Kultuuriminister Tõnis Lukas koos kaasa Liina Lukasega võtsid taas osa Võhandu maratonist. Tiit Pruuli uurib, kuidas paistis suurüritus läbi kogenud matkajate silmade.
Kui meil oleks spordiajakiri, siis tõenäoliselt, kõige lugupidamise ja vana sõpruse juures, Liina ja Tõnis, ma teid sel teemal ei intervjueeriks. Te ei lõpetanud tänavu Võhandu maratoni. Te ei lõpetanud seda ka eelmisel aastal. Aga kuna meil on mõnus matkažurnaal, siis küsin suure huviga, kuidas paistis see suurüritus läbi matkaja silmade. Tõnis, sina oled selle maratoni siiski ka varem lõpetanud.
Tõnis: Jah, see ei olnud mul esimene kord. Käisin 2016. aastal sõbraga Tartu kaitseliidu nimel sõitmas. Siis olime väljas kanuuga. Nägime finiši valge ja pimeda piiril kenasti ära. See päev jättis väga sügava mulje. Liinaga oleme kahel korral käinud kahese süstaga, aga päris lõpuni pole veel sõitnud.
Kas vabal ajal sõidate samuti või jõuate veele ainult Võhandu suursündmuseks?
Liina: Käime vahel Emajõel, Tartust Rebase sillani ja tagasi. Kui kevadel ilmad ilusaks lähevad, siis püüame ikka kord nädalas käia.
Tõnis: Mina olen osa võtnud ka Tartu Kutsehariduskeskuse juhtkonna traditsioonilisest igakevadisest veematkast. Aga Liinaga on meie sõidud olnud ikka vähem või rohkem ettevalmistus Võhandu maratoniks. Sinna päris külmalt peale minna ei saa.
Kuidas see asi välja näeb? Kas laupäeva hommikul, kui Tamula järvel oli ligi tuhat alust, on stardieelne närv sees?
Liina: Mingit närvi küll pole, aga väike mõnus ärevus on küll – ei tea, mis kõik võib juhtuda, mis päev toob, kas oleme 24 tunni pärast finišis või sõidame veel. Minul on olnud hommikuti eelkõige tahtmine, et peaks lõpuni vastu. Põnev on lükata süsta Tamula peale ja näha nii paljusid teisi aluseid tegemas sedasama. See on tore tunne. Need kaks korda, kui mina olen käinud, on sõidu algus olnud imeline – ilm hea ja loodus kaunis. See sõit ongi üks suur looduselamus.
Tõnis: Pean üllatunult ütlema, et olen imestunud oma abikaasa loodustaju suhtes. Minu meelest kindlasti umbes pool sellest sajast kilomeetrist ei ole kõige maalilisem.
Liina: No vähemalt esimesed veerandsada kilomeetrit on hingematvad.
Tõnis: Kärestikud on need, mis minul adrenaliini tõstavad.
Tõnis, kas lisaks sellele, et oled tutvunud oma kauaaegse abikaasa uutmoodi loodustajuga, on veel midagi, mida sa neil matkadel oled avastanud?
Tõnis: Jah, ka enda juures olen palju asju avastanud. Näiteks senitundmatuid lihasgruppe, mis end sõidu eri faasides tunda hakkavad andma.
Liina: Oma lihastega hakkame tegelema sõidu teises poole, esialgu saab keskenduda ümbrusele – loodusele!
Miks te seda ilu ei taha Tõnisega kahekesi nautida? Miks lähete siis, kui on tuhandeid veel?
Liina: Eks see ole ka natuke distsipliini ja kohusetunde küsimus. Kui on välja kuulutatud suur sõit ja oled end kirja pannud, siis ei saa lihtsalt koju jääda, ümber otsustada, mida suvalisel laupäeval võib-olla muidu teeksime.
Tõnis: Jah, sadat kilomeetrit lihtsalt niisama tõenäoliselt ei sõidaks.
Liina: Kuskil peab ikkagi olema kas just sportlik moment – me ei lähe ju auhindade peale võistlema –, aga tekib mingi hasart.
Tõnis: See ühtne minek mitte üksnes ei distsiplineeri, vaid annab ka jõudu ja eesmärgi lõpetada. Kui sõidad kellestki mööda, siis see mõjub kindlasti veel täiendava stiimulina. Ma usun, et kõigil, kes seal alustavad, on eesmärk ka saja kilomeetri pärast lõpetada. Kas just eneseületamine, aga mingi pingutus on see, mida inimesed ikka aeg-ajalt peavad ette võtma.
Kui ma kunagi abikaasaga esimest korda Soomaal kanuusse istusin, siis Aivar Ruukel hoiatas, et see on nüüd teie perekonna tugevuse test – kas lähete tülli või ei. Kas seal suures massis sõites, kus ikka on omajagu hasarti ja keegi läheb sinust mööda ja lõpuks hakkavad lihased väsima, ka teie meeskond testitud sai?
Tõnis: Meie koostöö oli väga hea ja ma usun, et tundsime end mõlemad lõpuni päris hästi. Aga juba siis, kui ma esimest korda Võhandu maratoni sõitsin, ütlesin, et Võõpsus võiks olla kaks vaimulikku – üks, kes lahutab, ja teine, kes paneb paari. On neid, kelle suhe tugevneb, ja neid, kelle liit laguneb. On paljuski nii, et tugevneb see meeleolu ja hoiak, mis sul enne pikale matkale minekut on. See on võib-olla sama mis alkoholiga – jook stimuleerib enne laua taha istumist senist meeleolu – kurvemad muutuvad kurvemaks ja rõõmsamad rõõmsamaks.
Kas seal sõidul on ka kuidagi pidulikum, laulupeolisem meeleolu? Kas omavahel suheldakse?
Tõnis: Ikka suheldakse. See, kuidas suheldakse, sõltub muu hulgas ka sellest, kas lähed sina kellestki mööda või minnakse sinust mööda, sõltub ka väsimuse astmest. Omaette maailma moodustavad suuremate seltskondadega suured kummipaadid – paljude peal hõisatakse küll kogu aeg, elatakse seltsielu ja naerdakse. Sel korral läks osa omavahelisest suhtlemisest vist selle nahka, et paljudes paatides vaadati Rally Estonia ülekandeid. Aga meeleolu on väga sõbralik ja toetav. Meid aidati mitmel korral, kui jäime mõne puu taha kinni, samamoodi aitasime meie teisi.
Millal on teie sõitudel olnud kõige raskemad füüsilised ja vaimsed hetked?
Liina: Oleme mõlemal korral jäänud hilja peale, kuna oleme kaotanud päris palju aega. Esimesel korral läksime kärestikes ümber. Tegelesime siis pikalt enda kuivatamisega ja nautisime üle tunni ilusat kevadpäikest. Seda oli natuke liiga palju. Tänavu kaotasime palju aega sellepärast, et paat läks katki. Enne Leevakut on suur paisjärv. See on kõige tüütum osa maratonist. Vesi liigub väga aeglaselt, tuleb korralikult tööd teha. Seekord polnud meil selleks ajaks enam ka paadi nina. Ja siis tuli pimedus. Enam ei näe, kust läheb vähene liikuv vesi, mis teeks edasijõudmise kergemaks. On suur oht vajuda kõrkjatesse, kust on raske välja saada. See pime ja arusaamatu olukord on mõlemal aastal olnud mulle raske, eriti eelmisel kevadel, kui oli lisaks ka jube külm. Sel korral olime taibanud võtta korraliku varustuse ning ilm ja vesi oli samuti soojem.
Mis tänavu siis paadiga juhtus?
Liina: Need kärestikud on tõesti kõige põnevamad – vool on kiire, pole vaja füüsilist pingutust, vaid tuleb jälgida, et kivide ja puurontide vahelt läbi saaks. Eelmine kord läks meil selle lõiguga päris hästi kuni eelviimase kärestikuni, Viia veskitammini, kus me lihtsalt ümber läksime. Seekord jõudsime Viia veskitammist ilusti üle ja jäime ka Süvahavva kärestikus püsti, aga siis ei pööranud ühes kohas välja ja kihutasime vastu kaldakindlustust.
Tõnis: Ja siis oli paadi nina asemel auk. See tähendas, et vesi oli trümmis. Umbes neljandikus paadis, enne esimest vaheseina, mis on esimese sõudja jalgade ees, loksus vesi. Kui aerudega tõmbame, siis vesi tuleb sisse, moodustab vastujõu ja loksub seal sees. Mis tähendab, et jõudu kulub palju rohkem. Me tulime sealt veel 25 kilomeetrit Leevakule, mis oli vesilastis laevaga korralik sportlik pingutus.
Liina: Võiks öelda, et Leevakuni liikusime teosammul.
Seal otsustasite siis katkestada. Mis kell see oli?
Tõnis: Pool kümme tulime välja.
Leevaku kontrollpunkt suletakse kell 23, nii et te olite tegelikult veel ajas.
Tõnis: Jah, aga raskesti manööverdatava katkise paadiga poleks pimedas olnud mõtet jätkata. Nõnda jääb meil maratoni lõpetamine järgmise korra peale. Ükskord peab see ebaõnn lõppema!
Liina: Või siis meie oma oskusi lihvima.
Ühesõnaga, et te ei kavatse seda asja pooleli jätta?
Tõnis: Ei-ei-ei. Tugevaid peab lõpuks ka õnn soosima.
Liina: Nüüd enam ei saa jätta.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Sven Začek / Ekstreempark
Korraldaja Hillar Irves: Võhandu maraton on 100 kilomeetrit Eesti lugu
Võhandu maraton toimus seekord juba 15. korda. See on südamega tehtud üritus. Mis on selle legendaarse sarja fenomen?
Mees tahab mammutit tappa! Kahjuks ei ole enam võimalik jooksvaid isendeid odaga taga ajada. Ega kontor ei ole muud kui koobas ja seal mees istuda ei taha. Tuleb siis oda asemel aer võtta ja vett peksta ning mammut enda sees ära tappa.
Võhandu maraton on tõsine lahing osalejatele iseendaga, kus ilu ja valu ning kannatus ja mõnu saavad kaaslasteks pikkadeks tundideks. Võime ka öelda, et see on koos loodud vägi, üks vesine laulupidu eestlase hinges.
See on sada kilomeetrit Eesti lugu – lugu jõest ja inimestest, kes osalevad Võhandu maratonil, ja neist, kes elavad oma igapäevaelu Võhandu jõe kallastel. Iga aasta aprillis toob Võhandu maraton kokku pered, sugulased ja sõbrad. Võhandu maratonist on 15 aastaga saanud inimesi ühendav ja peresid kokku toov seiklussündmus.
Keda näete osalejana?
Võrreldes jooksu- või suusamaratonidega on aerutamismaratonidega sootuks teine lugu. Siin on raske ennast n-ö punasesse tõmmata. Rohkem on vaja valu kannatamist kui võhma. Seega saavad aerutamisega ka paljud „õllelihasega“ vennad edukalt hakkama. Selge on see, et võidu peale sõitjad lähevad püüdma oma eesmärki.
Eks Võhandu on nagu Everest – sa kas oled tipus või ei. Ja kui oled, siis aeg ega koht ei loe. Finišis võid auga öelda: „Ma olen ühe päevaga terve jõe läbi sõitnud!“
Milline on n-ö osavõtja profiil olnud aastast aastasse?
Mees metsast heade füüsiliste omadustega, kes hetk tagasi kanuud või süsta nägi, ei saa loota, et vast kannatab ära ja saab hea koha. Järjest enam on näha inimesi, kes on endale väga korraliku ja kalli varustuse ostnud ning teevad regulaarselt trenni. Siiras heameel on nende üle, õigel teel olete! Uurides tulemusi põhjalikumalt, näeme, et tegelikult on see võiduihaga seltskond siiski suhteliselt väike. Enamik osalejaid tuleb ennast ületama ja ka tõestama endale, et ta suudab seda. Inimesed vajavad endale häid emotsioone ja tõestusi oma võimetest. „Ma suudan rohkem, kui arvata oskasin“, „Nii kaua kuni mõtlesin, et ei jõua, nii kaua ikka veel jõudsin.“ See Võhandu valu, mõnu ja emotsioon finišis tekitavad sõltuvust. Sa tahad seda veel ja veel, mitte kohe, aga varsti ei anna see mõte sulle enam rahu.
Millise matkakogemuse saab maratonilt?
Kas seda sadat kilomeetrit nüüd matkapäevaga võrrelda saab? Kindlasti on see päev täis emotsioone ja mõtteid stiilis „Milleks mulle seda nüüd vaja oli?“. Tean, et need mõtted tulevad ikka ja jälle, aga just siin ongi see mammut peidus, mida jahtida.
Võhandu on kindlasti üks maailma ilusamaid jõgesid. See on hea koht aerutamiselamuse hankimiseks Eestis. Võhandu on sügav, järskude metsaste kallastega, arvukate püstloodsete kõrgete kaljuseintega, allikate ja allikakoobastega looklev jõgi.
Kas olete ka matkaja?
Jah, olen, juba aastast 1975, kui seitsmeaastasena isa ja vennaga esimest korda kolme päevaga kogu Võhandu jõe läbi sõitsin. Tahan, et see maraton oleks igaühe sajakilomeetrine lugu jõest, ilust ja valust, kannatusest ja mõnust.
2018. aastal osalesin esimest korda eestlaste osavõtul maailma pikimal aerutamismaratonil, 715 km pikkusel Yukon River Questil Kanadas, läbides maratoni K-2 paadiklassis ajaga 59 tundi ja 12 minutit. 2019. aastal osalesin Tallinna–Helsingi 81,9 km pikkusel mereületusel, aeg 11 tundi ja 30 minutit.
Olen roninud korduvalt Mont Blanci ja Elbruse tippu. Käinud matkadel nii horisontaalsetes kui ka vertikaalsetes koobastes. Vaadanud päikeseloojangut kõrbes jalgsimatkal ja polaarjoone taga suuskadel. Praegu tegelen kaljuronimise, süstaslaalomi ja kärestikuaerutamise harrastamise edendamisega Võrumaal.
Tekst: Stina Eilsen
Võru veri ei värise ehk karantiiniaja Võhandu maraton
Selle aasta kevad tuli teisiti. Viiruskriis tegi meie ellu korrektuure ja pööras paljud asjad pea peale. Õnneks ei kaotanud see võimalust looduses liikuda. Kriisiaegsetel nädalavahetustel Jägala ja Soodla jõgesid avastades tekkis minusse vaikselt ja kindlalt üks mõte. Ära jäänud Võhandu maratoni sõidan seekord tagurpidi. Vastuvoolu, Võõpsust Võrru.
Mida tähendab vastuvoolu sõitmine kiiresti voolaval jõel?
Kui arvata, et see on nagu jalgrattaga tühja kummiga sõitmine, siis enam-vähem peab see paika. Vahe on lihtsalt selles, et kui rattaga jääd pärast väntamise lõpetamist seisma, siis jõe peal hakkad pärast aerutamise lõpetamist vastavalt jõe kiirusele allavoolu liikuma.
Minu maksimaalne kiirus kajaki peal on sileda veega ca 11 km/h ja seda mitte väga pikka aega. Võhandu jõe kiiremad kärestikud voolavad nii kiiresti, et maksimaalse pingutusega sõidad kärestikke ülesvoolu kohati sentimeeter sentimeetri haaval. Sain eelnevatel nädalavahetustel Jägala jõe peal hea arusaama sellest, kui raske on kärestikest üles minna ja kuidas neid läbima peab. Tuleb hoida väga ühtlast tõmmet, töötada terve kehaga ja mitte lasta end morjendada sellest, et kohati edened ühe aerutõmbega ainult mõne sentimeetri. Mõnikord läheb kiirevoolulisel lõigul väikese kärestiku läbimiseks neli-viis minutit aega ja need rasked minutid tuleb lihtsalt ära kannatada.
Iga jõekäänaku tagant vaatas vastu uus looduse kunsttükk. Sellises koiduvalguses hommikut jõe peal ei mäletagi. Peegelsile vesi, päikesetõusul tekkinud udu ja sinine valgus hoidsid mu meeled päeva põhitegevusest kaugel. Ilus oli! Lähemalt ja kaugemalt kohtasin palju kopraid, sokuhärrasid ja kitsesid. Lisaks nelja rebast, kahte jänest, saarmast, põtra, merikotkast, jäälinde, rähne, laululuiki ja teisi fauna esindajaid.
Kaheksateist tunniga ülesvoolu sõitmine annab võimaluse nautida loodust märksa rohkem kui kiire allavoolu sõit seda pakub. Tahtmist peab muidugi palju olema ja energiat kulub võrreldes allavoolu sõitmisega poole rohkem. Kui tagantjärele GPS-i andmeid vaadata, siis puhas sõiduaeg (liikumise aeg ilma pausideta) oli kolmteist tundi. Pildistamised, söögipausid ja üleveod lisasid sõitmisele viis tundi aega juurde.
Tekst: Assar Jõepera
P.S. Assar Jõepera läbis sügisel ka allavoolu ehk traditsioonilise Võhandu maratoni, kus ta saavutas auväärse medalikoha ühesüstade arvestuses.