Vanausuliste pühakodades kõlab iidne vanavene kirikulaul kõige arhailisemas vanaslaavi keeles.
Eksiilis elades suutsid vanausulised kogukonna ja perekonna toel säilitada oma usu, emakeele, elulaadi, tugeva kokkuhoidva identiteedi, omanäolise kultuuri ja kirikuteenistusliku tava koos ainulaadse kirikulaulmise traditsiooniga. Pühakodadest kostub vanavene kirikulaululiik, mida nimetatakse znamennoje penije’ks.
Ristiusk levis Venemaale Bütsantsist 10. sajandil. Bütsantsist võeti üle ka jumalateenistuste kiriklik kord ja sellega seotud laulmine üsna keeruka kaheksaviisilisuse süsteemiga (osmoglasije), mis seab kirikulaulud kaheksasse rühma (glas’i). Kaheksa glas’i moodustavad süsteemi, mis hõlmab endas põhilise kirikuteenistusliku lauluvara. Osmoglasije abil on fikseeritud kirikuteenistuse muusikalise osa kindel kord.
Ühel nädalal on teenistusel kasutusel ühe glas’i viisid, järgmisel nädalal teise glas’i omad jne. Kaheksa nädalat moodustavad ühe tsükli, mis kordub aasta jooksul mitu korda. Pärimuse järgi on kaheksaviisilisuse süsteemi loonud Johannes Damaskusest (7.–8. saj pKr). Bütsantsist päritud kirikulaulu struktuuri on vene kirikulaulumeistrid seitsme sajandi vältel rikastanud vene omapärase meelosega ja kohandanud vastavusse vene hingelaadiga. Just sellisena, milliseks vanavene õigeusu kirikulaul kujunes 17. sajandiks, kõlab see praegusel ajal vanausuliste palvelates.
Vanausulised on keskendunud traditsiooni hoidmisele. Hääle liikumist, kõrgust, meloodia suunda, kõlakarakterit, esitamise rütmi ja isegi vaimuseisundit kirikulaulu esitamisel märgiti eriliste märkidega teksti kohal – znamja’dega, mille järgi see laulu- Tekst ja foto : Zemfira Lampmann Vene hingelaadiga KIRIKULAUL kunst ongi saanud oma nime znamennoje penije. Vanausuliste jumalateenistusel on tänapäevani kasutusel lauluraamatud, mis pärinevad 17. sajandist.
Veel üks omapära, mis omane vanausuliste jumalateenistusele, on elavas praktikas säilinud liturgiline retsitatiiv – kirikutekstide laulev lugemine. Seda antakse edasi põlvest põlve suulisel teel ja see on säilinud vaid vanausuliste kogudustes.
Kirikulaulmine on rangelt vokaalne (ei kasutata muusikainstrumente) ja vastavalt iidsele (Jeruusalemma) kiriklikule korrale ühehäälne (unisoonne), mis sümboliseerib ühtemeelt ja ühtsust Jumalas. See reegel kehtib ka ristimärgi ja kummarduste tegemisel jumalateenistuse ajal – ainult üheskoos ja ühel ajal. Vanausuliste laulupraktika ei tunnista hääleseadet, palvetav inimene peab laulma loomuliku häälega. Znamennoje laulmises ei ole pause, kirikulaul lauldakse katkestamatult. Laulmise ajal peab saavutama ühtsuse, nagu laulaks kõik ühe häälega.
Jumalateenistus käib kogudustes kirikuslaavi keeles. Laulmisel lauldakse kõik poolhäälikud välja täishäälikutena, mis viitab kirikuslaavi kõige arhailisemale variandile. Sellist laulmist nimetatakse „naonnoje” znamennoje penije.
Teenistusel lauldakse kahe kooriga. Eelmise sajandi alguses olid need meeskoorid, praegusel ajal moodustavad meeste vähesuse tõttu koorituumiku naislauljad – krõlošanki.
Eesti vanausuliste kogudustes on vanavene laulukultuur säilinud elavas traditsioonis. Kuna znamennoje noodikirja tunnevad praegusel ajal vähesed, laulmist õpitakse kuulmise järgi – „po napevke”, siis on traditsiooni hoidmisel võtmetähtsusega kogenud lauljate õpetav roll.
Igal kogudusel on välja kujunenud oma kirikulaulu versioon, mis ei ole sugugi laulu lihtsustamine või moonutamine, vaid see puudutab põhiliselt hääle kõrgust, esitamise tempot ja rütmi. See näitab, et vanausulised ei ole vaid formaalsed vanavene muusikakultuuri hoidjad, vaid mõtlevad selles muusikalises süsteemis.