Else Roesdahl. Viikingite maailm. Tänapäev. Tallinn, 2007
Taani arheoloogi ja ajaloolase Else Roesdahli eesti keeles ilmunud „Viikingite maailm“ on suurepäraseks raamatuks kõigile, kes astuvad esimesi samme põneval avastusretkel viikingite jälgedes. Samuti on raamat igati asjalik neile, kel huvi saada sellest põnevast keskaja perioodist ning Põhjamaade meresõitjatest-kaupmeestest-vallutajatest kiire ülevaade.
Oma 300 leheküljel kirjeldab teos viikingiaja – 8. sajandi lõpust kuni 11. sajandi keskpaigani – Põhjamaade ning nendega piirnevate alade arengut. Käsitletud on Skandinaavia geograafilisi ja looduslikke olusid, viikingite ühiskonda, keelt, kaubandust, relvastust, usku, kunsti. Ühesõnaga: kogu vaimu- ja võimuelu.
Nüüdisaegsele Skandinaaviale pandi alus viikingiajal, kirjutab Roesdahl. Tõepoolest, viikingite tuumikalad on Jüüti ning Skandinaavia poolsaar, seega küllalt täpselt tänase Rootsi, Norra ja Taani alad. Märkimisväärne on selle piirkonna ajalooline püsivus: põhjamaade rahvad, viikingite järeltulijad elavad nendel aladel eriliste muudatusteta tänini.
Ka poliitilised piirid regioonis on olnud hämmastavalt püsivad – hea näide on fakt, et Taani lõunapiir püsis samas kohas, Ejderi jõel, rohkem kui aastatuhande. Alles 1864, sõja tagajärjel Preisimaaga, nihkus piir põhja poole; taani keelt kõneldakse aga neil aladel tänini.
Kõigist kolmest Põhjala riigist või alast – Taani, Rootsi, Norra – on raamatus põhjalikud peatükid. Õige ka: hoolimata sellest, et ajaloos on need riigid olnud omavahel liitunud või liidus, on tegemist ikkagi kolme erineva üksusega. Vaatame kasvõi nende ekspansiooni, sõja- ja kaubaretkede suundi: Rootsi viikingitel suundusid need rohkem itta, Eestist Bütsantsi ja Araabiani, taanlastel Briti saartele ning norrakatel Islandile, Fääridele ja nende kaudu edasi Gröönimaale ning Põhja-Ameerikasse.
Usutavasti on kõige intrigeerivam küsimus viikingite plahvatusliku ekspansiooni tekkepõhjused Põhja-Atlandi ruumis. Skandinaavia tuumikala oli püsiv, skandinaavlaste tegutsemise geograafia aga üha laienev. Mis tõukas Skandinaavia põlluharijaid ja kalastajaid oma kergetel laevadel vallutama Inglismaad, Sitsiiliat ja Normandiat (sealt omakorda uuesti Inglismaad)? Mis viis tuhandeid ja tuhandeid karuseid põhjamaalasi elama Iirimaale, Orkneyle, Islandile, Gröönimaale (parimatel hetkedel oli sealne koloonia 6000–8000 pealine), Ameerikani välja?
Seletusi on ajaloos püütud anda mitmeid, neist mõned lausa absurdsed, mõned tõsiseltvõetavamad. Põhjamaiste inimeste eriline bioloogiline verejanu ning ülimast seksuaalsusest tingitud Skandinaavia ülerahvastatus kuuluvad kindlasti esimesse liiki. Vabade inimeste soov põgeneda tekkivate riikide türannia alt (näiteks Harald Kaunisjuukse 9. sajandi Norrast) või lihtsalt teiste Euroopa riikide nõrkus tunduvad juba oluliselt tõepärasematena.
Roesdahlgi jätab otsese vastuse andmata, kuid näib rõhutavat lihtsat asja: viikingite ekspansioon toimus, kuna see oli võimalik. Võimalik tänu olemasolevatele vahenditele, nagu laevad ja relvad, ning nii kauplemise kui meresõidu oskustele ja kogemustele. Neil oli jalge ees, eriti alates Karl Suure riigi lagunemisest 9. sajandi keskel, väga nõrkade ning killustatud riigikeste Euroopa, kes ennast kaitsta ei suutnud. Põhja-Atlandi ruumis olid omakorda koloniseerimiseks valmis lausa inimtühjad alad. Usume siis meiegi – sest seda on tore uskuda! –, et viikingeid tõukas tegutsema liht- salt nende endi tahe ning võimalused selle tahte realiseerimiseks.
Reisihuvilisele inimesele on Roesdahli raamatu ehk kõige toredam leid see, kui suurel määral on viikingite kunagine tegutsemine ka tänapäeval nähtav ja seega igale huvilisele kättesaadav.
Meie siin põhjamaal oleme ikka harjunud ennast viisil ei- seedrid-ei-palmid-ei-kasva-me-maal vähesuutnuks pidama ning ahhetame, nähes vanade egiptlaste ja antiiksete roomlaste võimsat pärandit püramiidide ning akveduktide näol. Õige, kuid vaadatagu „Viikingite maailma” kiiduväärselt ohtraid ja hea kvaliteediga fotosid Birka kaubalinnast ning tingiküngastest Rootsis ja Islandil, Trelleborgi linnusest Taanis, Urnesi 12. sajandi puukirikust Norras, L ́Anse aux Meadowsi viikingikülast Newfoundlandil, farmi jäänuseid Brattahlidis Gröönimaal, varemeid Orkney saartel! Rää- kimata siis veel tuhandetest ilusatest ruunikividest ning imeliste kihistustega kohanimedeni Prantsusmaalt Iiri- ja Inglismaale välja. Viikingite jäljed ulatuvad kenasti tänapäeva välja. Head avastamisrõõmu!