Mind ootas ees nädalane väljasõit Taani pealinna Kopenhaagenisse. Linna, kus on jalgrattaid rohkem kui autosid. Linna, kus elab pea sama palju inimesi kui Eestis. Linna, kus piknikke peetakse surnuaedades.
Enne reisi püüdsin koondada mõtteid, mida Taani kohta tean. Meenus muidugi Taani lipu legend, mille kohaselt kukkus lipp 15. juunil 1219 taevast alla ja aitas kuningas Valdemar II Võitjal alistada Tallinnas Lindanise linnuse lähedal eestlased. Ähmasemalt mäletasin ka seost Eesti ja Taani vapi vahel. Taani vapil on kujutatud kolme sinist sammuvat lõvi. Taani kuningas andis omal ajal selle kasutamise õiguse ka Tallinna linnale ja Eestimaa rüütelkonnale. Mis veel? Seda, et Taani pindala on ligikaudu sama suur kui Eestil, neil on Hans Christian Andersen ja Merineitsi, Tuborg, Lars von Trier, iga-aastane Roskilde festival, 2006. aasta pilapildiskandaal, Sųren Kierkegaard ja Skandinaavia disain. Disain mind Kopenhaagenisse tõigi. Osalema rahvusvahelises disainerite suvekoolis.
Küsite ehk, mis siis Taani disaineritel nii väga ette näidata on? Taani disain sai maailmakuulsaks suuresti pärast teist maailmasõda. Sydney ooperiteater, Carslbergi logo ja munatool on vaid mõned näited tuntumatest töödest. Need on aga tõelised mäetipud. Ma tahtsin näha ja kogeda, mis toimub selle mäe jalamil.
Üürin endale toa AirBnB kaudu. Leida suve keskpaigas Kopenhaageni kesklinna lähistel mõistliku hinnaga elamine on paras kunsttükk. Hinnatase on kõrvulukustav. Sobiva nurgakese leian Nųrrebro linnaosas ja endale teadmata taban sellega otse sihtmärgi keskele. Kopenhaageni kunstikooli ruumidesse Nųrrebros toodi viimasel hetkel asjaolude sunnil üle ka suvekool. Nųrrebro näol on tegemist hetkel kõige särisevama linnaosaga, Tallinna mõistes on tegu Pelgulinnaga. Pärast linna ümbritsevate kaitserajatiste lammutamist 1856. aastal algas Kopenhaageni kiire laienemine väljapoole seniseid piire. Endiste kaitserajatiste ja neid ringina ümbritsevate järvede taha hakati kiiresti välja ehitama tööliste ja kodanlaste elamukvartaleid, kuhu tulvaski elama tuhandeid inimesi, lootuses leida linnast oma õnne.
Gastronoomia rännakud
Korterit jagan kahe tudengiga: üks on Iirimaal elav itaallanna ja teine Euroopat uudistav korealanna, kes on tulnud siia start-up'i kogemusi koguma. Meil kujuneb välja süsteem jagada igal õhtul teelauas päevamuljeid. Et ergutada meeli, teeme ühtlasi tutvust Taani köögi põnevaimate produktidega.
Näiteks Wienerbrød'iga, mida taanlased söövad meeleldi hommikuti. See on välja kasvanud tavalisest viini saiast ja on omamoodi selle versioon steroididel. Ilma naljata. Wienerbrød'i maitse on rammusalt võine ja kaneeline. Suus sulav on selle kohta vähe öeldud. Ühes rohke kreemitäidisega tekitab see suus tõelise mõnuafekti seisundi. Muidugi on saiakesel mitmeid maitsevariatsioone. Teine näide kohalikust heast, aga lihtsast toidust on smørrebrød ehk lihtsalt võileib. See on Taani lõunasöögi üks nurgakive. Meie mõistes tavalisele võileivale, millel on või ja juust ja võib-olla ka kurgiviil, keeratakse Taanis paar tiiru peale ning välja tuleb midagi „võileib 2.0” taolist. Leivale kuhjatakse lisaks näiteks marineeritud heeringat, mädarõikakreemi ja/või krevetisalatit, rikkalikult liha või muna vms.
Taani toiduaineteeksperdi Trine Hahnemanni sõnul sai smørrebrød lõunasöögi põhitoiduks 19. sajandi lõpus, mil tehase töölised hakkasid oma lõunasööki kodust eemal sööma. Nad ladusid kõik toidujäägid, mis võtta olid, odavale rukkileivaviilule, et suutäis saaks rammusam ja suudaks kuni õhtusöögini vastu pidada. Nii oligi gastronoomiline traditsioon sündinud. Mingit põhiretsepti olemas pole.
Tee, kuidas tahad. Taanis peetakse sõprade ringis koguni suuri smørrebrød'i söömaorgiaid, kus laud on täidetud kõikvõimalike täidiste ja lõikudega.
Kohalikku kööki iseloomustab üldiselt aga küpsetiste ja magustoitude rohkus, sh magusad saiakesed, frititud pannkoogid, pehmed jõuluküpsised, punane tarretis rõõsa koorega.
Nųrrebros kõhutäie leidmisega probleeme ei teki. Toitu leiab vähemasti peatänava Nųrrebrogade piirkonnas igale maitsele. Eelkõige helisevad aga nende maitsemeeled, kes peavad lugu Aasia või Lähis-Ida köögist. Arvatakse, et Nųrrebros elavatest inimestest iga kuues on siia tulnud väljastpoolt. Sööme suvekoolikaaslastega iga päev lõunat eri kohas ja pettuma ei pea kusagil. Siinsete puhvetite kokad teavad ilmselt une pealt, mida teevad. See mitmekultuuriline kihistus panebki siinse linnaosa pulbitsema ja tekitab huvitavaid kultuurikontakte.
Loodus kutsub
Nųrrebro keskmes on Assistensi surnuaed, mis on üks neist linnarahva lemmikkohtadest, kus vabal ajal piknikku pidada ja kuhu aktiivse linnamüra eest põgeneda, laotada maha oma tekk ja nautida H. C. Anderseni ja S. Kierkegaardi jpt tuntud taanlaste hauatähiste kõrval head ilma ja seltskonda. Ühel õhtul otsustame oma suvekoolikaaslastega, et proovime selle niisamuti ära. Päike paistab kõrgelt, haarame kebabiputkast midagi söödavat-joodavat ja suundumegi kalmistumüüride vahele. Imelik tunne surnuaias piknikku pidada läheb üle üsna kiirelt, kui näed, kui loomulikuks seda kõik kohalikud peavad. Nagu teada, olles Roomas, käitu nagu roomlane. Palava õhtupäikese käes tundub see käik pärast pikka tööpäeva ainsa mõistliku teona, mida teha.
Üks päev otsustatakse, et pikkadest õppepäevadest on vaja vaheldust ja tuleb minna tuulutama. Minna laevaga mööda kanaleid sõitma! A tourist must do, what a tourist must do! Koguneme Amalienborgi lossi lähistel, mis on koduks kuninglikule perekonnale, kai äärde. Grupi korjab üles eemalt podisedes lähenev tüüpiline avatud katusega jõelaev. Sellised paadiretked on siin tõeliselt populaarsed. Liiklus kanalitel kisub vahepeal päris tihedaks, kõik naeratavaid turiste täis. Inimeste kaelad on õieli, pöörlevad justkui ümber oma telje ja kaamerad klõpsuvad nagu õmblusmasinad.
Sõit viib mööda tervest hulgast põhilistest vaatamisväärsustest: ooperiteater, kunagine tööstuskeskus Paberisaar, Nyhavn, kuninglik raamatukogu Black Diamond, väikese Merineitsi skulptuur, Kopenhaageni ülikooli botaanikaaed jne. Retk vältab tund või poolteist. Ega täpselt ei mäletagi, sest see aeg läheb nii ruttu mööda, et ei märkagi.
Midagi kunstiinimestele
Õhtuti koguneb hulk hipstereid, loov- ja habrashingi, karvaseid ja sulelisi, insenere ja disainereid jms rahvast Paberisaarele. Kunagise paberitööstuse lao ruumides on nüüd avatud loovlinnak. Taoline nagu Tallinnas Telliskivi ja Tartus Aparaaditehas. See on suur nagu linnahall, täis kõiksugu tänavatoidu- ja vaba aja asutusi. Lisaks leiab siit moodsa kunsti muuseumi ja mitmeid butiike. Meenutab nagu suurt festivaliala. Kusagil siin pidavat olema ka rohenurk, aga nagu öeldud, see on nii suur ala, et kõike oma silmaga katta ma ei jõudnudki või oli see ära tallatud.
Selle paiga võlu tabab külastajat kohe, kui väravast sisse astud. Kogu kaldaäär − see on otse kanali ääres − on paksult rahvast täis. Istutakse rannatoolides, pinkidel, ollakse püstijalabaarides, süüakse tänavatoitu, juuakse kokteile, suure keskuse uksed on avatud, kostab muusikat ja tõuseb grillimise suitsu. Kogu see saar on ehe näide Taani disainist, mille aluspõhimõtted ütlevad muuhulgas, et heas disainis on nii vähe disaini kui võimalik, see on keskkonnasõbralik, see on tähelepandamatu. See on hygge! Sest ega selles keskuses midagi juurde pole ehitatud, et tekitada seda melu. Vaid seinad on värvitud. Lisatud on mõned viidad ja koristatud tööstussodi. Kontseptsioon, milles loovvaldkond on ühendanud toiduga, on tekitanud pinnase eriti mõnusaks äraolemiseks, võrgustumiseks, uute inimestega tutvumiseks ja samal ajal hea toidu nautimiseks. Ja see pole Kopenhaageni ainus loovlinnak − midagi sellist on saanud ka vanast lihatööstusest.
Kui tulla Kopenhaagenisse tutvuma Skandinaavia disaini, arhitektuuri ja moodsa kunstiga, ja kuigi tegu on juba üsna kitsa fookusega, tuleb ometi teha plaanides väga palju kompromisse, sest selles vallas toimub pidevalt väga palju. Üks kohti, kust kindlasti alati midagi väga kogemuslikku eest leiab, ongi selsamal Paberisaarel. Suvel oli seal Yoko Ono üle ilma kuulus näitus „Wish Tree Garden” ehk „Soovipuu aed”. See võimaldas inimestel kinnitada paberilipakaga puule oma soove ja unistusi. Tulemus oli kaunis jahmatav, sest igal puul on pabereid vast rohkemgi kui puulehti, täis planeedi eri nurkadest kohale sõitnud inimeste unistusi, moodustades justkui unistustepanga.
Teine koht, kus alati midagi huvitavat toimub, on Nikolaj Kunsthal. Sel suvel oli seal näiteks näitus „Japanese Connections”, kus jaapani kunstnikud demonstreerivad seda, et kunst on tegelikult üks kommunikatsioonitööriist. Nii püüavad need kunstnikud luua sideühendusi helide, video, maastike, kehade, ajaloolise ja kultuurilise tähenduse vahel. Näitusekeskus asub St Nikolaj kirikus, mis on Euroopa vanuselt kolmas kirik. Nii et omamoodi Niguliste kiriku Taani vaste, ainult et seal asub moodsa kunsti näitusesaal.
Linna uudistada ei saa ma mõistagi ilma ratta rentimiseta. Siin aga, nagu selgub, võib esineda üllatusi. Eriti, kui rendid ratta kõrvaltänavast. Tänaval reklaamitakse parimat kvaliteeti madalaima hinnaga. Nagu öeldakse, saad seda, mida ostad. Saan ratta, mis kiuksub, on kooruva värviga, mille esipidur väga hästi ei tööta jne. Aja surve on aga peal ja nii ei ole mul valikut. Tuleb võtta. Rattaga katab päeva jooksul suurema osa kesklinnast, kui väga põhjalikult kuhugi pidama ei jää. Rattateed on head ja liikluses tunned end väga turvaliselt.
Samasugune tunne jäi tegelikult kogu Kopenhaagenist − turvaline, sõbralik, mõnus ja üksteisega arvestav. Soovitan! Aga kas see sai kokkuvõttes nüüd rohkem disainihuvilise või gastronoomiahuvilise reis, peab järele mõtlema.
Tekst: Timo Treit
Fotod: Copenhagen Media Center, Timo Treit