Etnoloog Jaanus Plaat kirjeldab vene vanausuliste käekäiku Eestis erinevate võimude ajal alates 17. sajandist kuni tänapäevani. Muuhulgas käsitleb artikkel vanausuliste tagakiusamist vene õigeusu kiriku ja tsaarivõimu poolt ning konflikte võimudega Eesti vabariigis 1920.–1930. aastatel ja nõukogude perioodil.
Vanausuliste karm tagakiusamine Venemaal pärast patriarh Nikoni juhitud kirikureforme 17. sajandil viis vanausuliste massilise põgenemiseni tsaaririigi äärealadele ja naabermaadesse. Varaseim vanausuliste asustus Eestis tekkis Narva jõe ääres Mustajõe (Mustjõe) külas 17. sajandi lõpupoole. Samal ajal jõudsid esimesed vanausulised ka Mustvee kanti Peipsi järve kaldal. Enamik vanausuliste asundustest tekkis Peipsi läänekaldal 18.–19. sajandil, mil sinna jõudsid mitmed uued vanausuliste põgenikuvoolud Venemaalt.
Enne tänaseni säilinud Peipsi-äärsete vanausuliste külade teket rajati suurem vanausuliste asundus Räpina mõisa maadele, kus see püsis 1710. aastast kuni 1722. aastani. Nimelt asutasid 1710. aasta paiku fedossejevlastest vanausulised Räpina lähistel Võhandu jõel oma skeedi (erakla, kloostri). Peagi sai võimudele teatavaks, et skeeti on elama asunud ka desertööridest sõdureid. Seepeale saadeti Räpina kloostrisse sõjaväeüksus ning algas kloostris „korra majja löömine”. Enamik skeedielanikke põgenes. Mitmed vanausulised arreteeriti. 1722. aastaks oli Räpina skeet lõplikult hävitatud. Arvatavasti asus osa skeedist põgenenud fedossejevlastest 18. sajandil elama Peipsi läänerannikule ja Tartusse, kus tekkisid praeguseni püsivad suuremad vanausuliste asulad.
Kuni 18. sajandi lõpuni oli Eesti vanausuliste seas ülekaalus fedossejevlaste haru, seejärel olid enamuses pomoorid, ehkki feodossejevlaste kogudused tegutsevad Eestis tänapäevani (Väike-Kolkja ja Raja kogudus, ülejäänud üheksa praegust Eesti vanausuliste kogudust on pomoorid).
Kui Peipsi lääneranniku külad olid 18. sajandil veel valdavalt eestlaste (kaluri) külad, siis 18. sajandi lõpupoole kujunesid mitmest senisest segaelanikkonnaga külast (Mustvee, Kallaste, Varnja jt) ülekaalukalt vene elanikkonnaga külad ja seda peamiselt tänu vene vanausuliste juurdevoolule. Enamik vanausuliste asundustest (järveäärsest pikast tänavkülast) tekkis Peipsi läänekaldal 18. sajandi viimasel kümnendil ja 19. sajandi algul, mil Venemaa eri piirkondadest (Novgorodi ja Tveri kubermangust ning mujalt) jõudis Peipsi kaldale (Lohusuust kuni Varnjani ja Piirissaarele) hulgaliselt vanausulisi. Esimesed vanausuliste püsiasualad Peipsi läänerannikul rajati ilmselt juba 1730. aastate lõpul.
Koguduste tagakiusamine
Teadaolevalt vanim palvemaja ehitati Peipsi läänerannikul Kükita külas 1740. aastal. 1833. aastaks oli Kükita koguduse hingekirjas ühtekokku 397 vanausulist, koguduse avalik tegevus aga peagi keelustati. Vanausuliste koguduste tagakiusamise näitena 19. sajandil võib tuua Kükita koguduse käekäigu. Sarnast saatust jagasid ka enamik teisi Peipsi-äärseid kogudusi.
Tsaar Nikolai I 1826. aasta ukaas keelas nn raskolnikute (vanausuliste) palvemajade taastamise ja uute ehitamise. Algas vanausuliste järjekordne tagakiusamine võimude ja õigeusu kiriku poolt. 1830. aastate alguses jõudis karmide repressioonide laine ka Peipsimaale, sh Kükita külla. 1832. aastal rekvireeris riigiametnike komisjon Kükita koguduse kirikuraamatud, ikoonid, kirikuriistad ja kirikukellad. 1837. aastal pitseeriti Kükita palvemaja kinni, sellesse jäi hoiule mitu suurt kirstu ikoonidega. Kükita vanausulised esitasid korduvalt võimudele palveid avada palvemaja ning tagastada äravõetud varad. Ent siseministeeriumi otsusega 1846. aastal palvemaja hoopis lammutati.
Tagakiusamisele vaatamata toimusid Kükitas (nagu ka mujal Peipsiääre vanausuliste külades) palvekoosolekud salaja edasi. Pärast Nikolai I surma 1855 olud veidi leevenesid ja 1860. aastatel avati palvemaja. See pühakoda põles maha 1944. aastal. Praegune Kükita palvemaja ehitati 1948–1949), ainsa uue vanausuliste palvemajana Peipsi ääres nõukogude perioodil.
Kükita kogudusele sarnane saatus tabas Nikolai I ajal ka teisi Eesti vanausuliste kogudusi ja palvemajasid. Ainsa palvemajana pääses 1830.–1850. aastate repressioonide käigus sulgemisest Kasepää palvela. 1860. aastatel hakkasid siiski poolsalaja tegutsema uued vanausuliste palvemajad, kusjuures võimud ei pruukinud neist teadagi. 1865 arvestati Liivimaal Tartu maakonnas olevat 4399 vanausulist. Alles 1883. aastal saadi ametlik luba remontida vanu palvemaju ja ehitada uusi.
Osa esimestest Peipsi läänekalda palvemajadest võivad olla sarnaselt Kükita palvelale rajatud juba 18. sajandi keskel või teisel poolel (Kasepää, Väike-Kolkja, Varnja). Hiljemalt 1802. aastaks oli palvemaja olemas veel Kallastel, Mustveel, Suur-Kolkjas ja Piirissaarel. Kallaste küla praegune palvemaja valmis 1865. aastal, tegu on vanima tänaseni säilinud vanausuliste palvemajaga Eestis.
Pärast Vene tsaari 1905. aasta usuvabadusmanifesti ja eriti Eesti vabariigi ajal (1918– 1940) said vanausulised suhteliselt vabalt tegutseda. Kokku loendati 1934. aastal 5276 vanausulist. Siiski kogesid vanausulised ka Eesti vabariigi ajal tagakiusu. Nii põhjustas vanausuliste pahameelt siseministri 1935. aasta korraldus minna üle uuele kalendrile. Vanausulised keeldusid jumalateenistusi läbi viimast Eesti Apostlik- Õigeusu Kiriku poolt järgitava uue kalendri järgi. Osa vanausuliste vaimulikke (nastavnik, batjuška) olla ennustanud vanausuliste palvemajade mahapõlemist ja taas levisid vanausuliste seas maailmalõpumeeleolud. Keeld pidada kirikupühi vana kalendri järgi viis suhted võimudega nii teravaks, et 1935. aastal vanausuliste palvemajad suleti ja osa vaimulikke saadeti sisuliselt asumisele. Näiteks Piirissaare vanausuliste vaimulikul Mihhail Vavilovil keelati elada Tartu-, Petseri- ja Virumaal ning Tallinnas. Pärast vanausuliste palvekirja president Konstantin Pätsile lahenes olukord siiski rahumeelselt ja vanausulistele soodsalt.
Vanausuliste eesti keele oskus oli üldiselt hea ja luterlastest eestlastesse suhtuti tolerantselt. Vanausuliste „väljavalituse” ja missioonitunne ning oma usk ei lasknud neil seguneda eestlaste ja õigeusklike venelastega, mida soodustas ka vanausuliste keeld abielluda teiseusulistega. Peipsi-äärsetes külades ning Tallinnas ja Tartus tegutses 1920.–1930. aastatel kokku kaksteist vanausuliste kogudust, peeti omi koole ja raamatukogusid, valmisid ka uued pühakojad (Väike-Kolkjas 1928, Mustvees ja Tallinnas 1930).
Vanausuliste suhteliselt rahulik iseolemine Eesti vabariigi ajal (kui välja arvata nn kalendritüli 1930. aastatel) katkes 1940. aastal alanud okupatsioonide ajastuga. Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) esines vanausuliste tagakiusamist ja Saksamaale tööle või koonduslaagritesse saatmist okupatsioonivõimude poolt. Vahel peeti suurte habemetega vanausulisi ka Nõukogude partisanideks, kuid asja selgumisel lasti nad sakslaste poolt enamasti vabaks. Paljud vanausulised mobiliseeriti ka Saksa armeesse.
Vanausulised ja Nõukogude võim
Nõukogude okupatsiooni ajal kaasnes kõigi konfessioonide, sh vanausuliste koguduste tegevuse range järelevalve ja piiramine ning usklike tagakiusamine või represseerimine. Eesti vanausuliste arv langes usuasjade volinike peetava arvestuse järgi nõukogude perioodil jõudsalt, nagu ka ülejäänud Eesti konfessioonidel. Nende hinnangute järgi vähenenud vanausuliste arv 1961. aastal 1600-lt 1989. aastaks 600-le. Nõukogude aja statistikasse tuleb aga suhtuda kriitiliselt. Arvatavasti on tegu Eesti vanausuliste palvemaju suurtel usupühadel külastanud inimeste hinnanguliste koguarvudega, mitte end vanausuliseks pidavate inimestega. Tuleb ka arvestada, et paljud usklikud varjasid oma seotust kogudustega, seda eriti pärast 1950. aastate lõpul alanud usuvastase võitluse tugevnemist. Paljud ei julgenud enam kirikus käia ka väiksematel usupühadel, kartes õigustatult kohalike võimuorganite esindajate/ nuhkide kontrollretki pühakodadesse ja sellele järgneda võivaid repressioone, mis võisid töökarjääri rikkuda. Palvemajades käisid nõukogude ajal peamiselt naised ja eakamad inimesed, sageli võeti kaasa lapsi.
Kirikuskäijate arvu järsku langust, teenistusel osalejate vananemist ning vanade usukommete unustusse vajumist nõukogude ajal kinnitavad ka uurijad ja vanausulised ise, nagu nähtub näiteks V. L. Grišakovi mälestustest. Vanausulistele iseloomulikest usutoimingutest ja kommetest on nõukogude ajal näiteks oluliselt vähenenud paastumine, piht ja ristimine. Enam ei kehtinud ka kunagine range alkoholi tarbimise ja suitsetamise keeld, peaaegu kadunud ka komme kasutada eri toidunõusid omade ja teiseusuliste jaoks. Ilmselt on suurem murrang vanade traditsioonide järgimise vallas toimunud alates 1960. aastatest, mil järjest enam levisid vanausuliste seas segaabielud (eriti seoses noorte lahkumisega linnadesse) ning vanadest tavadest ei hoitud enam endisel moel kinni.
Nõukogude perioodi kokku võttes võib öelda, et vanausule truuks jäänute arvu vähenemise peamisteks põhjusteks olid riigivõimu religioonivastane võitlus, noorte lahkumine Peipsi järve äärsetest asulatest linnadesse ning Eesti ühiskonnas toimunud sekularisatsiooniprotsess. Erinevalt kõigist teistest Eesti suurematest kirikutest ja koguduste liitudest, vanausuliste kogudusi nõukogude ajal ei suletud ja meessoost nastavnikud olid ametis enamikus kogudustes. Nastavnikute keskmine vanus oli 1976. aastal aga väga kõrge – 73 aastat. Puudus oli ka kunagi nii kuulsatest ikoonimaalijatest (Frolovi koolkond), viimane kuulsam ikoonimaalija Nõukogude Eestis, Mark Solntsev, suri 1957. aastal.
Vanausulised ja tänapäev
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal võib rääkida vanausu traditsioonide taaselustumisest. Taas toimuvad rahvarohked kodupalvemaja pühade tähistamised, vanausulised on rajanud Peipsi ääres oma muuseumid, võib esile tõsta ka kirjastustegevust ning vanausuliste ajaloo-, keeleja kultuuri uuringuid.
Samas võib vähemalt statistika seisukohalt seda nn taassündi pidada siiski pigem traditsioonide austamiseks saabunud usuvabaduse tingimustes, mitte erilise usklikkuse tõusu märgiks. Vanausuliste koguduste aktiivne liikmeskond pole 1990. aastatel ja 21. sajandi algul kuigipalju kasvanud. Enamik vanausku ristituid käib palvemajades eeskätt suurte pühade ajal. 2005. aastaks juhtisid jumalateenistusi vanausuliste palvemajades valdavalt vanemad naised. 2000. aasta Eesti rahvaloendusel luges vabatahtlikule religiooniküsimusele vastates end vanausuliseks 2515 täiskasvanud elanikku. Venelasi oli vanausuliste seas 2390 (95%) ja eestlasi 91. Kui neile lisada sünnilt ja kultuurilt vanausulised, siis on see arv oluliselt suurem, vanausuliste endi hinnangul on neid Eestis umbes 5000.
Tänapäeval elavad Peipsi vanausulised või nende järeltulijad peamiselt neljas keskuses: Mustvee linnas ja sellega piirnevas Raja külas, Kallaste linnas, Kolkja-Kasepää- Varnja tänavkülades ning Piirissaare külades. Sajandite jooksul on nendesse vanausuliste keskustesse lisandunud eestlasi, venelastest õigeusklikke (osa vanausuliste jaoks ka nn nikonlased – „никонианцы”) ja venelastest mitteusklikke, kuid vanausulised on tänini säilitanud oma religiooniga seotud identiteedi ja eripärase kultuuri ega ole teistega suuremat segunenud, kuigi segaabielud on alates nõukogude ajast ka vanausuliste seas levinud. Suur osa vanausulistest elab Tartus ja Tallinnas ning vähemal määral mujal Eestis. Religioon on enamiku vanausuliste identiteedi aluseks olnud kuni 20. sajandi teise pooleni, mil nooremad põlvkonnad hakkasid järjest enam eemalduma esivanemate religioonist (eriti selgelt alates 1960. aastate algusest). Viimastel aastakümnetel on vanausu aktiivseks järgijaks jäänud peamiselt vanem põlvkond. Küll on aga alates 1990. aastatest tugevnemas vanausuliste kultuuriline identiteet, mis toob suurtel usupühadel kokku sadu vanausulisi kogu Eestist.