Venezuela: Mitte ainult Chavez ja sotsialism

Venezuela pakub midagi igaühele – võta ainult aeg maha ja mine avastama. Kui juba minna, tasub võtta vähemalt 3 nädalat, sest vähemast jääb selgelt väheks – mina tulin napilt 1,5 kuuga enam-vähem välja, soovitab Heleri Alles.

Venezuela pakub midagi igaühele – võta ainult aeg maha ja mine avastama. Kui juba minna, tasub võtta vähemalt 3 nädalat, sest vähemast jääb selgelt väheks – mina tulin napilt 1,5 kuuga enam-vähem välja, soovitab Heleri Alles.

Venezuela on väike laigukene Lõuna-Ameerika kaardil, mis lähemalt vaadates ei osutugi väikseks – pindalalt on tegu vaid veidi väiksema alaga kui Prantsusmaa ja Saksamaa kokku ning ka mitmekesisusest puudu ei tule. Venezuela omab 2800 km Kariibi mere rannikut, lisaks on siin kõike alates hiig- laslikest savannidest, rohutasandikest, kõrgmägedest (Andid) kuni Amazonase läbimatu džunglini välja.

VIVA CHAVEZ EHK ELAGU SOTSIALISM

Ühtlasi on Venezuela üks Lõuna-Ameerika kõige sotsialistlikumaid riike. Kui varasemalt oli tegu ühe kõige USA-meelsema riigiga regioonis, siis kõik muutus drastiliselt pärast Hugo Chavezi võimuletulekut aastal 2002. Mõned kutsuvad seda sündmust lausa teiseks Bolivari revolutsiooniks.

Simon Bolivar (sündinud aastal 1783 Venezuelas) oli üks tuntumaid Lõuna- Ameerika vabadusvõitlejaid, kes omas olulist rolli nii Colombia, Venezuela, Boliivia, Peruu kui Ecuadori iseseisvumisel. Kuigi tegu oli ühe kõige silmapaistvama revolutsionääriga, muutus ta mingi hetk liiga võimuahneks ning suri oma rahva poolt vihatuna, pagendatuna ja vaesuses ning seda vaid 47-aastaselt.

Ka Chavez on selles osas sarnane Bolivariga – teda kas armastatakse või vihatakse, külmaks ei jäta ta poliitika ühtegi inimest. Võimule tulles alustas Chavez laiaulatuslike reformidega, mille eesmärgiks oli rikkus ringi jagada – rikastelt vaestele. Natsionaliseeriti suur osa tööstusest, seal hulgas ka naftapuurtornid (arvake ära, kas see ameeriklastele meeldis või mitte). Venezuela vabariigist sai Bolivari Venezuela vabariik, mis tõi endaga kaasa kõik, alates uuest rahast kuni uute passideni. Suhted lääneriikidega halvenesid, kuid see-eest paranesid suhted riikidega, nagu Kuuba ja Venemaa. Esimesest imporditakse suuremates kogustes arste, teisest relvi.

Chavez kinnitas ka bolivari (bolivar on riigi rahaühik) fikseeritud kursi ja lubas kohalikel vahetada vaid piiratud hulga välisvaluutat kuus. See jättis mitmed venezuelalased lõksu omaenda riiki – kuigi neil raha võis olla, välisvaluutat vahetada ei saanud. See lõi omakorda aluse topeltvaluutasüsteemi tekkeks. Kui ametlik bolivari kurss on hetkel 4,2 bolivari ühe dollari eest, siis mustal turul on dollareid võimalik vahetada üle kahe korra kõrgema kursiga. Otse loomulikult on tegu täiesti illegaalse tegevusega, seetõttu pakuvad sellist rahavahetusteenust absoluutselt kõik lennujaamatöötajad, kaasa arvatud politseinikud. Riiki reisijale on see kasulik, sest teeb reisi Venezuelas umbes kaks korda odavamaks kui muidu.

Sotsialismil on nii häid kui halbu külgi. Näiteks kütus on Venezuelas maailma odavaim – 1 euro eest saab vähemalt 100 liitrit kütust, ehk siis 1 liiter kütust on vähem kui 1 eurosent. Hoolimata kütuse imeodavast hinnast ettevõtlus ei toimi.

Paljuski takistavad seda sotsialistlikud piirangud, mis fikseerivad teatud hinnad ega lase väliskapitali riiki. Fikseeritud bolivari kurss hoiab ka inflatsiooni meeletult kõrgel – hindade kasv 100% aastas ei ole üldse ebatavaline.

Samas on Venezuela majandusprobleemid Chavezist ja tema revolutsioonist vanemad – Venezuela on olnud sõltuv nafta ekspordist juba ligi 100 aastat – see tähendab, et nende jaoks on olnud nafta eksportimine ja kõige muu importimine traditsioon juba pikki põlvkondi. Kuigi ananassid ja mangod kasvavad täiesti vabas looduses ning ei vajaks mingit erilist hooldust, imporditakse need Colombiast või kaugemalt ning nad maksavad sama palju kui Eestis. Põllumajandust kui sellist ei eksisteeri peaaegu üldse ja mitmetes paikades on senini levinud alepõllundus – nukker on vaadata, kuidas sadadele hektaritele metsale pannakse igal aastal tuli otsa, et uut põllumaad saada.

LINNAElU: INIMRÖÖVID, BLACKBERRY, RASEDAD NAISED

Tundub, et Chavez keskendub sellele, kuidas rikkad vaeseks teha, vaeste rikkaks tegemine pole väga oluline. Pealinnas Caracases ja teistes suuremates linnades elavad miljonid äärelinna agulites. Agulid on mäekülgedele ehitatud linnaosad, kus tellisekastid on ehitatud üksteise otsa ja maalihetega võivad kaduda terved linnaosad. Elu suurlinnas on muuski mõttes ebaturvaline – röövimised, mõrvad ja inimröövid on tavapärased. Vales kohas öösel tänavale minemine on riskimine oma eluga. Mul õnnestus vestelda näiteks ühe kohaliku neiuga, kelle kolm meest ühel õhtul lihtsalt autosse surusid ja ära röövisid. Tema pere pidi maksma 5000 dollarit, et neiu elusalt tagasi saada.

Samas, kuigi raha inimestel ei ole, siis ei ole sa mitte keegi, kui sul pole kõige uuemat Blackberry’t. Iseenesest on see väga naljakas – sissetulekuid arvestades on uusimad Mustmarjad seal kohalike jaoks vähemalt kaks korda kallimad kui meie jaoks, kuid sellest hoolimata ei näinud ma ühtegi teismelist, kellel sellist asjandust ei oleks olnud. Tulenevalt asja populaarsusest oli enamik inimesi 24/7 telefoni otsas või saatis sõnumeid.

Umbes sama populaarne kui Blackberry omamine, on ka rase olemine. Praktiliselt iga teine naine oli rase või väikese lapsega. Rasedad sõitsid bussis, käisid tänaval või õhtustasid oma kaaslasega. Kes veel rase ei olnud, miilustas oma poiss-sõbraga ja oli selles suunas teel. Täiesti tavapärane oli reisimine alla kuu vanuse lapsega või paaripäevase lapse kaasavõtmine restorani. Laps pole mitte ainult ema, vaid kogu perekonna oma, võrdne roll lapse kantseldamisel oli nii vanaemal kui isal. Venezuela on tohutult perekeskne riik.

ANGELI JUGA – VENEZUELA SÜMBOL

Venezuela ei ole just kõige tuntum reisisihtkoht, kuid ühest kohast on kuulnud kõik – see on Salto Angel ehk maailma kõrgeim kosk. Angeli juga asub Canaima rahvuspargis, mille üks ots ulatub välja Gran Sabana tasandikeni ja teine Amazonase vihmametsadeni. Sinna vahele jäävad võimsad platoomäed ehk tepuid. Tepuid hakkasid moodustuma umbes kaks miljardit aastat tagasi, kui Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Austraalia veel koos olid ja hakkasid üksteisest lahku triivima – selle tulemusel tekkis liivakiviplatoos erosioon ja alles jäid vaid üksikud monoliidid – nende tipus aga kujunes välja täiesti ainulaadne ökosüsteem, mille sarnast mujal maailmas kuskil ei ole. Indiaani keelest otsetõlkes tähendab tepui „Jumalate kodu“ ja kui esimest korda neile pilk heita, siis ei oskakski neid teisiti kirjeldada.

Selleks et külastada kuulsat juga, tuleb kõigepealt lennata Canaima asulasse, sest üldkasutatavaid teid sinna ei lähe (Venezuelas lõuna- ja idaosas on üldse infrastruktuuriga kehvad lood, enamikusse kohtadesse on küllaltki keeruline, kui mitte võimatu ligi pääseda). Seejärel tuleb ette võtta 7–8 tunni pikkune maagiline teekond mööda jõge üles – tepuide vahelt läbi Angeli joa jalamile. Kuival perioodil tuleb teinekord vahepeal ka jala matkata. Kärestikest Yamaha mootoriga varustatud kanuuga ülesõit on eriti põnev – kas saame või tuleb paati käekõrval lükata.

Angeli joa läheduses asub väike laager, kus öö saab veeta võrkkiikedes. Selleks et jõuda täiesti joa alla, tuleb ette võtta 2–3-tunnine matk läbi džungli, vältides madudele pealeastumist ja kuulates elektrigeneraatorina häälitsevaid imelikke linde. Päris joa alla jõudes võib sukelduda külma vette ja ujuda otse kose alla, kose kõrgeim osa aga mattub paksu udusse.

Vaid tunnise lennutee kaugusel Angeli joast asub Gran Sabana ehk suur savann (kui sinna mööda maanteed minna, on tegu ligi 1000 km pikkuse teekonnaga). See koht on eelkõige tuntud kui Conan Doyle’i kujutatud kadunud maailm koos dinosaurustega, kes mööda rohelisi välju ringi müttavad. Tegelikkuses muidugi eelajaloolisi elukaid ei ole, kuid piirkond pakub silmailu oma kauni loodusega. Kosearmastajatele on välja pakkuda mitu ilusat koske, millest kõige mär- kimisväärsemad on Salto Aponguao, Jasperi punased kosed ja Salto Kama.

Kindlasti parim aeg külastamiseks on maist detsembrini, sest kuival hooajal kahanevad kosed päris pisikeseks. Kahjuks omal käel on piirkonda raske avastada, sest enamik kohti vajab ligipääsemiseks korralikku džiipi. Ka kohalikud indiaanlased pole väga valmis turismiteenuseid pakkuma – kuigi kohalikku käsitööd ehete kujul müüakse palju, aga sellest, miks on inetu jaaguar ära tappa ja ta nahk seinale riputada, kohalikud aru ei saa.

Korraliku matka armastajatele on mõnusaks 5–6-päevaseks trekiks matk Roraima otsa, mis on kõrguselt teine tepui ja ainus, kuhu saavad ka asjaarmastajad ronida. Teekonnaks on kohustuslik palgata giid või minna koos n-ö tuurikorraldajaga, sest üleval asustust ei ole ning selleks, et mitte rikkuda unikaalset keskkonda, tuleb kõik ülesviidav ka tagasi alla tuua. Mäekristalle ja teemante ülevalt kaasa tuua ei ole lubatud.

LOS LLANOS – LÕUNA- AMEERIKA SERENGETI

Liikudes Venezuela kõrgmägede jalamile, jäävad teele piiritud Los Llanose tasandikud, mis lausa kubisevad elust. Tegu on piirkonnaga, kus tegutsevad kapivaarad, sipelgaõgijad ja krokodillid. Linde saab loendada sadades liikides ja nad lendavad ka tuhandestes parvedes. Los Llanost külastatakse tavaliselt 3–4-päevase reisiga, mille levinumaks alguspunktiks on Merida ja maksumuseks 100–120 € inimese kohta, koos majutuse, transpordi, söökide ja erinevate tegevustega.

Esimene šokk kohale jõudes on see, et ööbimiskoha tagaaias elab umbes 200–300 kaimanit koos perekonna kapivaaradega. Istuvad paari meetri kaugusel magamistoa aknast ja põrnitsevad tigedate nägudega rantšo suunas – või nii vähemalt tundub. Parima ülevaate saab krokode rohkusest, kui proovida neid välguga pildistada – silmad jäävad punaselt helendama, moodustades eredate täpikeste pilve.

Omaette tore on sõita kanuuga mööda piraajasid täis jõge – kuuldavasti alles hiljuti jäi üks turist oma näpust ilma, sest arvas, et seda oleks tore vette pista. Ujumiseks ilmselt mitte just kõige sobivam paik. See-eest suurepärane linnuvaatluseks – sügaval põõsaste sees sahistavad eelajaloolised linnud (Opisthocomus hoazin), sinised jäälinnud sööstavad vette siinsamas ja puude ladvas on koha leidnud erinevas värvuses ja suuruses haigrud. Kaldal peesitavad krokodillid, suu lahti – paadist ehmudes hüppavad nad selle kõrvale vette.

Siin-seal on näha väikeste karude suuruseid rotte, kes tegelikult on kapivaarad; puuokstel istuvaid kilpkonni ning helerohelisi iguaane. Korraga hakkab midagi mulksuma – jõest ilmub nähtavale esimene delfiiniuim, millele järgneb koheselt teine. Tegu on Amazonase roosade jõedelfiinidega ning meie õnneks on kohal lausa kaks perekonda – 10–12 isendit, kes ligi 20 minutit tiirutavad meie ümber.

Veelgi rohkem linde on võimalik näha autosafaril, kus džiibi katuseraamil istudes avaneb suurepärane vaade ümbruskonnale. Tutvume Venezuela tulikollase rahvuslinnu turpialiga, märkame parvedes sarlakpunaseid iibiseid ja lausa tuhandete kaupa parte. Näeme ka pisikesi öökulle, kes tegutsevad hoopis päeval, ehitades endale maa sisse koopaid ja öösel magavad – toredad öökullid küll! Korraga tõmbab kogu meie tähelepanu endale suure bernhardiini suurune siil. Tegelikult osutub olevus hoopis sipelgaõgijaks, kes on oma õhtusel jalutuskäigul – jõuame talle päris lähedale, enne kui ta meid märkab ja jalgadele valu annab. Seejärel on soovijatel võimalus ronida paljajalu tiiki, et proovida varbaga anakondat leida.

Kuidas teada, kas tiigis elab anakonda? See on väga lihtne – nimelt pole tiigis ega tiigi ääres ühtegi kaimani, sest anakondad armastavad neid süüa. Rahvasuu räägib, et anakondad söövad aeg-ajalt ka inimesi, eriti just väiksemaid lapsi, seega ei tasu oma pisikesi järelevalveta jätta. Meie nägime siiski vaid väikeseid, 4–5 meetri pikkuseid anakondasid.

ANDID – MIDAGI MÄGEDE ARMASTAJATELE

Loogilise jätkuna teel idast läände on Andide keskmes asuv tudengilinn Merida. Tegu ei ole mitte ainult kõige ohutuma linnaga Venezuelas, vaid ka populaarse ekstreemspordi keskusega. Vihmavaesel hooajal kahjuks raftida ei saa, seega alustasime oma Andide vaatlust liuglangevarjulennuga (paragliding) Merida kohal. Laskudes mäe otsast alla, on terve maailm nagu peopesal ja mõned väikesed trikid lisavad ainult vürtsi.

Matkamise algpunktiks on parim sihtkoht Los Nevados, mis on väike mägiküla otse Andide südames. Sinna saamiseks tuleb sõita Meridast džii- biga 2,5 tundi mööda maanteed, mis vääriks tõsiselt kohta ohtlike teede top 10-s. Kruusatee kulgeb mööda kitsast mäeserva, ühel pool haigutamas kuristik ja teisel pool kõrge mäesein. Mõningates rusuvoogude kohtades on muda tee ära viinud ning sinna on vanadest autokummidest ehitatud ajutine ületuskoht. Võib-olla sama ohtlikke teid olen näinud vaid Nepalis.

Igal juhul on Los Nevadosesse jõudmine väärt riski. Tegu on imearmsa väikese külakesega, kust matkarajad hargnevad igas suunas. Võib võtta ette päevase matka Merida kuulsa kaabeltõstuki ülemise peatuse juurde (tõstuk ei tööta juba aastaid, ega plaani tööle hakata ka lähiajal) või liikuda jalgsi tagasi Meridasse (2 päeva). Viimase puhul on küll soovituslik hea navigatsiooniseade või giid, sest rada on praktiliselt märgistamata ja eksida on kerge. Ainuüksi viimase aastaga on üle 10 inimese rajal kadunuks jäänud või õnnetul kombel surma saanud. Rajad pole just lihtsamate killast, tõusud on järsud ja langused loomulikult veel järsemad, rajad viivad isegi nii kõrgele kui 5000 meetrit. Pea kohal tiirlevad raisakotkad, nagu ootuses, et sa mingi hetk enam ei jõua. Samas kui enam omal jõul ei jõua, võib alati otsustada muula või hobuse kasuks. Hind on imeodav ja vahelduseks väike ratsamatk on igati mõnus.

KARIIBI MERE JA VENEZUELA SAARED

Pärast kilode kaotust mägedes on aeg suunduda Kariibi mere äärde – rannaarmastajatele on Venezuelal pakkuda nii mõndagi. Kolm kohta võib kohe eraldi esile tuua – nendeks on Morrocoy, Henri Pittieri ja Mochima rahvuspargid. Tegu on kolme väga erineva, aga kauni Kariibi mere paradiisiga, mille kõrval populaarne Margarita saar kahvatub ja muutub mõttetuks kohaks, mida pigem võiks vältida.

Morrocoy kujutab endast saarte võrgustikku, mille n-ö baaslaagriks on väike Chichiriviche’i (loe Tšitširivitši) nimeline linnakene. Sadamasse minnes tuleb valida endale sobiv paadimees ja temaga kokku leppida, mida külastatakse. Paati mahub kuni 10 inimest ja marsruut tuleks ise kokku panna. Rannaäärseid alasid ümbritsevad mõnusad mangroovisood, kus pesitsevad tuhanded linnud; samas on ka väikesed kaljulõhed, mis viivad salajastesse koobastesse. Rannapuhkuseks on ideaalsed väikeste ja suuremate liivarandadega saarekesed ning mõnes kohas saab piknikut pidada randa minemata kahe saare vahel madalas vees.

Puerto Columbia on unine koloniaalkülake Henri Pittieri rahvuspargis. Henri Pittieri rahvuspark on küllalt lähedal Caracasele, seega muutub Puerto Columbia igal nädalavahetusel peoparadiisiks, randa kogunevad trummimehed ja küla kaks baari töötavad täiel võimsusel, väljastades maasika Mojitosid ja põldmarja daiquiri’sid.

Puerto Columbiast saab erinevatesse randadesse minna paadiga. Kui ümbrus Morrocoy pargis on üldiselt tasane, siis Henri Pittieri iseloomustavad üle kahe kilomeetri kõrgused mäed. Rannad on surutud väikeste ribadena mägede jalamile ning tegu on merele küllaltki avatud aladega, sest saari siin kandis ei ole. Seda mõnusam on hüpata paadiga ühelt megalainelt teisele ja loota, et paadimootor vastu paneb, sest muidu ootaksid reisijat teravad kaljud. Samas, kui paadiga sõita ei taha, siis saab ka ühest rannast teise matkata – väikesed rajad ühendavad muidu ligipääsmatuid randu.

Henri Pittier on ka koht, kust tuleb Criollo kakao, mida peetakse maailma üheks kvaliteetsemaks ja ainulaadsemaks sordiks. Chuao nimelises asulas saab kakaotegemise protsessi ka ise jälgida ja osta endale näiteks šokolaa- dilikööri, pudingit või jäätist. Metsas jalutades võib näha kakaopuid metsas kasvamas, seltsiks mõni mangopuu.

Mochima on rahvuspark, mis sobib privaatsuse otsijatele. Kuigi rannad ei ole nii ilusad kui Morrocoy’s, siis jagub ka siia väikeseid saarekesi ja nende vahele pisikesi kuldseid liivasid. Mõnusat vürtsi lisavad ka saartel elavad pelikanid ja iguaanid.

Kes otsib tõsist eksootikat, võib minna ka kaugemale – tunnise lennutee kaugusel Caracasest asub Los Roquesi saarestik. Tegu on ilmselt ainsa kohaga Venezuelas, kus korallid veel elus on. Samas peab sinna minekuks varuma nii aega kui raha – ainus võimalus saarele saada on lennukiga ning kohapealsed hinnad on suhteliselt soolased.

Venezuela pakub midagi igaühele – võta ainult aeg maha ja mine avastama. Kui juba minna, tasuks võtta vähemalt 3 nädalat, sest vähemast jääb selgelt väheks – mina tulin napilt 1,5 kuuga enam-vähem välja.

TOP 10, MIDA VENEZUELAS TEHA:

1. Linnu- ja loomavaatlus Los Llanose tasandikel

2. Roraima tepui trek

3. Rannapuhkus Morrocoy ja Henri Pittieri rahvusparkides

4. Paadisõit Angeli joa juurde

5. Ekstreemsport Meridas: rafting, canyoning, paragliding, rattamatk vms

6. (Ratsa)matk Los Nevadose lähistel

7. Gran Sabana tasandikud ja kosed

8. Paadiretk Ornico deltas / Caura jõel

9. Coro liivaluited

10. Telefericoga El Avila rahvuspargi külastamine

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga