Ardo ja Merli ei püsi pudeliski paigal, kogu aeg on sel paaril vaja mööda maailma rännata. Hetkel on need reisihullud vedanud siinkirjutaja külma vihma kätte Soomaale – kujutad sa pilti! – ja veel kelgutama. Mina tahan aga rääkida hoopis nende viimasest reisist.
Rene: (ennast võdistades) Kui kaua seda kelku veel lükkama peab?
Ardo: (uiskudel, uljalt) Lähme siit jõeni, siis tagasi ja seejärel teisele poole teed, seal on veel jääd… („Ja vihma,“ mõtlen mina – R. S.)
Kus te viimati reisil käisite?
A: Detsembris ronisime Kilimanjaro otsa Tansaanias. See on, tead küll, see Aafrika kõige kõrgem küngas. Kõige kõrgem vabalt seisev küngas, võib vist öelda.
Palju õnne künka otsa ronimise puhul. Kuidas sinna Eestist saab?
A: Tallinnast saab lennata Amsterdami ja sealt KLM-iga otse Kilimanjaro Internationali lennujaama, supsti. Sinna tulevad sulle kohalikud reisikorraldajad juba vastu. Meie ostsime enne minekut konkreetselt mäkkeronimise reisi, aga samast kohast võib minna ka Serengeti rahvusparki safarile, kui ronida ei taha.
Merli: (hüüab kaugelt) Tavaliselt inimesed ei lendagi sinna mitte Kilimanjaro otsa ronima, vaid safaritele ja kohviistandustesse, mida seal on rohkelt.
Kui kõrge see „küngas“ on?
A: 5895 meetrit. Käisime päris tipus ära. Uhuru Peak on selle koha nimi. Seitse päeva võttis kogu see asi aega. Me läksime Lemosho rada pidi, aga neid radu on seal palju, kuus või kaheksa. Lõpuks lähevad enamik neist kokku, aga algused on erinevad. Ja üks rada läheb Keenia poolt – Northern Circuit.
Pean küsima: kui heas vormis sellise retke jaoks peab olema? Kas mina võiks säärase mäe otsa ronimist proovida? (Merli ja Ardoga kohtusin Go Traveli korraldataval Pakistani reisil ja nad teavad täpselt, kui heas „vormis“ ma olen. – R. S.)
A: Mida paremas vormis sa oled, seda kergem, aga Merli tõusis sõna otseses mõttes kontorilaua tagant ja hakkas mäkke ronima ilma üldse enne sporti tegemata. Füüsiliselt ei ole see teekond väga raske, aga oht on mentaalselt ära väsida, sest kuus ööd peab telgis olema – see kurnab natuke. Mägedes oli minu jaoks veel mõneti tüütu see, et riietusele peab hästi pihta saama – lukud kinni, lukud lahti, ei tohi olla külm, ei tohi olla palav. Kujutan ette, et nii mõnelegi muutub see mäng närvesöövaks, kui seda mitu päeva järjest harrastada.
Kuidas varustusega on? Tuli mõte, et läheks ka, aga lihtsalt dressipükstes ei lähe ju?
A: Kohalikud korraldajad, kes seda mäkkeminekut organiseerivad, need saadavad sulle konkreetse varustuse listi, mida kaasa võtta. Aga iga inimene, kes natukenegi matkamas käinud, aimab ise juba ära, mida oleks vaja kaasa võtta. Spetsiifilist varustust ei ole vaja ja telk tuleb korraldaja poolt. Nad on üldse hästi paindlikud, enamiku varustusest saab ka nende käest laenutada. Aga võõraste saabastega ei taha ju mägedesse minna, need peavad olema sul ikka endal sisse kantud. Samuti tahad kaasa võtta enda magamiskoti, mitte rentida, pagan seda teab, kes seal enne sind sees on olnud.
Soovitatakse nii: pane lennukisse oma matkasaapad jalga, sest kui pagas mõneks ajaks kaduma läheb, siis kõik muu saad kohapealt laenutada, aga saapad, mis on ülitähtsad, need on sul kaasas.
Universaalseid riideid oleks vaja, kuna see on kõrge mägi. Saad sooja, külma, vihma – kõigeks peab valmis olema. Kõik, kes on mägedes käinud, saavad sellest aru.
Tipputõus hakkab öösel peale. Viimaseks tõusuks peavad kaasas olema ka soojad riided. Meil hakkas juba teisel õhtul natukene jahe, kuna eestlaste organism ei ole harjunud sellise mägedes käimisega ja kurnab ennast kergemini läbi. Ka matkakepid võtsime enda omad kaasa…
Matkakepid? On nendest ka kasu?
A: Kui lihtsalt jalutad, siis ei ole. Kui sul on aga suur seljakott seljas, siis nendest on oi kui palju tolku! Ja keppidest oli veel hirmus palju kasu hommikusel ja öisel pimedal tõusul, need aitasid tasakaalu hoida. Sul on kolm punkti kinni ja ühte liigutad. Ja asendamatud on kepid ka mäest laskumisel. Kui meie hakkasime alla tulema, oli märg ja libe ning sa ei taha ju kukkuda ja jalga välja väänata.
Öeldakse küll, et sisekõrv on tasakaaluorgan, aga silmad on ju ka – kui sa ei näe, siis on kergem kõikuma lüüa. Kepid aitavad! Kõik rääkisid, et see on kerge, „vanainimeste mägi“. Ma arvasin siis ka, et see on jalutuskäik pargis. Aga päris nii see ei ole. Peab ikka üles-alla käima, väheke turnima.
Kõrguse vahetusega mingit jama ei tulnud?
A: Meil ei tulnud. Organiseerijad rääkisid kogu aeg, et tuleb hirmsat moodi vett juua: kolm-neli liitrit päevas. See aitab aklimatiseerumisele kaasa. Soovitatakse ka teatud ravimeid võtta. Ravim lollitab su keha – organism arvab, et sul on CO2 veres palju ning see sunnib sind sügavamalt hingama ja saad rohkem hapnikku. Mõnele see aitab. Ainuke asi, mis meil tekkis, oli väike peavalu kahel korral. Korraldajad olid väga huvitatud, et meil oleks tervis korras. Kogu aeg anti meile soovitusi ja igal õhtul kontrolliti tervist.
M: Nende huvi oli, et nad ei peaks meid alla tassima!
Kui palju meeskonda teiega koos mäkke tõusis?
A: Olime Merliga kahekesi ja korraldaja poolt oli seitse inimest. Giid, abigiid, kokk ja kandjad. Rahvuspargi poolt on ette nähtud kolm inimest ühe ronija kohta. Kõik meie telgid, matid, suured kotid – kõike kanti meie eest, tahtsime või mitte. Tassiti isegi meie sooje riideid. Mitte lasta neil nende tööd teha oleks tähendanud palju jagelemist.
Kuidas söögiga oli?
A: Oleme oma matkadel harjunud väga askeetlikult sööma. Konservid, pakitoidud… Seal aga anti meile mitu korda päevas sooja sööki ja väga head toidud olid. Alla oli raske võtta! Supid, praed, omletid… Väga maitsvad road. Kui olime kolm päeva teel olnud, hakkasime omavahel arutama, et kuidas pagan nad meile kogu aeg värsket kala ja kana pakuvad – väljas on ju soe, jääd me kaasas ei tassinud. Lõpuks seletas giid meile ära, et pärast neljandat päeva tuuakse söök meile alt. Isegi puuvilju! Mäe jalamil käib äri – pidevalt viiakse gruppidele provianti üles. Meie jaoks tundus uskumatu, aga kohalikele pole see üles-alla käimine üldse nii hirmus, pigem tavaline tööpäev. Nendel on omad „lõikamise“ kohad, meie terve trass oli aga 80 kilomeetrit pikk – et meil oleks aega kõrgusega harjuda.
M: Selle pika raja kohta pean veel ütlema: see oli ääretult ilus! Vihmametsast hakkad peale, lähed kaktuste vahelt läbi, siirdud arktilisse kõrbe... Seal mäeküljel käid kõik vööndid läbi, mille jaoks peaks muidu mööda maad tohutuid vahemaid sõitma.
A: Kõik need poisid, kes meiega kaasas olid, olid meile väga tänulikud, et me just nemad valisime. Mitu päeva järjest peeti meile õhtuti pikka kiidukõnet, nii et piinlik hakkas juba. Asja mõte oli selles, et Kilimanjaro jalamil on tuhandeid reisikorraldajaid, kuid tihtipeale palgatakse kohalikud läbi mõne lääne firma ning töö tegijad saavad selle võrra vähem makstud. Meie palkasime kohaliku firma, aga otse. Issand, see tänulikkus – et me neid usaldasime –, ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Aga nad olidki väga usaldusväärsed ja toredad!
Minnes tagasi hotelli, kus meie asjad olid – kõik raha oli enne üle loetud ja kirja pandud –, andsime poistele jootraha ja firma omanik luges selle kõikide nähes üle. Tänati. Mulle meeldis selline jootraha jaotamine väga – üleüldse ei olnud nendega algusest peale mingit sahker-mahkeri tunnet. Kõik oli meeldivalt läbinähtav.
Rääkides hotellist, mis üldine hinnatase oli?
A: Kõik tundus jaburalt kallis, kui aus olla. Nagu 1990ndatel olid Eestis soomlaste jaoks eraldi hinnad – samamoodi oli ka seal hotellis. Õhtusöögi eest maksime sama palju kui Tallinna kesklinnas. Loomulikult, kui linna läksime, siis muutusid hinnad natuke paremaks. Poodides, kus hinnasildid välja toodud olid, maksid Euroopa tooted sama palju kui meil – ei olnud „Aafrika hinnad“.
Kus te Aafrikas veel käinud olete?
A: Namiibias sõitsime 6000 kilomeetrit maha. Keenias oleme matkanud. Merli on käinud Lõuna-Aafrikas. Ja Egiptuses oleme käinud lugematuid kordi sukeldumas.
M: Mida Tansaaniaga seoses tahan veel märkida, on see, et kuskil ei vedelenud hunnikutes plasti, mis Aafrikas igal pool kahjuks nii tavaline. Tansaania on puuviljakotid ära keelanud. Ja see töötab! Makaronide kilekott tuli registreerida ja hiljem tühi kott alla tulles väravas ette näidata. Väga võluv!
Nii et soovitate kindlasti ka teistel minna?
M: Mina soovitan igal juhul, isegi kui sinna mäetippu ei roni. Kõik need vaated, kui kasvõi natukene tõusta, on kirjeldamatult ilusad! See on just see koht, kus proovida mägimatkamist, kui pole seda enne teinud, sest see on selline „viietärnimatkamine“.
Ise kannad vaid veepudelit ja päevaasju, sulle tuuakse telk, tehakse süüa, kontrollitakse su tervist: nad mõõdavad iga päev hapniku sisaldust veres, et märgata võimaliku mägihaiguse sümptomeid. Kausiga tuuakse sooja vett pesemiseks. Kõik on ette-taha ära tehtud. Väga mugav. Kui lähed Elbrusele või kuskile sellisesse kohta, siis tassid oma seitsme päeva varustust ise seljas.
Hea on ka see, et kuskile pole kiiret. Laagrist laagrisse on soovituslik käia umbes viie tunniga, aga midagi ei juhtu, kui käid selle maa maha kolme tunniga. Ei juhtu ka midagi, kui seitsme või kaheksa tunniga. Pole-pole, korrutati meile kogu aeg ja see tähendab suahiili keeles ’aeglaselt’ või ’rahulikult’. Pole-pole on Kilimanjarol üleüldine moto.
Kui tahan oma kassi kaasa võtta, kas nad tassivad teda ka?
M: Ma arvan, et vabalt, kui nad tassisid nelja tuhande meetri peale isegi duši…
Midagi veel?
A: Pööra tähelepanu sellele, millal lähed. Hooajaväliselt võib olla rohkem heitlik ilm, kuid sul on palju rohkem ruumi – suured inimmassid ei tõukle. Kui tahad, et su matka ajal oleks parim võimalik ilm, siis pead arvestama sellega, et sinuga koos ronib mäkke väga suur hulk inimesi – silma järgi pakuks, et laagrisse mahub võib olla isegi tuhat inimest. Aastas on ka lühike aeg, millal üldse matku ei korraldatagi, kuna ilm ei kannata. Väikene guugeldamine aitab kergesti leida endale sobivaima minekuaja ja alati saab konsulteerida kohapealse matkakorraldajaga – nad nõustavad sind hea meelega.
Lõpetuseks see kõige tähtsam küsimus: mis supp teile maitseb?
A: Mulle üldiselt maitsevad peaaegu kõik supid. Võib-olla piimasupid ei tõuse päris esikohale „tänu“ lapsepõlvetraumadele.
Üks lõbusaim supikogemus oli Ho Chi Minh Citys, kus läksime hommikusööki otsima. Märkasin kõrvaltänavas sealkandis tavapäraseid plastist laudu-toole, mis meie mõistes sobivad lastele. Kohalikud sõid seal. Läksime küsima, kas saaksime ka. Ruttu otsiti kuskilt vana ja lombakas sõjaveteran, kes oskas inglise keelt ja hakkas meid juhatama kuhugi kallisse restorani. Kui härra lõpuks aru sai ja teistele tõlkis, et tahame aga just seal süüa, siis oli naeru palju. Kallite külaliste võõrustamiseks aeti kohalikud rataste pakiraamidele enda suppi lõpetama (siiani on sellepärast piinlik) ja paigutati kolm suurt valget inimest lastetoolidele istuma. Läbi akna anti suurest potist suppi. Seal me siis istusime, põlved lõua all, supitaldrik põlvede vahel laual ja larpisime palju paremat Pho suppi, kui paar päeva tagasi uhkes restoranis kümme korda kallimat leent.
Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu