Vorkuta reaalsus

Jaanus Piirsalu käis suvel Uurali mäestiku põhjatipu lähedal, otse polaarjoonel asuvas söekaevanduste linnas Vorkutas, mis paljudele eestlastele sümboliseerib üht kohutavamat paika maamuna peal.

vokuta-jpg

Nõukogude Liidu diktaatori Stalini ajal asusid Vorkutas ühed karmimate tingimustega vangilaagrid. Pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal hakati sinna saatma ka nõukogude võimu jaoks „rahvareeturitest“ eestlasi. Eesti represseeritute ühendusel Memento on teada 1400 Vorkutas istunud eestimaalase nimed, kuid tõenäoliselt oli neid mõnevõrra rohkem. Vorkutas hukkunud Eesti elanike arvu keegi täpselt ei tea, kuid neid on kümneid, võib olla isegi sadu.

Venemaal repressioone uuriva kõige autoriteetsema organisatsiooni Memoriaali andmetel käis Vorkuta laagritest aastatel 1932–1958 läbi üle kahe miljoni vangi.

Umbes veerand miljonit vangi suridki seal. Ainuüksi 1947. aastal saatis Nõukogude võim sinna polaarjoonele sunnitööle 155 000 inimest.

Vorkuta peaarhitekt Vassili Trošin

Tänavu suvel Vorkutas käies otsisin seal üles Vorkuta endise peaarhitekti, juba 1980ndate algul seal omal käel kohalike vangilaagrite ja vangide ajalugu uurima hakanud Vassili Trošini. Tema isa represseeriti samuti pärast teist maailmasõda ning ta pidi töötama uraanikaevandustes Ukrainas.

Trošin on endine tsirkuseakrobaat, kes pärast raskelt vigasaamist õppis tollases Leningradis (nüüdses Peterburis) arhitektiks. Tema eriala oli Kaug-Põhja arhitektuur, mistõttu ta sattuski Vorkutasse. Rohkem kui 30-aastase töö järel Vorkuta peaarhitektina läks ta sel kevadel pensionile.

Te olete 30 aastat uurinud Vorkuta repressioonide ajalugu ja teinud seda kohapeal, mis on iga uurija unistus. Kuidas see kole ajalugu on mõjutanud linna ja selle elanikke?

Vorkuta linna formeerisid kolm kategooriat inimesi: ideelised vabatahtlikud, kes ahvatleti siia, vangid ja vangivalvurid. (Viimaseid kutsutakse kohalikus žargoonis vohrovtsõ, mis tuleb venekeelsest lühendist VOHR ehk sõjaväestatud valve. − J. P.) Seetõttu on linn selle teema suhtes väga tolerantne, sest paljud neist kolmest kategooriast jäid siia elama. Oli isegi juhuseid, kus endistest vangidest said kaevanduste direktorid või muud ülemused. Kõik segunes. Palju endisi naisvange abiellus hiljem valvuritega, neil sündisid lapsed, kes endiselt siin elavad. Ma ise tundsin hästi üht sellist abielupaari.

Pärast sõda olid need vangivalvurid ka enamasti juba sellised, kes saadeti siia karistuseks millegi eest. Keegi ei tahtnud siia vabatahtlikult tööle tulla. Oli juhuseid, kus võška’dele (valvurite vaatlustornid piki laagri perimeetrit − J. P.) pandi relv käes seisma kriminaale, kel olid jäänud istuda veel suhteliselt lühike aeg, nii üks-kaks aastat.

Meil pole siin kunagi juhtunud selliseid asju, et püütakse välja selgitada endisi valvureid ja siis klaaritakse nendega arveid. Kui 1988. aastal avati siin esimene repressioonide mälestusmärk, siis avamisel olid endised vangid ja endised valvurid, kompartei esindajad ja vaimulik – selline huvitav kompott. Väga iseloomulik Vorkutale.

Mulle, noorele inimesele, kõlab see õõvastavalt, et kuidas on võimalik oma vangivalvuriga, kes põhimõtteliselt ju osales nende inimeste piinamisel ja hoidmisel ebainimlikes tingimustes, hiljem hästi läbi saada.

See on huvitav fenomen. Las ma seletan. Olen lugenud kohaliku parteikomitee aruandeid – (kommunistlik) partei polnud siin muide eriti tähtis, a ja o oli siin OGPU/ NKVD (Nõukogude Liidu tollal kardetud julgeolekuorganid, KGB eelkäijad − J. P.). Sealt tuleb välja, et ega vangivalvurid ei elanudki siin palju paremates tingimustes kui vangid. Kui jätta kõrvale moraalne aspekt ja vaadata ainult n-ö füsioloogilisest küljest, siis vangidel oli minimaalselt kaks toidukorda päevas ja kui läks hästi, siis kolm, ning oma koht, kus magada. Valvuritel olid samasugused naridega kasarmud nagu vangidel, kus nad magasid kordamööda – üks oli valves, teine magas samal ajal ja vastupidi. Vabadel (linnaelanikel) oli pärast sõda toiduga suuri raskusi, seda ei jätkunud ja see oli kallis. Nendel oli üldse nii, et neilt võeti kohale saabudes passid ära ning sisuliselt oli neil võimatu siit niipea minema saada. Vormiliselt olid nad küll vabad, aga sisuliselt nagu asumisel. Nad elasid algul samamoodi zemljanka’des (muldonnid − J. P.), nagu vangid. Näiteks vangid, kes enne vabanemist − ehkki nad pidid jääma siia asumisele − sooritasid mõne kergema kuriteo, et jääda tsooni, kus olid vähemalt mingidki tingimused.

Olen kuulnud ka ühest teisest paradoksist, et vabanemise järel tuli osa vange hiljem tagasi Vorkutasse elama.

Nii see oli. Pärast sõda tulid paljud endised vangid tagasi Vorkutasse. Sest kui nad naasid kodumaale, aga sealt lahkumisest oli möödunud keskmiselt kümme aastat, siis paljude abikaasad olid loonud uued pered ja majas elas uus pere. Peale selle oli tagasitulijal vangi taak kaasas, millele Nõukogude Liidus vaadati viltu, isegi kui vangi pandi ilmsüüta. Seevastu siin olid kõik omad ja võrdsed. Pealegi oli siin alates 1970ndatest palju parem kaupadega varustamine kui enamikus kohtades Nõukogude Liidus.

Vorkuta kohutavatest tingimustest on kirjutatud ja räägitud hirmsaid legende. Miks neid sellistes tingimustes hoiti, kui ometi oli vaja ju võimalikult palju sütt riigile kaevandada?

Ma olen detailselt uurinud GULAG-i laagritega seotud ametlikke dokumente. Üleval (s.o Nõukogude riigi juhtkonna tasandil − J. P.) oli plaan luua siin töölaagrid ning vangid pidi selleks saama korraliku riietuse ja toidu. Aga kohapeal täideti nendest ettekirjutustest heal juhul kümme protsenti! Omavoli kohapeal oli tohutu. Vangidele eraldatud korralikud riided võeti lihtsalt ära ja müüdi või anti kriminaalidele, kes olid valvuritele lähedased, ja kes siis vastutasuks kindlustasidki korra laagrites. Sama oli toiduga. Väga paljusid laagriülemusi pandi ise kinni või lasti maha, sest seda peeti sabotaažiks. Pärast sõda oli vangide suremus muidugi suur, sest riigil oli niigi raske ja toiduga probleeme. 1940ndate lõpuks olid tingimused juba paremad ja suremus vähenes kõvasti. Mahalaskmisi siin eriti polnud. Polnud mõtet siia inimesi vedada ja siis siin maha lasta.

Kuidas teie, kes te olete pikalt Vorkutas elanud ja olete ise venelane, suhtute üldse GULAG-i ajalukku ja Stalini repressioonidesse?

Maailmas suhtutakse ajaloosse valikuliselt. Miks tuletab kogu maailm Venemaale kogu aeg muudkui meelde neid Stalini repressioone? See on meie ajalugu, meie ei käi teile pidevalt nina alla hõõrumas teie ajaloo musti lehekülgi. Mina ei käi teie ajalugu meenutamas, see on teie asi!

Need repressioonid olid muidugi julmad. Küsimus on selles, kuivõrd adekvaatselt lahendas Nõukogude Liidu tollane juhtkond kinnipeetavate abil neid probleeme, mis neil oli vaja lahendada. Stalin mõistis, et suur osa riigi rikkustest asub kaugel põhjas, aga riik ise oli siis äärmiselt vaene. Kuidas neid rikkusi kätte saada? Kas keegi läheks neid vabatahtlikult kaevandama? Kohe on esimene küsimus, kui palju riik maksab mulle selle eest? Loomulikult polnud riigil selliseid võimalusi, et maksta nii palju.

Ega ma ei õigusta! Ma seletan lihtsalt võimude loogikat. Mulle tundub nii, sest ma pole Stalin ega Lenin. Selge, et kõik, mida sa ehitad vere hinnaga, lõppeb alati samuti verega. Aga see on meie riik. See on nagu vanematega: kellel olid nad kommunistid, kellel fašistid, kellel maniakid, aga nad on minu vanemad ja ma pean mäletama neist kõige paremat, mis neis oli, ning lootma, et nad andsid mulle edasi oma parima. Aga ma ei luba võõrastel haukuda oma vanemate või kodumaa peale. Mina võin oma vanematega vaielda, aga mis see sinu asi on? Mina elan selles riigis ja ma pean ise oma asjades selgusele jõudma, mis on siin head ja mis on halba ning kuidas seda parandada. Me saame ise sellega hakkama.

Vorkutas rääkisin ühe endise vangiga, juba 94-aastase Anna Krikuniga, kes istus siin laagrites täpselt samal ajal ja sama kaua kui mu vanaisa Alfred (1946.–1956. aastani). Ta ütles, et ei vihka Stalinit, vaid vastupidi, austab teda sõja võitmise eest. Nagu ma kuulnud olen, siis pole see üldse erandlik. Kuidas teie sellist suhtumist seletate?

Paljud neist ei seostanud oma vangipanekut Staliniga. Nad pidasid seda ebaõiglaseks käitumiseks uurijate ja kohtunike poolt, mitte ei pidanud süüdlaseks Stalinit. Paljude loogika – kellega ma olen rääkinud – oli selline, et mina jah istun süütult ja küll selles selgusele jõutakse, aga vaat teised istuvad ilmselt ikka asja eest.

Tekst ja fotod: Jaanus Piirsalu  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga