Archi ehk loodusliku kaare ülaservalt.
Corona Arch, kõige muljetavaldavam looduslik kaar Utah’s väljaspool Archesi rahvusparki, sai selle kümnendi algul adrenaliinijanuste köie otsas allahüppajate lemmikkohaks Edela-Ameerikas. Sellepärast, et Corona kaar asub üldkasutataval riigimaal, mitte kaitsealal või rahvuspargis, kus sedasorti ekstreemne meelelahutus on keelatud.
Tol korral, kui kolmekümnendates mees hirmust võitu ei saanud, nägin õhtu eel kahte hüpet. Esimesena hüppas varases keskeas naine, kes, nagu pärast selgus, teadis mitut eestlast, näiteks endist kaugushüppajat Kristel Berendseni, kellega õppis koos Utah’s Provo ülikoolis. Teisena hüppas tema abikaasa. See oli mõlemale meeletu adrenaliinilaks, sest nad kukkusid täiest kõrist huilates ja jäid siis mitmeks minutiks kaare alla nööri otsas kiikuma.
Kuigi Corona kaare laius on 40 meetrit, küsisin, kas nad ei karda alla hüpates vastu kaljut lennata. Nad seletasid, et olid enne teinud mitu proovikatset kive täis seljakotiga, veendumaks, mis suunas tuleb ohutuse nimel end lahti tõugata ning kui pikk peab nöör olema.
Aasta hiljem nõudis Corona Arch oma esimese ohvri. 22-aastane mereväelane ei osanud köie venimist õigesti arvestada, lendas kaare all vastu kõva liivakivi ja sai surma. Veel aasta hiljem jättis 25-aastane newyorklane köie liiga pikaks ning põrutas samuti vastu maad, saades karmi peatrauma. Seejärel otsustasid võimud Corona Archilt allahüppamise keelustada. Mis tähendab, et seal saab üle tüki aja nautida taas vaikust ja rahu, mitte elada kaasa hulljulgete köitega askeldamisele ja nende erutunud röögatustele, mis Bootleggeri ehk Puskariajaja kanjoni paljastelt seintelt valjusti kajavad.
Asukoht: Moabi linnast idas 279. maantee (Potash Road) äärest Colorado jõe kaldalt Gold Bari telklinnaku juurest 2,4 km pikkune matkarada kirdesse.
GEMINI BRIDGES
Nägin kurja vaeva. Aga enne sain tunda hirmu. Gemini Bridgesi maasturitee viis auto piki tumepunase liivakõrgendiku külge üles taeva poole. Esiteks oli tee neetult auklik ja kivine, teiseks järsk ja tolmune ning tagatipuks lookles kõrge-kõrge serva ääres. Ega aknast alla vaadata eriti tahtnud. Seejärel jõudsin liivasele tasandikule, möödusin Albatrossi kaljust (Gooney Bird Rock), roomasin üles veel ühest järsust nõlvast ning jõudsin peagi Bulli kanjoni suudmesse. Sealt vaev algaski.
Tavalise linnamaasturiga edasi ei saanud. Istusin pakiruumist võetud maastikuratta selga. Ent alatihti tuli sadulast ronida. Džiibitee oli täidetud paksu liivaga ja palistatud kividega. Vastu tulnud Jeep Wrangleri seltskond väitis, et ega nemad oma autoga kanjonis kiiremini liiguks, kui mina rattaga. Nelja kilomeetri kaugusele Gemini Bridgesi ehk Kaksikute looduslike sildadeni jõudmiseks kulus mul ligi pool tundi.
24-meetrise avausega Gemini sillad on tõepoolest kaksikud: nende vahel haigutab ligi kahemeetrine lõhe. Aastaid tagasi hakkas 18-aastane skaudipoiss sellest lõhest üle hüppama, kuid miski läks viltu ning ta kukkus sinna surnuks. Slackline’i entusiastid, kahe Eesti sel alal tuntud noore, Jaan Roose ja Tauri Vahesaare amatööridest kolleegid, avastasid mõned aastad tagasi, et üle kanjoni, mille servas kõrguvad Gemini sillad, on närvikõditav teha köielkõndi.
Sellistel trikkidel on nüüd kriips peal. Samal ajal Corona kaarelt allahüppamisega keelustasid võimud adrenaliiniotsijate tegevuse ka Gemini sildadel.
Asukoht: Moabi linnast loodes 191. maantee äärest viib Gemini Bridgesi maasturitee lõunasse üles Arths Rimi kalju servale ning sealt edelasse. Sildadeni on 191. maanteelt 12,5 km.
PRITCHETT ARCH
Kui Gemini sildade ligi ei pääse tavalise sõiduautoga, siis Pritchett Archi juurde jõudmiseks pole isegi tublist maasturist kasu. Seal on vaja Ameerika telesaadetest tuttavat hiiglaslikku, ümberehitatud monster-džiipi ja noodki ei tule enamasti ilma vintsimata ja tõmbamata toime. Masinate ümberkukkumine ja telgede purunemine on Pritchetti kanjonis tavaline.
Pritchetti kanjon on meeletult ilus, aga ilu nõuab teatavasti ohvreid. Kui maasturit ohverdada pole, tuleb istuda taas maastikuratta selga või hakata jalgsi astuma. Ega sadulas eriti kiiremini edasi jõua kui kõndides. Liiv, suured kivid, praod ja sügavad augud, järsud astangud jne – kohati on seda absoluutselt kohatu nimetada teeks. Rattaga kulus 7 km läbimiseks kanjoni ülaservani tund ja 20 minutit.
Seejärel kanjoni servast teisele poole mööda käänulist ja kivist teed alla, siis ligi 2 km mööda liivast džiibirada üle rohetava väikse tasandiku, tumedad liivakiviseinad ümberringi taevasse küünitamas, ja lõpuks kilomeetrine matk läbi kitsa kaljuprao ja üle liivakivikõrgendiku – ning seal vaatabki viimaks vastu massiivne, 36 meetri laiuse avaga Pritchett Arch.
Mul kulus rattaga Pritchetti kaare juures käimiseks tubli pool päeva, mille jooksul ei kohanud ainsatki inimest. See on koht, kus saab väga suure tõenäosusega nautida täielikku üksindust.
Asukoht: Moabi linnast Kane Creeki teed mööda 7 km edelasse, enne asfaltkatte lõppu keerab ääretult raske maasturitee üle eravalduse vasakule (omanikule tuleb maksta 2 dollarit), sealt jääb kaare juurde viiva matkarajani 9 km.
SECRET SPIRE
„Kui ma pooleteise tunni pärast tagasi ei ole, siis tulge mind päästma,” ütlesin kahele noorele mehele, kes saabusid õhtu eel oma kastiautoga The Needlesi punase liivakivikõrgendiku lähedale, tõstsid lahtikäivad toolid välja, lõid õllepudeleil korgi pealt ja tundsid pärast pikka päeva end mõnusalt. Nad üksnes naersid mu palve peale. Aga ise võtsin seda pooleldi tõsiselt.
Õigesti tegin. Veerand tundi hiljem, kui džiibitee, mis polnud tegelikult tee, vaid pigem lõhutud liivakivi, otsa sai, taipasin, et olen eksinud. Olin valinud hargnemiskohas vale haru. Vähemasti sain sellest piisavalt kiirelt aru, et mitte lootusetult ennast kaotada.
Naasin meeste juurde, uurisin seal kaarti lähemalt ning leidsin õige suuna. Loodetavasti. Tahtsin leida müstilise Secret Spire’.
Jah, lootus ei vedanud sedapuhku alt. Pärast kolme kilomeetrit autoga mööda kolistavat teed, kus pidin paaris kohas rooli tagant välja astuma, et veenduda astangute või aukude läbitavuses, jätsin masina lihtsalt seisma. Viimase kilomeetri läbisin liivasel, madala taimestikuga pinnasel jalgsi, jälgides pingsalt ümbrust, et hiljem, kui hämarduma hakkab, autoni tagasitee leida.
Secret Spire ehk Salajane torn on imeline, ühtlaselt ümaraks lihvitud liivakivikupli tipus seisev viie meetri kõrgune sammas, mille otsas kõrgub sakiline kivi, mis teatud nurga alt vaadates meenutab ahvi pead. Väga vähesed inimesed on seda oma silmaga näinud, sest tee selle juurde on pikk, tolmune, raputav ja sedasi enamusele talumatu. Lisaks on vaja orienteerumisoskust, et Secret Spire üldse üles leida.
Asukoht: Moabi linnast loodes keerata 191. maanteelt Canyonlandsi rahvusparki viivale 313. maanteele, sellelt omakorda loodesse Dubinky Welli teele (BLM 137), sellelt 10,5 km järel läände Spring Canyon Pointi teele, eemalt paistva The Needlesi kõrgendiku tagant paremale ja veel 4,5 km lääne poole.
JAIL HOUSE ROCK
Enamus sõidab Jail House Rockist ehk Vangimaja kaljust pahaaimamatult mööda. Sest nende sihtpunkt on nn turistikas, lõputuna paistev vaade Needlesi piirkonnale Canyonlandsi rahvuspargis. Liiati viib vaatealale ilus asfalttee – sellist mööda sõites lasevad vähesed end tolmustele kõrvalteedele meelitada. Mis siis, et Jail House Rock on maanteelt vasakul kenasti näha. Aga esiteks pole seda märgitud turistikaartidele, teiseks ei juhata selleni ükski silt ja kolmandaks on tasandikult tõusva punase kuplikujulise Jail House Rocki maanteele paistev külg mittemidagiütlev.
Jail House Rocki varjatud külg, milleni jõudmiseks tuleb sõita poolteist kilomeetrit liivateid, seletab, miks on kaljul sama nimi, mis Elvis Presley kuulsal rokilool. Kui ronida üles 45-kraadisest kaldest, jõuab tipu lähistel viie meetri sügavuse kaunilt ümarate servadega auguni. Legendide järgi pani eelmise sajandi algul sealne rantšopidaja sinna auku oma naise, kui läks emma-kumma lähedalasuva linna, Moabi või Monticello kõrtsidesse jooma – aga pole teada, kas pani selleks, et naine samal ajal üle aisa ei lööks või mõne ringiluusiva lindprii ohvriks ei langeks. Teise legendi järgi olla sealne šerif heitnud auku kinnipüütud kaabakad, et neid siis hiljem linna vangimajja viia.
Nagu aru saate, on liivase põhjaga august ilma erivarustuseta võimatu välja ronida. Nii et hoiduge sinna kogemata sisse kukkumast.
Asukoht: Moabi linnast mööda 191. maanteed 52 km lõunas keerata läände Needles Overlooki teele (nr 133), sellelt poolteist kilomeetrit hiljem vasakule liivateele.
PICTURE FRAME ARCH
Prostitute Butte’iks ehk Prostituudi kõrgendikuks kutsutava Lone Rocki ehk Üksildase mäe taga lõputul asustamata alal olen saanud oma Utah’-seikluste ühe suurema närvikõdi, kui eksisin rattaga kitsaste radade rägastikus, sattusin liivasele teele, kus nägin ohtliku puuma värskeid jälgi, ja õhtu muudkui lähenes. Pääsesin siiski ehmatusega: sattusin juhuslikult tuttavale teeotsale tagasi.
See-eest Prostitute Butte’ini viib 8,5 km pikkune kergesti läbitav kõva pinnasega tee, millelt on eksida võimatu. Kui kõrgendik eemalt paistma hakkab, märkate selle ülaservas kaart. Ei, see ei ole Picture Frame Arch, see on Balcony Arch ehk Rõdukaar. Pildiraamikaar asub kõrgendiku tagumisel, loodepoolsel küljel.
Picture Frame Archi alla on üle Prostituudi kõrgendiku kõrge ja järsu seina pisut keeruline ronida, aga kui sellega hakkama saate, on kaare taga väikses amfiteatris mõnus kerge eine teha ja imetleda läbi nelinurkse raami kaunist loodust nagu maali.
Asukoht: Moabi linnast mööda 191. maanteed 19 km lõunas keerata pika tõusu järel läände kõva pinnasega teele.
DETERMINATION TOWERS
Pruuni Cherokee maasturi roolis sakslane, kes kuulus rahvusvahelisse ajakirjanike seltskonda, keda Jeepi esindus oli kutsunud raskel maastikul nende uut toodangut katsetama, küünitas pea aknast välja ja küsis: „Miks sa seda teed?”
Ta pidas silmas, miks olen jalgrattaga seal, kui isegi neljarattaveoga masinatel on ropult liivastel ja põrutavalt kivistel teedel tükk tegemist.
„Looduse pärast,” vastasin talle. „Siin on ju nii ilus.”
Sellele polnud tal põhjust vastu vaielda. Olin sakslase ja tema reisiseltskonnaga trehvanud tund-poolteist varem, mil nad nägid kurja vaeva kahe hiiglasliku liivakivikõrgendiku, Merrimaci ja Monitori ümber. Nood kandilisevõitu kõrgendikud paistavad Canyonlandsi rahvuspargi poole viiva 313. maantee äärest kauguses nagu kaks suurt vana sõjalaeva – mille järgi nad ongi oma nime saanud. Kolm kilomeetrit nende taha, Lone Mesa ehk Üksildase mäe kirdeserva varju jäävad 70–90 meetri kõrgused, justkui maa alt kerkinud sihvakad tumepunased sambad – Determination Towers. Nondeni jõudmiseks tulebki pressida läbi pehme liiva.
Juhuslikult kohatud maasturitega ajakirjanike seltskond oli sammaste all pidanud piknikku. Jeepi-kirjadega särkides noormehed pakkisid pärast nonde lahkumist ajutist laagrit kokku. Nähes mind, pakkusid nad mullegi pudeli jääkülma vett ja purgi dieetColat. Keskpäevane päike lõõskab sealkandis ju nagu saunakeris.
„Kunagi ei tea,” lausus üks Jeepinoormees, „kas see pudel vett võis päästa su elu.”
Asukoht: Moabi linnast loodes keerata 191. maanteelt Canyonlandsi rahvusparki viivale 313. maanteele, sealt viib Navajo Rocki rattaradade parklast liivane-kivine 6 km pikk maasturitee kirdes paistvate Merrimaci ja Monitori kõrgendikeni, mille tagant keerab liivane tee põhja suunas.
LOOKING GLASS ARCH
Looking Glass Arch ehk Peeglikaar võib tunduda lihtsalt järjekordne looduslik kaar Utah' imeliste liivakivikõrgendike serval. Põnevaks teeb tolle kaare tõsiasi, et igaüks saab oma jalgade ja kätega katsetada, kui lähedale kaarele julgeb ta ronida. Sest mida kõrgemale tõusta, seda järsemaks nõlv muutub. Lõpuks tuleb tõusta serpentiinlikult vasakule-paremale kulgedes, ent mis seal salata: mul jäi viimastel meetritel söakusest puudu. Sest kui kaotada pinnasega kindel kontakt, libised mitukümmend meetrit allapoole. Hea, kui siis vaid mõne luumurruga pääsed.
Nii jäi ka nägemata, mis vaatepilt avaneb teisele poole läbi Peeglikaare.
Kes tahab kujutlusvõimet turgutada, sõitku 10 km tuldud kruusateed edasi. Paremal hakkab eemal, lumiste tippudega La Sali mägede taustal silma järjekordne kuppelkõrgendik, Hatch Rock. Kui hoolega vaatate või veel parem, kui võtate appi binokli, näete heleda kõrgendiku sisse uuristatud ja ehitatud värvikirevaid maju. Toda asustust nimetatakse Rockland Ranchiks. See on umbes 15 perest koosnev mitmenaisepidajate kommuun. Aga erinevalt Peeglikaarest, mille juurde võib ronida igaüks, ei ole viisakas kutsumata külalisena oma nina erakommuuni toppida. Selleks nad seal muust maailmast eraldatuna elavadki, et teised neid segama ei tuleks.
Asukoht: Moabi linnast mööda 191. maanteed 36 km lõunas keerata läände Looking Glassi teele (vanasti Hatch Washi tee, nr 131), sellel keerata 3 km järel vasakule.
Tekst ja fotod: Priit Pullerits