Veritasu on õigusmõistmise vorm, mis põhineb iidsetel tavadel ja arusaamistel aukoodeksist. Praeguse Georgia territooriumil on veritasust kõige rohkem põhjust rääkida apsuate ja svaneetide puhul. Sajad suguvõsad on selle tõttu aegade jooksul jäljetult kadunud. Arvatakse, et Svanethi mägedes on veritasu alles siiamaani.
Veritasu põhjusteks võivad olla ettekavatsetud tapmine omakasupüüdlikel motiividel, vägivalla kasutamine, vägistamine, solvamine. Svanethis võisid kuuli saada ka lihtsalt solvava sõna või koera jalaga eemale tõukamise eest.
Apsuara vaimus kasvatatud apsua, mis tahes seisusesse ta ka ei kuulunud, püüdis käituda nii, et ta mitte mingil juhul ei solvaks teist inimest, alandaks tema väärikust või puudutaks tema au, et tekiks mingisugunegi „duellieelne” situatsioon. Kui ikkagi mingi alandamine või väärikuse solvamine aset leidis, siis karistamine lasuga võis toimuda kohe ilma mingite sekundantideta.
Kättemaks oli aegumatu. See läks edasi põlvest põlve, isalt pojale, isegi kui see poeg asus vääritu teo toimepanemise ajal alles emaihus ja oli veel sündimatagi. Kättemaks laienes esimeses järjekorras isa sugulusliini pidi. Ja kui seda ei olnud, siis teistele lähedastele. 1917. aastast kuni 1924. aastani hukkus Ülem-Svanethis veritasu (svaneedi keeles litsvri) tõttu 600 meest. Teada on aastaid, kus sel põhjusel hukkus ühe aasta jooksul üle saja mehe.
Abhaasias oli oma tähendus ka sellel, millise vahendiga vaenlane tapeti. Kivi, kaika või muu „käepärase” vahendiga tapmine oli solvavam kui tapmine, mis oli sooritatud relvaga.
Võimaluse korral maksti kätte ehk lahendati olukord sealsamas, viivitamata. Ainus põhjus viivituseks oli see, kui solvaja oli külaline. Siis andis peremees, keda oli solvatud, külalisele veritasu vääriliselt võimaluse oma majast ja lähimast piirkonnast lahkuda ja pärast seda asus ta teda uuesti otsima, et karistus täide viia. Külalislahkuse seadus oli ülem veritasu seadusest, aga mitte au kaitsmise seadusest.
Veritasu ei olnud mitte niivõrd lõpmatu ja piiritu solvumistunne või emotsioon, vaid kohustus, mille oli tekitanud ühiskondlik arvamus. Seni kuni ei olnud kätte makstud, leidsid nii vanad auväärsed mehed kui ka teised kogukonna liikmed, et solvatu peaks väga häbenema. Oli suur häbi, kui sa polnud kätte maksnud.
Veritasu kandja (see, kel oli kohustus kätte maksta) lülitus kogukonnast välja, inimeste hulka ei ilmunud, argiasjadega ei tegelenud, tapetud sugulast matma ei tulnud, rõhutades sellega justkui kättemaksu vältimatust.
Svanethis eraldusid mehed tornelamusse, võtsid sinna kaasa naised-lapsed, suitsutatud liha, relvad, täitsid veega puust kanistrid. Mehed on istunud tornides aastaid. Kuni veritasu ei olnud ellu viidud, kurjustasid nende meestega vanad, mõnitasid ja pilkasid noored, naised keeldusid ühisest voodist. Maa seisis harimata ja kariloomad kadusid.
Apsuara järgi olid veritasuga seoses ka mõned erandid. Naised kättemaksu seaduse alla ei kuulunud, isegi kui nad olid mõrtsukad. Naine võis aga olla kättemaksja juhul, kui sugulaste hulgas enam mehi ei olnud.
Kättemaksja ei saanud kättemaksuakti ülekohtu tegija suhtes ellu viia ootamatult. Näiteks jutustatakse lugu sellest, kuidas solvaja tuli koju ennast pesema ja ta naine muretses, et kui nüüd kättemaksja tuleb ja ta sellises abitus olukorras tabab, võib ta ju kindlasti surma saada. Mees vastas, et tema kättemaksja on väärikas ega puuduta paljast meest ootamatult. Isegi kui kättemaksja ohvrit varitseb, siis enne tapmist tuleb ta peidust välja, vaatab silma, ütleb nime ja siis tulistab.
Oma suguvõsa liikmest solvajat ei tapetud, ta aeti lihtsalt suguvõsast ja külast minema. Abhaasia tavade järgi oli see eriti karm karistus – sa olid suguvõsa reetja амахагьа. Ükskõik milline pätt oli parem sellisest tüübist.
Kogukond võis vahele tulla, kui tundus, et vaenutsevad pooled olid liiga emotsionaalsed. Tavade-õigusnormide kogule adati’le põhinevalt otsustas sellised asjad rahvakohus ja kogu lepitas vajaduse korral ka vaenutsevad pooled. Rahvakohtusse kuulusid vürstid, aadlikud, samuti ka teiste seisuste esindajaid, sealhulgas talupojad, kes olid kogukonnas lugupeetud, head kõnekunstnikud − need, kes olid võimelised „lepitama tule ja vee”. Rahvakohtu arvamus oli väga oluline isegi Abhaasia kõrgeimale võimaukandjale.