Vihmane sügismatk Endla looduskaitsealal

Vanemas vanuserühmas õpilaste reisikirjavõistluse võitnud Siim Zõbini (Lustivere Põhikool, 9. klass) võistlustöö. Plaani mõtles välja vend Lauri oma sõpradega. Matkale kutsusid nad kaasa ka isa ja mind. Plaaniti minna Endla looduskaitsealale, kolmeks päevaks. Enne uurisime kaardi pealt kuhu minna ja kus on võimalik liikuda. Seal on suured sood ja rabad ja igalt poolt ei saa jala läbi.

Vanemas vanuserühmas õpilaste reisikirjavõistluse võitnud Siim Zõbini (Lustivere Põhikool, 9. klass) võistlustöö. Plaani mõtles välja vend Lauri oma sõpradega. Matkale kutsusid nad kaasa ka isa ja mind. Plaaniti minna Endla looduskaitsealale, kolmeks päevaks. Enne uurisime kaardi pealt kuhu minna ja kus on võimalik liikuda. Seal on suured sood ja rabad ja igalt poolt ei saa jala läbi.

Ühel reedesel pealelõunal oligi Lauri oma sõpradega meil. Kokku oli meid viis inimest. Nüüd tuli kuidagi saada Sinijärvele võimalikult lähedale. Saime emaga kaubale. Ta viis seltskonna nii kaugele, kui sai. Autos oli kokku kuus inimest ja sõita tuli aeglaselt. Sõitsime Aidust läbi Tapiku ja sealt üle Põltsamaa jõe silla nii kaugele ühte väikest teed mööda, kui võimalik oli.

Ühe punase värava ees ronisime autost välja, võtsime oma varustuse kukile ja hakkasime astuma. Siiani paistis isegi päike, aga kui kõndima hakkasime, läks taevas pilve. Kaugemal müristas. Varsti hakkas tibutama ja siis sadama. Selget taevast ei olnud kusagilt näha. Panime keebid selga ja ei olnud häda midagi. Astudes sai sooja ka. Tee läks läbi lepiku. Algul oli vasakul väike oja ja varsti kõndisime mööda kanali äärt. See kanal läheb Sinijärve ja sealt Endla järve. 
Varsti algas raba. Tee oli õnneks täidetud ja kõva. Mõlemal pool olid jändrikud rabamännid, sekka mõni kaseroots. Midagi põnevat näha ei olnud.. Lõpuks jõudsime Sinijärve äärde. Seal oli esimene peatus. Püüdsime kala ja tegime süüa. Lõkkeplats oli ka olemas. Kalaõnne aga ei olnud ja nii tuli leppida pakisupiga. See maitses päris hästi. Isa oli muidugi kokk ja siis lihtsalt tuleb toit hästi välja.

Istusime niisama lõkke ääres ja ajasime juttu. Varsti hakkas pimedaks minema. Tuli magamise peale mõelda. Matkaonni seal ei olnud, aga oli üks katusealune ja selle põrandale sättisime endid pikali. Enne murdsime kuuseoksi ja tegime aseme. Ilma kuuseoksteta oleks liig niiske ja kõva olnud see matkamehe ase. Ajasime veel tükk aega juttu ja siis jäime magama. Külm ei olnud, aga vastu hommikut hakkas jahe ja nina läks tatiseks. 
Hommikul ärkasime seitsme paiku. Panin igaks juhuks veel ühe kampsuni selga. Tegime teed ja võileibu, panime asjad kokku ning hakkasime mööda Sinijärve kallast astuma. Rada ei olnud, läksime sealt kus kergem minna. Ümberringi oli raba. Rabas oli palju kõrkjaid, ubalehti, pilliroogu ja mätastel olid veel mõned mustikad ja pohlad, mida sai põske pista.

Järv oli ilus, lagedat vett oli vähe. Luiged ujusid oma uhkes üksinduses. Kui jõudsime kanali äärde, mis ühendab Sinijärve Endla järvega, kohtasime kaht kanuumeest. Nad olid seal ööbinud. Ajasime juttu ja läksime edasi. Ikka oli soine ja teerada ei olnud. Sageli kasutasime kaarti. Kui lõpuks Endla äärde jõudsime, nägin, et see on suur ja lageda veega järv. Üle järve oli näha Juta kivi, kuhu pidime välja jõudma. 
Alguses oli edasiliikumine lihtne. Siis tuli tihe mets – mänd ja kuusk segamini. Natukese aja pärast sattusime tihedasse pajupõõsastega padrikusse. Sealt andis läbi ukerdada. Kui lagedamaks läks ja puud olid suured, nägime ühe puu otsas merikotka pesa. Kotkas ise oli pesa lähedal puuoksa peal. Kotkale aga meie seltskond ei meeldinud ja ta lendas minema. Oli ikka uhke lind küll!

Liikusime edasi ja jõudsime kuivemasse metsa. Seal paistis kuusejuurte vahel midagi. Tõmbasime sambla pealt ära ja leidsime kiivri, mis oli sõjast sinna jäänud. Otsisime luid ka, aga ei leidnud. Võtsime kiivri kaasa. Mõtlesin, et kelle pead see kunagi kaitses ja kas mees pääses eluga koju tagasi? Isa uuris ja ütles, et see on saksa kiiver.

Varsti jõudsime sellise kohani, kus oli vana kinni kasvanud järvesopp ujuvate saartega. Pidime sealt üle minema. See oli päris hull. Igal pool õõtsus ja võis läbi vajuda. Mõõtsime ära ja saime sügavuse ligi kolm meetrit. Mõõtsime pika latiga. Tuli astuda mätta peale, sest kui astusid mööda, olid kõhuni vee sees. Üks Lauri sõber astus mööda ja oligi kõhuni vees. Õnneks sai ta sealt ise välja. Ta oli märg, aga lõbus. Riideid sõber ära ei vahetanud, sest nagunii sadas vihma kaela. Ma mõtlesin, et siia mudasesse rappa ei tule ma küll kunagi tagasi!

Peagi jõudsime sellise sooniku juurde, kust üle ei saanud. Tuli raiuda puu maha ja ehitada purre. Läksime sealt niimoodi üle, et tokk oli toeks. Ma kartsin ka natuke. Purre vetrus jalgade all ja puu oli libedavõitu. Õnneks saime kõik üle purde ja olime endi üle uhked. 
Lõpuks hakkas maapind vähehaaval kõvemaks minema ja oli parem astuda. Veel tükk maad kõndimist ja siis jõudsime tähistatud matkarajale. Seda mööda astudes jõudsime kõrge veetornini. Torni juurde tegime lõkke, et riideid kuivatada ja süüa teha. Muidugi ronisime ka torni. Tornist nägime raba, järve ja laukaid. Huvitav, et sealt ülevalt vaadates tundus raba nii värviline! See värviline ilu pani mind mõtlema, et siia tasub tagasi tulla.

Ronisime alla ja matkasime edasi. Tibutas vihma. Jõudsime laudteedeni ja astusime mööda teed. Tuli minna ka üle laugaste. Selleks olid sillad ehitatud. Läksime edasi kuni laudtee lõppes. Olime jõudnud raba äärde. Algas teerada, mida mööda jõudsime külani. Selle küla nimi oli Tooma. Seal oli soojaam. Üks inimene tegi vaatlusi. Ajasime juttu ja saime teada, mida uuriti. Mõõdeti niiskust, turbakihi paksust, sambla kasvamise kiirust, rabast väljavoolava vee hulka ja palju muud, mis ei ole mulle meelde jäänud. Ma teadsin küll, et rabasid uuritakse, aga ma ei teadnud, et see niimoodi käib. Soojaamast astusime edasi. Tuli minna läbi hobusekoplite. Seal oli palju hobuseid. Nad olid julged ja tulid meid uudistama. Nii astusime hobuste saatel läbi kopli ja tegime igale julgemale nina peale pai.

Kõndisime jaanitule platsile, kus olid pingid ja saime puhata. Helistasime Aivarile, et see tuleks meile autoga järele. Seni kui ta kohale jõudis, tukkusime lõkke ääres. Olime surmväsinud, kuid tuju oli hea.

Vaatamata jäi Endla järves Juta kivi. Ilm oli nii märg, et matk jäi lühemaks. Aga ega me kivi vaatamata jäta. Kevadel läheme uuesti. Ongi huvitav teada saada, milline on raba kevadel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga