Septembrikuu viimasel päeval võtsime Veneetsia lennujaamast veetakso, et üles otsida Püha Markuse väljaku lähistelt Tallinna Jahtklubi lipu all kai veerel seisev jaht Jenny VII. Nimelt olid TJK asekommodoorid Egon Mats ja Margus Mets otsustanud inspekteerida klubiliikmete Viktor ja Krista Siilatsi täidetud logiraamatute paikapidavust ning heade Eesti meretavade järgimist Vahemere ääres.
Tund seiklemist suurematel ja väiksematel kanalitel, sildade all, läbi rõskete tagahoovide ja olimegi Veneetsia kesklinnas. Suure kanali ääres, mitte kaugel Veneetsia suurimast turismimagnetist Püha Markuse väljakust, oligi otsad kinnitanud Jenny VII.
Õhtu sellise suursuguse kai ääres paneb küll hingekeeled helisema, öö pole aga just kõige mugavam. Öö läbi mööda sõitvad laevad tekitavad laineid, mis panevad paadi, suurusest sõltumata, vastu kivikaid visklema. Vendrid tegid küll oma tööd hästi, kuid laineloks oli nii häälekas, et vesi tundus tulevat otse voodisse.
Saime aru, et kõrge hind – 300 eurot – polnud ainus põhjus, miks külalisjahid kesklinna üldiselt ei trügi ning eelistavad väiksemaid sadamaid Veneetsia lähedal.
Hommikul oli jahivööri kai külge kinnitanud end 10-korruseline kruiisilaev. Emotsioon, mis tekkis paadist ärkavat Veneetsiat vaadates, kaalus üles veidi rahutu öö. Esimesed veebussid tööleruttajatega, mootorratas vedamas värskeid saiu, kohvikupidaja toole tänavale tõstmas, mehed gondlitelt siniseid öökatteid maha võtmas ... Ja päike, mis pani selle hommiku, katedraalide tornid, majad ja inimesed särama.
Juba lõuna paiku andsime Veneetsiast otsad, et siirduda üheks ööks rahulikku sadamasse ja valmistuda Aadria mere ületamiseks. See põgus lahkumiseelne auring Veneetsia vanalinna veerel jääb ilmselt alatiseks minu merehetkede kullafondi. See Bütsantsi, baroki, renessansi ja gooti tulevärk on just Veneetsia laguunilt vaadelduna eriti jõuline ja lummav.
ETTEVALMISTUSED MERESÕIDUKS
Itaalias viimases peatuspaigas, väikeses sadamas nimega Marina di Grande, peaaegu Aadria mere rannikul, oli põnevaim ehk Jenny punkerdamine. Punkerdamine päevinäinud minitankerist, pigem küll kütusepaadist. Enne punkerdamist ulatati kaptenile väikeses purgis kütusenäidis, mis meenutas veidi suuremamahulist uuriiniproovi. Õliste naftakauplejate pilgud peatusid otsustajal – Viktor vaatles seda veidi vastu päikest, nuusutas, kuid jättis maitsmata ning andis nõusoleku punkerdamiseks. Rituaal meenutas veidi veini ja oliivõli naiivromantilisi telereklaame.
Meile kui meeskonnaliikmetele jäi detailides arusaamatuks ka kapteni terve päeva kestnud sehkendamine laeva dokumentide ning meie isikupaberitega. Sõit Itaaliast Horvaatiasse tähendas lahkumist Euroopa Liidust. Sellistel puhkudel ei ole lõunariikides kunagi täpselt selge, kus ja mida teha tuleb. Hommikul Veneetsias kõike korda ei saanudki ning nüüd tuli kaptenil sadamaomaniku väiksema paadiga taas reis uppuvasse linna ette võtta. Kuid kuna Viktor oli selle juures lõunamaiselt naeratav ning põhjamaiselt rahulik, ei hakanud ka meeskond üksikasju pärima ja nautis päikeselist päeva. Suvelõpp andis ennast aga kõikjal juba märku ja sooja oli napp 20 kraadi. Merevesi oli meie jaoks ikkagi veel imeline.
Õhtu enne ärasõitu veetsime pererahva kutsel maitseküllases ja Michelini tärni kandvas restoranis ning parki vabasse õhku ehitatud ööklubis. Itaallased oskavad nautida. Juba tekkiski tahtmine siia jääda veidi kauemaks. Kuid mitte selleks ei tulnud me Veneetsiasse. Sadamas ootas meid punkerdatud Jenny VII.
AADRIA MEREL
Horvaatia rannikuni oli jäänud 80−90 miili. Mõistlikuks sõidukiiruseks oli kapten planeerinud 10 sõlme. Mõistlik mitmes mõttes: esiteks on selline sõidukiirus rahulik ja nauditav, teiseks ka kõige ökonoomsem. Seega pidi Aadria mere ületamine kestma ümmarguselt 8−9 tundi. Kuna ilm oli ilus, päikseline ja nõrga põhjatuulega, oli selline sõit nautimiseks ideaalne.
Pärast paaritunnist sõitu lülitas noorim meeskonnaliige, 7-aastane Mihkel meile märkamatult ühe mootori välja. Kapten oli kümmekond minutit üsna mõtlik, sest ühe mootori kaotamine juba sõidu alguses tähendanuks tagasipöördumist Itaaliasse. Õnneks selgus põhjus kiiresti, taaskäivitamine õnnestus ja meie merereis jätkus.
Veidi tülikaks muutus Aadria avamere külglainetus. Kuni 2-meetrised lained panid meie paadi rullima, mis kellelgi merehaigust ei tekitanud, kuid kerget ebamugavustunnet küll. Nagu ikka, on sellistes olukordades parim paik ülemisel päikese- tekil, pilk suunatud kaugusesse. Proovisime paadi kiirust tõsta 15 sõlmele, kuid see ei teinud meeskonna eluolu mugavamaks. Kõikumine muutus vaid järsemaks, millele lisandusid aeg-ajalt järsemad löögid. Jätkasime sujuvamas tempos ning jäime ootama kursimuutust Horvaatia rannikul. Esimesena hakkasid vaevuaimatavalt paistma pilvede vahelt hallikad mäed. Tund hiljem muutus esialgne miraažilik nägemus selgelt väljajoonistunud mäestikuks. Aadria meri oli valutult ületatud. Külaliskailt avanes vaade amfiteatrile.
Meie esimene peatuspaik Põhja-Horvaatias oli linn nimega Pula. Mõistagi oli sadam vanalinna veerel ning laeva tekilt võisid imetleda roomlaste rajatud antiikse amfiteatri varemeid. Sinna me esimese jalutuskäigu ka tegime. Istusime selles hiiglaslikus ehitises ainsate pealtvaatajatena ning kujutasime ette, mis siin kaks aastatuhandet tagasi juhtuda võis.
Pula on tegelikult suur sadamalinn, millest põnevaim roomlaste esmarajatud vanalinn. Kitsad tänavad, kirikuesised väljakud, mõned säilinud antiiksed väravad, müürid, tempel ning suur hulk peaaegu inimtühje baare, kohvikuid ja restorane. Oktoobri alguseks oli ka Palas hooaeg lõppenud.
Järgmisel hommikul tiirutasime saarestikus, ujusime, uudistasime rannakarpide kasvandusi ning jõudsime õhtuks järgmisesse peatuspaika Horvaatias – linna nimega Cresi. See mägedest kaitstud sise- lahes paiknev väikelinn oli alguse saanud ilmselt kunagisest kalurikülast. Muuliga kaitstud sadam oli kui väike laguun, mida ümbritsesid lihtsad värvilised mõnekorruselised vanad kivimajad. Sadam oli kui näitus tänastest kaluripaatidest ja püügivahenditest.
Hoolitsetud väikelinn elas oma lihtsat igapäevaelu. Tundus, et olime siin ainsad võõramaalased. Üllatusime, et seoses turismihooaja lõppemisega oli söögikohtadest kadunud ka värske kala ja muud mereannid. Ilmselt polnud juhukülalistele mõtet kalapaatidelt hommikuti värsket kalakraami tuua. Kala ja kalmaare söögikohtades küll pakuti, kuid tunnistati ausalt, et need pärinevad sügavkülmast.
MEIE OMA GOURMAND
Hommikuses Cresis õnnestus meie perenaisel hankida ühelt kalapaadilt noor tuunikala ja mõni kilo värskeid sardiine. Üritasin söögikohtadest kaubelda reisile kaasa ka värskeid rannakarpe. Selleks tuli tungida lausa söögikohtade kööki, pliidi äärde. Ühest köögist õnnestuski saada veidi värskelt keedetud rannakarpe. Pool tundi olin jäänud hiljaks, et neid veel elusalt saada.
Tänasel merereisil oli meil plaan ise süüa teha, midagi eriti hõrgutavat. Nimelt tundus Horvaatia köök pärast Itaalia maitsesümfooniat veidi igavavõitu. Ärge mõistke mind valesti, Horvaatias on söök hea, kuid maitsestatud lihtsalt ning ei erutanud piisavalt meeli. Igas Horvaatia söögikohas oli tervena praetud kala, grillitud suuri kalmaare ja kohalikku lammast. Üllatuslikult ei pakutud kuskil Vahemere koorikloomi või austreid.
Teel järgmisesse sadamasse Krki linnas, peatusime ühes helerohelise karge veega üksikus lahesopis. 18-kraadine vesi oli selge ja ilus. Selles lahesopis valmis ka meie merereisi esimene isetehtud mereandide gourmand. Lihtsalt selgitades panime malmpatta kala, rannakarbid, sibula, küüslaugu, purustatud tomatid, pipart ja värsket basiilikut ning sidrunid. Mõistagi vajas tõeline gurmee ohtralt head valget veini.
Tuunikalasteik valmis aga kuumal meresoolaga kaetud grillil. See paljuharjutatud kokanipp küpsetas mahlase ja hõrgu steigi. Headeski restoranides kipub tuunikala olema liiga kuiv. Imeline oli ka tuunikala kerge carpaccio – õhukesed toored kalaviilud soola, pipra ja sidrunimahlaga – oma osa maitseelamuse pakkumisel oli ka sellel noorel neljakilosel tuunil endal. Mida vanemaks ja suuremaks tuunikalad kasvavad, seda tihkemaks muutub ka nende liha.
KRK KUI SUUR RANNAPROMENAAD
Krk on kaunis mereäärne suvituslinn, mis polnudki veel külalistetühi. Turiste jätkus tänavatele, kohvikutesse, rannaalleele. Linnas on ilus päikeseline rannapromenaad, kirikuid, vana linnamüür. Häbiga pean ütlema, et ma ei hakanud süvenema linna sajanditepikkusesse kultuurilukku.
Olles sattunud vaimustusse meie laeva enda gurmeerestoranist, jätkasin värske kala ja mereandide otsinguid. Selgus, et kogu linnas on vaid üks väike kalakauplus, kus saad ise värskes kala-, kalmaari- või krevetikastis sobrada ning endale kõige sobilikumad isendid välja valida. Aga sealgi oli valik minu ettekujutusega võrreldes üsna kesine ning hinnad kõrged. Värske kala kilohind ulatus paarisaja kroonini. Ostsin paar kilo väikseid kohalikke koorikloomi. Suuruselt pigem krevetid, kuid välimuselt langustid.
Järgmisel hommikul asusime aga taas teele. Iga sadam väärinuks vähemalt ühte lisapäeva, kuid siis poleks nädalaga kuigi kaugele jõudnud. Nädal on Horvaatias ka kõige enamlevinum jahtide rendiaeg, reedest reedeni. Juba uskusin, et isegi neli nädalat kaoks siinsetel vetel kiiresti ja kartuseta, et järgmine päev võib juba kogetut kordama hakata.
IMELINE RAB JA ÜLLATUSED
Kalju otsa ehitatud sadamalinna Rabi vanalinn – oma kindlusemüüride ja järskude kaljuseintega, mis kolmest küljest otse merre langesid – üllatas meid oma võimsusega juba sissesõidul. Kaljulinna punaste kivikatuste kohalt taevasse kõrguva renessansiliku katedraali kaks jõulist torni hoidsid meid kursil.
Kaljude vahelt viis kitsas veetee linna, avarasse siselahte, sadamasse. Sildusime otse vanalinna serva palmidega rannapromenaadi äärde. Oskus, mida jahtkapten Viktorilt kindlasti õppima peaks, on julgus valida paadile kõige atraktiivsem peatuspaik. Tõsi, need eksklusiivsed paigad võivad maksma minna mitusada eurot, kuid nad on ka seda väärt. Vahel peab aga lisaks rahale loobuma lummava vaate nimel ka näiteks kaldavoolust ja veest.
Meil oli Rabis erakordselt õnne. Kohtasime vanalinna tänaval kunstnikust filmimeest Priit Pärna koos oma kaaskonnaga. Selgus, et just siit linnast ammutatakse hetkel inspiratsiooni, valgust, värve ... Ühised pool tundi iidsete müüride vahele peidetud kohvikus ja klaas valget veini pani meidki neid iidseid müüre, valguse ja varjude mängu teise piguga vaatama.
Tuleb tunnistada, et Rab on tõesti linn, kuhu soovinuks jääda kauemaks. Kohali- kud väidavad, et siit ei torma isegi kõige tulihingelisemad purjetajad kohe järgmisel hommikul uuesti merele. Meiegi võtsime pool päeva lisaaega linnas kolamiseks.
Järgmise päeva teekonnatunnid kujunesid meie merereisi kaunimateks. Ilm oli soe, päikeseline, tuul vaibus täiesti maha ning teekonda hakkasid ääristama üha lummavamad mäevaated. Alguses sügavroheliste okaspuudega kaetud madalad mäesiilud, siis kõrged pilvedesse ulatuvad tumehallid mäemassid, siis beežid vihmast ja lainetest uuristatud kivimid, mis tõusid otse paadi kõrvalt sinisest veepeeglist. Ja õnneks mitte ühtki teist paati.
Nendel eluta kaljudel silmasime aeg-ajalt vanade kabelite, meremärkide või erakute elamute varemeid. Ühe sellise kõrval leidsime ebamaise ankrupaiga. Meie oma gurmeerestoran pakkus seekord sardiinisuppi ohtra maitserohelisega. Ja muidugi jahedat valget veini oma veinikeldrist. Unustasin, eelroog oli samuti traditsiooniline – kümblus kristallselges soolases vees.
VÖÖRIGA OTSE AUSTRIKASVANDUSSE
Horvaatiale on omane üllatada. Lähenesime oma reisi lõppsadamale Zadaris, kui märkasime rannakarpide ning austrite kasvandusi. Jahtkapten andis karbikasvatajatele valjuhääldist teada, et meeskond vajab ellujäämiseks midagi värsket. Esimesest kasvandusest saime võrgutäie karpe, teises sukelduti meie soovil värskete austrite järele. Karbid valmistasime kohe, kiirelt ja maitsvalt.
Karpidesse imbunud mõrkjas merevesi lisas õrnale roale põnevaid maitsenüansse. Keerulisem oli hakkama saada austritega. Horvaatia austrid ei ole väga suured, karp on ümar ja ehitus korrapäratu. Nende avamine võib osutuda vaevaliseks ning viletsate riistade ning vähese kogemuse korral üsna veriseks ettevõtmiseks.
Esmalt küürisime austrite karbid mageda vee all hoolikalt puhtaks. Karbid olid kaetud rohelise vetikate kihiga, mille sees ukerdasid valged ussikesed. Räägitakse, et just need väikesed parasiidid võivad austrinautlejaile tekitada mitmepäevaseid piinu. Meil läks hästi, käed jäid veristamata, parasiidid söömata. Austrid olid küll suhteliselt väiksed, kuid värske ja puhta maitsega.
Zadarist tunni taksosõidu kaugusel on rah- vusvaheline lennujaam, kust viis rahvusvaheline lennukompanii meid seekordse merereisi mittemerelisele viimasele etapile ... kojulennule.
MIDA SEE REIS ÕPETAS?
September on parim aeg Horvaatia rannikuvetel seilamiseks. Kevadel on meri veel küllaltki jahe ja suvel kubiseb piirkond jahtidest ja turistidest. Oktoobris muutub ilm aga juba liialt heitlikuks ja sadamates võib tekkida tunne, et etendus on just lõppenud.
Selgeks sai ka tõsiasi, et navigeerimine on sealsetel vetel lihtsam, kui võis arvata. Siiski on vajalik hea navigaatori kambasolek ning oskus näha ja eirata vaid pisikeste valgete poidega tähistatud kalavõrke. Ka mooringuga sildumine võiks selge olla.
Horvaatia ei ole enam ammu odav turismimaa – sadamatesse, tugiteenustesse ning vana arhitektuuri taastamiseks on tehtud uskumatuid investeeringuid ning selle nautimise eest nõutakse ka väärilist tasu.
Pärast Läänemerel seiklemist on just Horvaatia väga loogiline jätk uute mereelamuste saamiseks.
Margus Mets