Vepsa pidu

Eesti Rahva Muuseumis töötav etnoloog Indrek Jääts jagab muljeid oma käikudest vepsa festivalile „Elon pu“, mis toimub igal suvel, tavaliselt juuni teisel nädalavahetusel Vidlas (Vinnitsõ, Leningradi oblast).

Olen „Elon pu“ festivalil käinud kaks korda. Kevadel 2011 siirdusime koos mõne kolleegiga ekspeditsioonile Karjala vabariiki. Kuna aeg klappis, siis otsustasime väisata ka Vidlas toimuvat vepsa pidu. Eelmisel suvel keskvepsa külades välitööl viibides oli festival kohalikega korduvalt jutuks tulnud ja üldiselt seda kiideti. Teisel korral käisin seal aastal 2015. Olime kolm nädalat kolanud mööda lõuna- ja keskvepsa külasid, et koguda materjali ühe dokfilmi1 tarvis ja „Elon pu“ oli meie jaoks välitöö lõppakord. Järgnevalt pajatangi neist kahest käigust, enne peatun aga festivali sünnil, sest see aitab mõista peo tähtsust vepslaste jaoks ning paneb mu tähelepanekud ajaloolisse perspektiivi. Usun, et kõik see kokku moodustab küllaltki informatiivse sissevaate vepslaste ellu kolmel viimasel kümnendil.

 

Oluline verstapost rahvuslikus taassünnis

Esimene „Elon pu“ (vn k Drevo žizni) pidu toimus 14. juunil 1987. Leningradi oblasti kultuuriosakond korraldas selle reaktsioonina vepsa aktivistide korduvatele pöördumistele valitsuse poole. Asi oli selles, et pärast 1930. aastate lõpul vepslasi tabanud repressioone (rahvusliku territoriaalautonoomia kaotamine, vepsakeelse kooli ja kirjasõna likvideerimine) lülitati vepslased ja nende keel Leningradi ja Vologda oblasti avalikust elust peaaegu täiesti välja. Enamasti neid isegi ei mainitud. Gorbatšovi algatatud avalikustamise tingimustes võis piirkondlike võimude sellise käitumise tembeldada leninliku rahvuspoliitika põhimõtete jämedaks rikkumiseks ning nõuda asjade parandamist. Esimene „Elon pu“ kujunes oluliseks peatükiks vepslaste rahvuslikus taassünnis. Oblastivõimude korraldatud vepsa pidu ning sellel poole sajandi pikkuse vaheaja järel taas avalikult kõlanud vepsa keel tähendasid vepslaste kui rahvuse ametlikku taastunnustamist. Peol esines muide ka ansambel Hellero Tartust.

Järgmisel päeval peeti lähedalasuvas Järvede (Ozjora) külas vepsa keele ja kultuuri säilimise probleemidele pühendatud konverents. Lisaks vepsa haritlaskonna esindajatele esinesid mõlemal päeval teadlased ja loomeinimesed Leningradist, Petroskoist, Vologdast ja Eestist (sh teenekad vepslaste uurijad Aleksei Peterson, Kristi Salve, Marje Joalaid). Üheskoos, külarahva osavõtul, pandi alus vepslaste rahvusliku taassünni programmile. Aastakümneteks vaikima sunnitud vepslased võisid nüüd oma rahva muredest vabalt rääkida ning see tundus esialgu üsna harjumatuna.

Vidla (ka Vingl, vn k Vinnitsõ) asub küllalt suure, ajalooliselt valdavalt vepslastega asustatud piirkonna südames. Aastatel 1927–1938 oli Vinnitsõ samanimelise vepsa rahvusrajooni keskus ja valiti ehk just seetõttu festivalipaigaks. Kohalik kõnekäänd soovitab Vidlasse minnes vepsa keel unustada. Aastakümneid oligi see üks üsna venemeelne ja -keelne paik. Suur osa Vidla elanikest on aga vepsa päritolu ning viimasel ajal võib seal vepsa keelt taas veidi enam kuulda. Vidla vepsalikumaks muutumisel on oma roll kindlasti ka „Elon pu“ festivalil.

 

Pühapäev, 12. juuni 2011 

Pakime oma asjad kokku ja sõidame Vidla keskväljakule, kus peo ettevalmistused juba käimas. Täna on mitmes mõttes tähtis päev – Venemaa päev, suvistepüha ja vepsa pidu „Elon pu“.

Kultuurimaja ees väljaku serval seisab lava, selle lähedal keset väljakut Elupuu – ebamäärase kuju ja tähendusega kõrge skulptuur igasugu pallide, lintide ja lipukestega. Silma hakkavad ladina tähestikus vepsakeelsed sildid ja plakatid, aga neid on vähevõitu. Ojati kaldale viivat väikest sillutamata tänavat ääristavad vepsa külade laadaletid käsitöötoodete ja rahvuslike kulinaariasaavutustega – mitmesugused pirukad, pohlad, seened.

Kohtan hulka tuttavaid eelmisest aastast, osaga neist ajan ka põgusalt juttu. Sel aastal hõimurahvaste programmi poolt väljaantava Ilmapuu auhinna saanud Svetlana Jeršovaga teen koguni lühikese intervjuu kaamera ees. Loomult tagasihoidlik, ent samas ilmselt märkimisväärselt järjekindel naine, endine matemaatikaõpetaja, kes hakkas ühes õpilastega mahajäetud majadest vepsa vanavara koguma ja pani seega aluse Kurba kooli isetegevuslikule etnograafiamuuseumile, mida ta on suutnud alal hoida ka pärast kooli sulgemist. Ta on lindistamisest väga teadlik, väljendab end vaoshoitult ning optimistlikult, kardab midagi valesti öelda. Kohtun ka ta tütre Olga Žukovaga, noorema põlvkonna vepsa keeleteadlase ja aktivistiga, kes elab ja töötab Petroskois.

Nemžist pärit pensioniealine Viktor Trifojev, kes vene keeles kodukülast luuletab, on kohal ühes oma elukaaslasega. Viktor esitleb mulle üht oma sugulast Järvedelt ning tolle tütart, kes Peterburi Herzeni-nimelise pedagoogikaülikooli juures aspirantuuris on. Õpib vepsa keelt, ehkki ta ema on venelanna. Üles on ta kasvanud Põhja-Kaukaasias Pjatigorskis. Vepsa keel neiut tegelikult ei köida, ta on lihtsalt oma osalist vepsa päritolu kasutanud, et väikerahva esindajana kõrgkooli pääseda. Nüüd on tal oma sõnul hoopis teised perspektiivid – inglise keel, stipendiumid, projektid, välismaa! Talle pakub huvi ka meie hõimurahvaste programm, aga mina teda küll ei soovitaks. Küllap leidub teisigi teid hea mugava elu juurde.

Omal initsiatiivil tutvun Ladva külast pärit vepsa kirjaniku ja luuletaja Nikolai Abramoviga, keda piltidelt tean. Peoga on ta rahul, vepsa keele tulevikuperspektiivide suhtes aga pessimistlik. Pole ka ime, iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et kes vastupidist väidab, see valetab. Kui Abramoviga vestlen, astub meie juurde üks kergelt purjus sümpaatne noormees. Tuleb end rahvuspoeedile esitlema. Pärast räägime põgusalt ka omavahel. Ta on Vinnitsõst pärit ja töötab nüüd Peterburis. On hakanud oma vepsa juurte vastu huvi tundma, ent keelt ei oska. Tehnikahuviline tegelane.

Lisaks teen huvi pärast juttu ühe sünge ja räsitud olemisega noorema mehega, kes hoolega pildistab, endal vepsa lipuvärvides märk ja pael kübara küljes. Ta paistab siinses rahvahulgas kuidagi euroopalikuna. Selgub, et tegemist on Põhja-Vepsamaalt Kaleigist pärit kunstnikuga, kes elab Petroskois ning töötab soomekeelse ajakirja Carelia juures. Suuri vepsa lippe pole peol üldse näha, väikeseid lipukesi märkan vaid paari. Samas on laval suurejooneline patriootlik etteaste – kaks rahvarõivais vepsa meest seisavad lavaservas, suured Vene lipud käes. Rahva hulgas jagab aga keegi noormees Vene lipuvärvides linte. Vepsa keelt on lavalt aeg-ajalt kuulda, mitte piinlikkust tekitavalt vähe, ent inimesi seda isekeskis kõnelemas ma ei tähelda, ehkki vepslasi on peol palju.

Tihe programm kulgeb omasoodu, ehkki ilm on pilvine ja jahe ning ajuti tuleb veidi vihmagi. Laval vahelduvad mitmesugused vene, vepsa ja karjala folkloorikollektiivid ja bändid. Viimaste seas pälvivad mu tähelepanu kaks Petroskois pesitsevat põhja-vepsa kollektiivi, omamoodi konkurendid.

Esmalt kolmest pikast ja siredast noorest naisest koosnev Joutsen Järved. Oma heledates kostüümides graatsilisi tantsuliigutusi tehes mõjuvad nad kaunis atraktiivselt ning on kõige lähemal sellele, et seda mõnevõrra hoota pidu käima tõmmata. Nad laulavad valdavalt vepsakeelseid laule, ent tasandavad tekkida võivaid keelelisi pingeid venekeelsete seletuste ja vahetekstidega. (Venelased kipuvad ju ärrituma, kui mingit arusaamatut keelt räägitakse.) Ega see vist midagi liiga autentselt vepsalikku ei ole, pigem omamoodi new age, aga selle positiivsus ja harmooniataotlus mõjuvad küllalt siirana. Põhisolistil on isegi väike šamaanitrumm ühes. Neiud on leidnud oma niši ja ilmselgelt naudivad lavalist tegevust. Ma arvan, et vepsa keele populariseerimisel teevad nad head tööd. Ise kasutavad nad oma muusikastiili iseloomustamiseks terminit world music ja soovivad saada koopiat neist filmitud materjalist.

Teiseks Noid, Vinnitsõ oludes taas silmatorkavalt euroopalikuna mõjuv nelik – kolm noormeest pillidega ja üks neiu lauljaks-flöödipuhujaks, kasetohust punutud peapael pikkadel tumedatel juustel. Kaks meest on ehtsad vepslased, nagu neid tutvustatakse, ülejäänud mitte. Lauljal pidi vepsa keele hääldusega veidi probleeme olema, kuid minu kõrva see ei kraabi. Noid viljeleb folkrokki vms ja muusikalise külje pealt on nad ilmselt tõsisemaltvõetavad tegijad kui Joutsen Järved, ent minusugusele võhikule mõjus viimati mainitu kaasakiskuvamalt.

Igal aastal on peol mingi üldteema ja sellele vastav moto. Selle aasta teemaks on emäguz – talitamine, vaaritamine – ning üheks läbivaks alateemaks kalitkad, mida meil tuntakse Karjala pirukatena. Peoplatsi ühes servas on lauad, kus kogenud perenaistelt, sh ka Veera Lodõginalt, kelle juures me ööbisime, võib pirukate tegemist õppida. Läbi viiakse ka küladevaheline kalitkakonkurss. Autasustamistseremoonia toimub pealaval ja võtab küllalt palju aega, sest auhinnata ei jää keegi. Milline külatüdruk ei ihkaks pirukakostüümis lavale ronida, et võtta vastu teenitud võit kõige optimistlikuma kalitka kategoorias?

Siis toimuvad veel oksjonid. Väga hea suuvärgiga naine müüb kindlal käel maha korvikese kuivatatud seeni, paar reha ja muud kohalikku käsitööd. Ostjaiks on peamiselt siseturistid Peterburist – selliste ürituste oluline sihtrühm, kes võib-olla tunnevad isegi teatavat moraalset kohustust oma ostudega siinset ääremaad ja talupoeglikku „rahvuskultuuri“ toetada. Ühesõnaga, etnoturism.  Paljude Venemaa etniliste ääremaade kohalik juhtkond näeb selles suurt potentsiaali.

Hoiame sel kõigel jõudumööda silma peal. Vahepeal, kui kere heledaks läheb, soetame mõne leti pealt tüki praetud haugi, kausikese uhhaad või kalitka ja kinnitame keha. Vepsa olut’it, kanget ja magusat veinisarnast jooki, palju rüübata ei riski. Pärastlõunal, peo lõpu poole, on rahva seas õlle- ja viinajoojaid näha küll, ent mitte palju. Ühe purujommis mehe talutavad sõbrad vaikselt peoplatsilt minema. Miilits on kohal, sh naine, kellega ma eelmisel suvel Nemžis intervjuu tegin. Algul ei tunne ma teda vormirõivais äragi, aga pärast ajame paar sõna juttu. Üldiselt pole pidu sel aastal kuigi hoogne, tunda on nagu mingit väsimust. Või on asi vihmaga ähvardavas kõledas ilmas?

Peo lõpufaasis lastakse taas lavale Joutsen Järved ning asfaltplatsile ilmuvad ka mõned tantsijad, eeskätt üks vanem mees, ehtne vepslane, nagu kalitkade küpsetamiselt vabanenud Veera kinnitab. Päevitanud mehel on pesapallimüts peas ja pikkade üleskäänduvate ninadega kingad jalas ning ta lööb joobnu hoogsusega tantsu. Aeg-ajalt õnnestub tal pinkidel istuvate naiste seast endale ka mõni paariline meelitada, kuid varsti on ta taas üksi.

 

Laupäev, 13. juuni 2015 

Pärast hommikusööki võtame suuna Vidlale. Ilm on sel aastal ilus, päikeseline ja soe, justkui peo jaoks tellitud. Autosid liigub suhteliselt palju. Suvistel nädalavahetustel ärkab piirkond ellu, liiatigi siis peo puhul. Linna kolinud lapsed ja lapselapsed tulevad külla.

Kohale jõuame poole kaheteistkümneks. Asulasüda on juba politsei- ja veoautode abil liikluseks suletud ning müügiletid avatud. Pargime auto kultuurikeskuse juurde ära ja asume ringi uitama.

Laada huvitavama osa moodustavad vepsa kaubaread (vn k vepsskije rjadõ), kus suuremal osal piirkonna vepsa küladest on oma lett, millelt pakutakse kohalikke sööke-jooke ja suveniire. Vahel esitatakse ka mõni laulu- või tantsunumber. Lisaks on aga ka palju muid müüjaid. Festivaliala ühes servas on tavaline laadakaup, „mustad“ müüvad seemneid ja taimi, saab mett, rõivaid ja jalatseid, sealhulgas vilte Tšeboksarõst. Suviste hindadega!

Programm kesksel laval algab kella ühe ajal. See on kindlakäeliselt ja kõvahäälselt juhitud ning mingile spontaansusele siin kohta ei leidu. Hakatuseks muidugi optimismist pakatavad ja tegelikkust lakeerivad kõned ametimeestelt, kelle ülikondi ehivad Vene lipuvärvides lindid. Karjala rahvussuhete minister ja Podporožje rajoonijuht alustavad sümboolse vepsakeelse tervitusega, aga jätkavad muidugi vene keeles. Kiriku esindajana kõnelev noor preester meenutab vepslaste rolli Vene riikluse rajamisel, kiidab nende truudust õigeusule ja mainib Sviri Aleksandri, ühe piirkondliku pühaku vepsa päritolu. Niisiis on üritusel ka pühade isade heakskiit. Tundub, et vepslus on peol veidi enam esil kui 2011. aastal. Paistab, et kohalikud võimud on hakanud nägema vepslastes pigem potentsiaali kui probleemi ning see on muidugi igati tervitatav. Kuna administratsioon siin vepslust ei vaena (nagu näiteks Boksitogorski rajoonis), on see julgenud nina välja pista, esialgu arglikult. Vepsakeelset kõnet kuuleb lavalaudadelt väga vähe ja alati jälgitakse hoolega, et see oleks ka vene keelde tõlgitud. Ka rahva seas võib vepsa keelt kuulda harva, aga päriselt see ei puudu.

Laval kulgeb programm omasoodu. Selle aasta teemaks on lõõtsamängijad ning korraldatakse vastav konkurss. See ei piirdudu vepsa aladega, vaid on laiemalt regionaalne, nagu kogu see festival, ning suhteliselt formaalne – mängida lastakse lõõtsameestel ja -naisel suhteliselt lühidalt. Lisaks neile esinevad kordamööda folklooriansamblid, sealhulgas vene omad, ning koguni üks laulukoor Peterburist. Kaks Kurba juurtega last esitavad peotantsunumbri, püüdlikult ja perfektselt, hästidresseeritult. Podporožjet esindab lasteansambel Zabava. Nende stalinistlikult reibas sõjalis-patriootlik kava tundub piinavalt pikana. Ladva memmede esinemine mõjub pigem museaalselt. Pole enam vanatädides seda väge, vähemasti mitte täna ja sellel peol. Petroskoist kohale sõitnud professionaalse folklooriansambli Kantele karjala- ja vepsakeelsed laulud kõlavad kuidagi stiliseeritult. Tõenäoliselt ei saa suur osa esinejaist sõnadest aru, lihtsalt kordavad papagoidena, va palgatöötajad.

Enim pakub meile huvi Maigär’ist pärit Vjatšeslav Vassiljevi ansambel Varasta (’oota’). Nende ülesastumine eristub selgelt ülejäänud folkestraadist, tundub meie kõrvale ehedamana, sunnib kuulama, puudutab. Lisaks lõõtsaga Vjatšeslavile on laval tema neli „kanakest“, nagu ta neid ise ennist vestluse käigus nimetas, üks neist silmapaistvalt kaunis. Nad on lihtsates, stiliseerimata vepsa rahvarõivastes ja vähemasti ühes nende loos tundub olevat jõulist ürgsust, mis kõnetab. Osa publikust paistab seda tajuvat.

Pärast esinemist läheb Ergo nendega rääkima, kiidab ja küsib, kus neid järgmiseks kuulata saab. Arvab, et nad võiks mõnele Eesti folkloorifestivalile esinema tulla. Vjatšeslav on pigem tõrjuv, loeb esinemispaikadena üles rea Boksitogorski rajooni külasid ja ütleb, et Eestisse tuleb alles siis, kui oleme jänkid minema saatnud. Raske iseloomuga uhke mees, omamoodi fundamentalist, teda juba mingi Eestis esinemisega ei peibuta, tema teeb enda ja omakandi jaoks.

Kui pärastlõunal Maidoga šašlõkki sööme, istub meie laua vabanenud kohtadele kamp kohalikku päritolu noormehi, kes juba aastaid mujal elanud-töötanud ning peo puhuks kodukülla naasnud. Viin ja söögid on neil omal kaasas ning tuju käib kõrges kaares. Nad on ülemeelikud ja sõbralikud, küsivad, mis mehi oleme, ning üks, kes Saksamaal töötab, tahab, et teda filmitaks. Maido siis võtabki pisut arhiivi tarvis ning mees toob kuuldavale mingeid teeseldud aktsendiga banaalseid sõprusloosungeid. Jutt kisub kähku poliitiliseks. Me olimegi juba lahkumas. Üks ütleb veel kõhklev-bravuurikalt järele, et mõ vas skoro prisoedinim! (’me ühendame teid varsti!’). Ei tulnud kohe pähe vastata, et Welcome to EU! Midagi neis venemaalastes kohe on, mis asu ei anna, mingi revanšism ja solvumine, et me enam nendega käia ei tahtnud, vaid teise liitu läksime. Isegi paljudes noortes, kes Nõukogude Liitu vaevalt mäletavad. Arvatavasti Vene meedia mõju. Üldiselt on vepslased siiski väga lahked, eriti viimased küladesse jäänud memmed.

Tänavu toimub vepsa pidu 4. juulil, kui seda viiruse tõttu ära ei jäeta. Igaühel on võimalus seda ise kaema minna, eriti nüüd, kus pääs Leningradi oblastisse senisest märksa vabam. Ühes rahvusliku ärkamisega sündinud festival on oma algsest sisust küll osa kaotanud, muutunud kroonulikumaks ja turistlikumaks, kuid paljude vepslaste jaoks jäänud siiski suurimaks oma peoks ja väärt kohtumispaigaks.

 

Tekst: Indrek Jääts

Foto: Eesti Rahva Muuseum

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga