Viikingite rändav ilusalong

Toomas Mikkor käis Orkney saarestiku pisisaarel lammaste pügamist õppimas.

Toomas Mikkor käis Orkney saarestiku pisisaarel lammaste pügamist õppimas.

Põhjameres, Šotimaa põhjatipust veel ülespoole on Orkney saarestik. Orkney elanikud peavad end viikingite järeltulijaiks.

Saari on Orkney saarestikus kõiksuguseid. Suuremaid ja väiksemaid. On selliseid, kus on kõik tänapäevased mugavused (loe: õudused) ja ka päris väikeseid, kus pole enamiku tänapäe­ vaste jaburuste jaoks ruumi. Osa saari on nii väikesed, et seal puuduvad isegi mõned tarvilised asjad ja neid tuleb laenata naabersaarelt. Üks selline on Papa Westray ehk rahvakeeli Papay.

***

Juuni ja juuli on olnud Papayl koledad. Peaaegu üks lakkamatu vihm ja tuul. Saarel ootavad mitusada klienti juuksureid. Aga juuksurid tulevad vaid ilusa ilmaga, sest nende rändilusalong seatakse üles vabas õhus.

Lõpuks tuleb kauaoodatud tuulevaikne päikeseline päev ja pügajad teatavad, et on aeg. Nad saabuvad Papayle väikese laevukesega.

Esialgu ronivad laevukeselt maha kiikrite ja kaameratega varustatud turistid, linnuvaatlejad ja muud untsantsakad. Kõige viimasena tulevad maha kaks vaikset ja tõsist meest. Üks aeglane ja kaalutlev ilmatu paks jurakas. Teine sitke ja heas vormis, aga sama aeglaste ja kaalutud liigutustega nagu jäme mees.

Mõlemad jäävad väikese kipaka mootor­ laeva parda servale ja upitavad kõige­ pealt kai peale kaks nöörist sangadega rasket puukasti. Seejärel kaks kaheini­ mese madratsi laiust süsimusta paksu kummimatti. Puukastid on määrdunud ja värvimata, kummimattidel on siin-seal märke loomasitast.

Mehed tulevad naabersaarelt Westraylt. Westray on suur saar, seal elab ligi 700 inimest, 10 korda rohkem kui Papayl. Sealt siis tuleb kutsuda kõiki tarvilisi ametimehi, keda Papayl endal napib.

Juuksurid on heatujulised ja neid kohe sadamas sihtiv kaameraobjektiiv ei tekita kohmetust ega võõristust. Pigem tõstab nende tuju, sest saarel on hetkel ka ports Briti solgiajakirjade fotograafe. Need ei huvitu Westraylt tulnud juuksu­ ritest. Nende huviorbiidis on saarel elav mees – sel põhjusel, et Rolling Stonesi Ron Wood tema 18­aastast tütart paneb. Nüüd veetakse Westraylt tulnud juuk­ surite ja end ajakirjanduse eest peitva isa vahele paralleele: „Mehed, mida te teinud olete, et teid jälitab välisajakir­ jandus?“

Sadamas on juuksureil vastas mahukas valge kaubik, mis nad klientide juurde viib. Teel saab nooremalt mehelt Jerrylt küsitud, kas nad Westrayl ka salaviskit ajavad. Jerry vastab, et ta ei tea kedagi. Kui tehakse, siis salaja. Ta olla ise seda mitu korda kaalunud, aga polevat mõt­teist tegudeni veel jõudnud.

Kaua neid viskijutte ajada ei saa, sest kohe on kaubik ka esimeste klientide juures. 6 km pikkusel ja 1 km laiusel saarel kauaks sõitu ei jätku.

Ilm on sel päeval Orkney saarestiku kohta haruldaselt kaunis. Päikesepaiste ja tuulevaikus korraga. Vabaõhusalong on seatud üles kiviaedadega palistatud kõrgendikule, kust avaneb ligi 270­kraa­ dine merevaade. Tegelikult sellel saarel on vähe kohti, kus merevaade oleks alla 180 kraadi.

Juuksurite nn töölaud saadeti Papayle suure praamiga juba mitu päeva varem. Praam tihemini kui 2 korda nädalas ei käi. Suured asjad peavad olema kohale saadetud aegsasti.

Töölaud on selle umbes 5 meetri pikkuse ratastel järelveetava haagise kohta veidi eksitav nimi. Pigem ehk tuleks teda nimetada järjekorra korraldamise seadmeks. Kuna tööd on palju (ajava­hemikul hilishommikust kuni varase pärastlõunani tuleb kahel juuksuril teenindada ligemale 130 klienti), tuleks ilma professionaalsete abivahenditeta rüselust ja segadust. Töö peab aga käima nagu konveieril, sest Papay põhjatipus ootab juuksureid veel teinegi sadakond kundet.

Järjekorra korraldamine ongi kogu eduka töö nael. Oma rolli mängivad siin ka meeste vilumus ja masinad, aga need on väljaspool kahtust. Nad ei tee seda esimest korda.

Kundede ettevalmistamine algas juba varahommikul. Ega neile sellest ette teatatud. Lihtsalt pandi kahele ATV­le hääled sisse ja hakati rahvast kokku ajama. Lõikusega oldi tegelikult juba hiljaks jäädud. Kuu aega varem oleks olnud õige aeg.

Ilusalongi ootesaal on mitmete sekt­ sioonidega vabaõhuaedik. Sektsioonide keskelt viib pikk aedadega palistatud koridor juuksurite töölauani. Töölaud mahutab korraga 4–5 kundet. Seal nad siis ootavad vagusi oma järge.

Ootesaali sektsioonid on kindla tagamõttega. Üks on noortele, teine vanadele. Noori pole vaja lõigata. Nende soengud on ilusad ja korrektsed. Nende emad aga pulstunud ja salkus.

Kui ATV­d rahva kokku ajasid, siis olid noored ja vanad läbisegi. Siis kamandati kogu see seltskond läbi pika koridori. Selle lõpus on kangiga opereeritav se­lektor. Kui tuleb noor, siis liigutad kangi vasemale ja liikuv värav juhib noore pa­remal asuvasse sektorisse. Tuleb vana, liigutab peremees kangi paremale ja liikuv värav juhib vana vasakusse sekto­ risse. Mõni kohkub raudkoridoris ära ja tekitab ummiku. Siis ei anta talle armu. Kas võmm kuklasse, jalahoop tagumik­ku või tiritakse teda kraedpidi edasi. Va­hel jääb kangiga opereeriv selekteerija hiljaks või tormavad kunded väravasse korraga. Siis jäävad nad kaelapidi vahele ja selektsioon viiakse läbi manuaalselt.

Lõpuks on kõik emad lastest eraldatud. Nende vahel on vaid metallkoridor. Kuigi lapsed ei ole enam päris tited ja nad pole emadest väga kaugel, ei meeldi eraldatus kummalegi. Ei emadele, ei las­tele. Selle vastu tõstetakse väga häälekas protestikisa. Aga palju neil öelda ei ole. Olgu noor või olgu vana, ainus mis nad ütlevad on määää, määää!

Jämeda juuksuri nimi on Marcus. Ta vaatab kohaliku mehe tegemisi. Vangu­ tab pead ja ütleb, et paanikat pole vaja. Kohalik saarlane vastab, et ta ei oska ilma paanikata elada.

Vahepeal on Marcus koos Jerryga ava­ nud oma ilmetud puukastid ja võtnud sealt välja mootorid, juhtmed, masinad ja terad. Elektrimootorid monteeritakse töölaua kohal kõrgel asuvate metall­ varraste külge. Nende küljest rippuvate voolikutes trosside külge pannakse lõikamismasinad. Kõik õlitatakse hoo­ likalt. Kumbki juuksur paneb oma töö­ positsiooni külge loenduri. Iga kliendi pealt teenivad nad ühe šoti naela.

Kõik on valmis. Mootorid kontrollitud, masinad õlitatud, kummimatid tööplat­ sidel, villa kokkurullimise laud üles seatud ja hiiglasuured kotid rullide jaoks valmis.

Tuleb esimene kunde. Aga ei, teda ei võetagi ette. Aetakse hoopis ratastel tööposti kaugemasse serva, peadpidi raudvarbade vahelt läbi ning lukusta­ takse kaelapidi paigale. Tema olla siin peibutuseks. Paksu villase taguotsa nägemine andvat järgmistele kundedele julgust ette astuda. Kui siin haigutaks tühjus, oleksid nad hoopis tõrksamad.

Ongi tööpost ootajaid täis. Marcus ja Jerry langetavad luugid ja haaravad esi­ mesed pöetavad endale kaenlasse. Jerry tõstab kaelapidi, aga vanal Marcusel on parem nipp, mis võtab vähem jõudu. Ta haarab oma kunde nina enda pihku ja käänab tolle kaela endale soovitud suunas. Keegi ei taha, et tal ilusalongis kael kahekorra käänatakse, seepärast teeb keha taltsalt koostööd ja Marcuse klient potsatab tema ette istuli maha. Pole vaja jõudu ega julmust, väike kaval trikk, arvab Marcus.

Enamik pöetavatest on oma saatusega rahul. Masin suristab ülalt alla, mööda kaela alla, külgi mööda kintsudeni. Siis pööratakse ja puhastatakse selg, siis teine külg ja teised kintsud. Ka saba ümbrus aetakse puhtaks.

Kõik võtab aega vaid mõne minuti. Siis lastakse elukas lahti, vajutatakse jalaga luuk alla ning haaratakse järgmine.

Jerry ikka kaelast tõstes, Marcus ninast keerates. Need kes oma vammusest lahti on saa­nud, vaatavad alguses ogara näoga ringi. Justkui ei tahaks uskuda, et nii lihtsalt pääseb. Siis tehakse paar arglikku sam­mu niitjatest eemale. Siis on veel teel ees villapakkijad ja muidu uudistajad. Kui neist ka mööda saab, siis hüpatakse kõige nelja jalaga õhku ja põtkatakse minema.

Mõni üksik võtab asja külma rahuga. Vaatab pügajaid, pakkijaid, uudistajaid, siis jalutab nende vahelt rahulikult läbi, leides aega isegi mõne mõnusa suutäie näksamiseks.

On ka teisi äärmusi. Asja eest teist taga tormavad nad peaga vastu rohul lebavat raudpaaki või poevad läbi okastraadi, nii et vererada järel. Kaugele nad keegi ei lähe, sest nende lapsed on siinsa­mas kinni. Vahivad poolsõõris ümber ilusalongi ja on justkui pettunud töö kvaliteedi osas. Tänitavad ja sõimavad. Ikka sama jutt: määää, määää!

Tõtt öelda ega nad pärast ilusalongist väljumist just väga ilusad välja ei näe. Marcus ja Jerry ei pööra sellele väga suurt tähelepanu. Kunded väljuvad nende masinate alt nudide ja nurgelis­ tena. Mõnel on nahal väiksed veritsevad sisselõiked.

Niipea kui keegi enda kasukast vabaneb, on Jim ja Candy jaol. Jim on paanikate­ kitajast peremees, Candy talle appi tõ­ tanud naaber. Nad rullivad kasuka laial vineertahvlil kokku. Lõigatud külg jääb rulli välisküljele. Sitakamakad kisuvad nad villa küljest paljakäsi ära. Ei mingit pirtsutamist. Mis sest, et Candy pole orkneylasest viiking, isegi mitte šotlane, vaid sündinud­kasvanud Londonis.

Kui rull koos, siis topib Jim selle hiig­ lasuurde kotti. Need kotid on tal kahe raudvärava vahele pressitud. Et täis kott võtaks madratsi kuju. Täis madratsid rändavad edasi villatööstusse. Sealt makstakse selle eest sandikopikaid. Ühe lamba pügamine maksab ühe naela, ühe lamba villa eest makstakse viikingitele pool naela. Iga lamba pealt saavad nad pool naela mööda pükse. Aga kui seesa­ma lambakasvatajast viiking tahab en­dale orkney lamba villast pükse osta, siis maksavad need nii palju, et tal võetakse koos rahaga ka ta viimased püksid jalast ära ja ikka ei saada veel küll. Kusagil on mingi kala sees.

Vahepeal tekib järjekorras segadus. Juuksurite ooteplatvorm on tühi, kuigi peibutaja enda suure laia villase taguot­saga teeb oma tööd ausalt. Järjekorras on lihtsalt üks sigatseja. Hüpleb siia­sin­na, keerab end imekitsas koridoris ringi ja kiilub kõik kinni.

Jerry tütar püüab korda luua, aga tema jõud ei käi üle. Vääna teda sabast, õpetab Marcus tüdrukut. Aga sabast väänamine aitab vaid siis, kui lammas on õiges suu­nas. Nüüd ei ole muud nõu kui kaelast kinni ja ümberpöörd. Ka see ei taha aidata, sest pahandusetekitaja püüab uuesti ringi pöörata. Nüüd võetakse appi vana hea ravim – jalahoop. Seda keelt ta mõistab ja juba järgmisel hetkel on ummik lahti ning ooteplatvorm uusi kundesid täis.

Umbes kolme tunniga jõutakse sin­namaale, et ooteplatvormil on vaid kaelapidi lukustatud peibutaja. Nüüd päästetakse ta sellest austavast üles­andest ja lõks avatakse. Marcus haarab parema käega ta nina, vasakuga toetab kaela ning käänab ta endale ette istuli. See on viimane kunde.

Nüüd pakitakse kila­kola kokku. Ma­sinad võetakse lahti, mootorid maha, trossid ja juhtmed seotakse punti. Kõik see rändab puukastidesse. Aga sinna ei jää nad kauaks. Juba poole tunni pärast tuleb see saare põhja­ osas kõik lahti pakkida. Seal ootab järgmine sadakond kundet.

***

Ilm püsib ilus ja tuuletu. Papay on sellise ilmaga rohe­roheline ja selle roheluse keskel valged tupsud – lam­bad. Meri on saare ümber sinisemast sinisem. Kui päike õhtusse vajub, siis laotab ta Westray ja Papay vahelisele väinale hõbedaselt sätendava helgi. Just läbi sellise hõbedase mere läheb väike laevuke, koju sõitvad juuksurid pardal. Hiljem, kui päike on juba päris madalal, tõmbub hõbedane helk kahe väina vahel kuldseks. Tänapäeva viikin­gid ei teeni oma ilusalongiga ei hõbedat ega kulda. Aga kui hoolega vaadata, siis tundub, et nad elavad selle sees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga