Veealune paradiis – Raja Ampat

Allveefotograaf Ülar Tikk kirjeldab reisi Indoneesia Lääne-Paapua provintsis asuvasse Raja Ampatisse. Selle kauge koha soe ja kristallselge vesi, sadade kilomeetrite pikkused värvilised korallrifid, tuhanded kalaliigid ja mõnus reisikliima on iga sukeldumishuvilise unistus.

Tüdimus. Kolmas ööpäev teel: neli lennujaama, takso, sadam, pagas sisse, pagas välja... Oleme laevas, täpsemalt kiirlaevas, teel Sorongist Waisaisse. Meie salong on ilus ja puhas, on kohanumbrid ja suure ekraaniga telekas. Aga jumal teab, palju inimesi lisaks seal all- ja tagapool on. Alguses näidati kohalikku popmuusikat, mis on primitiivne ja naljakas, põhiliselt kantrimuusika kaverid, kus kohalik staar või teine liigutab suud ühe ja sama hotelli aias või basseini ääres. Siis tuli äkšönfilm. Ja siis tuli tüdimus. Kuhu me õieti lähemegi niimoodi ja miks, oh miks?

Muidugi, Raja Ampat (loe: radža ampat) oli perekonna soovilistis juba ammusest ajast. Sukeldujate meka – ehkki päris nii pole täpne öelda, kuna kohapeal on enamus kristlased. Siiski on Indoneesia suurim moslemimaa, rahvaarvult neljandal kohal maailmas. Aga põhiliselt sukelduma siia ju tullakse ja nii meiegi.

Administratiivselt on Raja Ampat üks kümnest regentkonnast Lääne-Paapua provintsis, mis omakorda on üks 34 Indoneesia provintsist. Lihtsustades võiks regentkond olla ehk maakond ja provints osariik. Lääne-Paapua provints paikneb maailma suuruselt teise saare Uus-Guinea loodeservas ja kohalik suurim linn Sorong otse Linnupea poolsaare tipus. Uus-Guinea saare kaguosas paikneb omaette riik Paapua Uus-Guinea. Tegemist on ühe tsivilisatsioonist kaugema, keerulise ajaloo ja eriõigustega piirkonnaga, mis on pideva reorganiseerimise faasis. Igatahes hetkel on Raja Ampati regentkond oma 135 küla ja 50 000 elanikuga maa- ja merepindalalt kokku veidi Eestist suurem.

Nimi Raja Ampat tähendab kohalikus keeles nelja kuningat. Üldjoontes räägib legend abielupaarist, kes leidis metsast viis kuni seitse draakonimuna. Neljast munast koorusid poisid ehk piirkonna nelja suurima saare Misooli, Salawati, Waigeo ja Batanta hilisemad kuningad, viiendast koorus ilus tüdruk ja kuues moondus kiviks. Mis edasi sai, Google ei tea. Igatahes selle legendiga on Raja Ampati suuremad saared defineeritud, jäädes suuruselt Saaremaa-Hiiumaa kanti, lisaks on veel umbes 1496 väiksemat saart. Kõik metsikud ja mägised, mitte mingid madalad atollisaared.

 

Värviliste korallide paradiis

Biogeograafiast teame piirkonda nimetusega Korallide kolmnurk. See on suur mereala, ulatudes Filipiinidest lõunasse Balini ja läände Paapua taha Saalomoni saarteni. Piirkonna tunnuseks on suurim merebioloogiline mitmekesisus ehk siis eri liikide suurim tihedus maailmas. Raja Ampat paikneb omakorda selle piirkonna keskel. Tahtmata lugejat arvudega koormata, tähendab see sadu ja tuhandeid eri kalu ja koralle, rohkem liike kui kusagil mujal. Kui lisada vähene asustustihedus, sellest tulenev nõrgem reostuskoormus, soodne kliima ja toimiv infrastruktuur, siis on sukeldumiseks raske paremat paika soovitada. Lisaks kõigele on kohalikud korallid „elusamad“ kui kusagil mujal, arvatakse, et just tänu vähesele reostuskoormusele. Ilusaid värvilisi koralle on siin ikka sadade kilomeetrite ja miilide kaupa. Mida ei saa kahjuks enam öelda paljude teise merede kohta.

Rõõmu teeb ka see, et Raja Ampatis rakendatakse mitmeid looduskaitsemeetmeid. Kehtestatud on haide, manta raide, dugongide, kilpkonnade ja akvaariumikalade püügikeeld ning umbes kolmandiku Eesti suurusel territooriumil on loodud merekaitsealad erinevate tegevuste piiramiseks. Kaitsealade tegevuse finantseerimiseks kasutatakse ka turistidelt kogutavat sisenemismaksu, eelmisel aastal oli turiste 15 000. Suuremad majutusasutused töötavad edukalt koos külakogukondadega, toetades neid materiaalselt ning kasutades kohalikku tööjõudu näiteks giididena. Kogukonnad kohustuvad kaitsealadelt kalu mitte (dünamiidiga) püüdma.

 

Waisaist „resorti“

Waisai, kuhu pärast kahetunnist laevareisi Sorongist jõudsime, on Waigeo saare suurim asustatud punkt, sadam ja ühtlasi ka Raja Amapati regentkonna pealinn (-küla). Sealt liigume edasi kahe 150 hj Yamaha mootoriga kollase mootorpaadiga Doberai Private Island Eco Resorti umbes poole tunniga. Paadid ja paadimehed on usaldusväärsed, aga raadiosidet, kompassi ega reisijate kaitsevarustust ei paistnud ei selles paadis ega ka järgmistes. Samas võivad sellised tosina inimese veoks mõeldud kiirpaadid merel olla tunde, läbides päris pikki vahemaid, umbes nagu Tallinnast Soome. Siinkohal tuli meelde lihtsameelselt aus õpetus ühelt Fidži paadimehelt: „Kui tuul, siis lained. Ohtlik! Kui ei tuul, siis ei lained. Hea!“ Jutu mõte on siinkohal selles, et mõned majutuskohad võivad Sorongi lennujaamast ikka väga kaugel üle mere olla, lisaks korralikule läbiloksutamisele on sellised pikad transfeerid ka kallid ja toimuvad ainult paar korda nädalas.

Viimane takistus enne päriselt sihtpunkti jõudmist oli maandumissild. Tõusu ja mõõna vahe on kohapeal üsna suur, üle meetri, ja seega võib ka paadi parras silla suhtes olla väga erineval kõrgusel. Silla ehitusel seda eriti arvesse võetud pole ning paadist sillale ning tagasi pääsemiseks tuleb lainetuse korral teha üsna akrobaatilisi trikke. Aga on hullematki nähtud ja paadimehed olid seejuures tegelikult väga abivalmis. Sillale jõudnud, tervitasid meid kalda ääres noored musttipp-riffhaid, musta otsaga seljauim ilusasti veest väljas.

Niisiis, esimeseks eluasemeks oli suur kahetoaline rannaäärne bangalo, katus seestpoolt fooliumiga vooderdatud, kummaski toas konditsioneer ja puha. Elekter aga oli ööpäev läbi kokkuhoiurežiimil (st vahetevahel tundideks ära) ning toa temperatuuri graafik nägi välja kui merelained. See polnud hea ei unele, tervisele ega ka kaamerate akude laadimisele.

Siin tutvusime ka troopika järjekordse üllatusega – ühel päeval lõuna- ja õhtusöögi ajal oli söökla ja taldrikud täis ujureid – nii umbes sentimeetrisuurusi hapuka maitsega mageveemardikaid. Neid lendles nii palju, et ei jõudnud kõiki supi seest välja aidata, kui juba järgmine sukeldus. Õnneks nad ei hammustanud ega haisenud ja järgmisel päeval oli neist ainult mälestus. Siis jällegi tulid kärbsed, aga see ongi troopika.

Meie teiseks majutuskohaks oli Raja Ampat Biodiversity Nature Resort. Samuti rannaäärne bangalo, aga avatud lõikega. Olid aknaaugud, kuhu ööseks sai rullkardinad alla lasta, ilusad laiad klaasuksed ja uste kohal ... tühi kolmnurkviil kuni katuseni. Voodid olid, tõsi küll, moskiitovõrkudega varustet. Järgnevat juttu on ehk raske uskuda, aga nii oli – magasime ekvaatoril džunglis avatud ruumis ilma moskiitovõrgu ja konditsioneerita. Ja täitsa mõnus. Sääski nimelt ei olnud üldse. Öösel oli ehk tiba jahedam seetõttu, et sadas palju. Katus sadas lõpuks läbi ka, aga õnneks mitte voodi(te) kohalt. No ja kaamerad ju veealused... Ka pesuruum üllatas, seal oli kasutusel traditsiooniline indoneesiapärane manuaalne WC-süsteem, kus loputuskasti asemel on suur kividest laotud veeanum ja kaks kopsikut. Koos õpetusega, mis puhul ja kui palju kopsikutäisi täpselt doseerida. Töötas. Ja boonuseks oli seesama puhta vee anum, sest seal sai kaameraid ja muud varustust vabalt leotada ja loputada. Palju parem kui kraanikausis.

Vihmastel öödel külastas meie pesuruumi suur julge ja fotogeeniline roheline lehekonn. Lihtsalt hüppas üle kahe meetri kõrguse tagaseina lataki sisse. Ju talle ei meeldinud džunglis külma vihma käes olla.

Lisaks konnale oli majutuskohas ka oma lemmikloom – mustlaik-kuskus. See nunnu, natuke rumalavõitu tunduv kukkurloom turnis mitmel korral meie maja ümbruse puudel, süües noori lehevõrseid ning ühel õhtul nägime teda baaris töötajatelt banaane lunimas. Olime üsna murelikud, kui kassisuurune loom umbes kümnendat banaani konsumeeris. Homo sapiens?

Kiita tuleb kohalikku kohvi, seda tehakse imepeeneks jahvatatud araabika kohvipulbrist lihtsalt kuuma veega. Oleks nagu lahustuv kohv, aga ei ole. Palju parem. Seda kohalikku kohvi saab Sorongi lennujaamast kaasa osta. Ja Garuda pakkus just sellist traditsioonilist kohvi isegi lennukis.

Tutvusime ka maitsva langsati-nimelise puuviljaga, mis koorimisel eraldas hulgaliselt ülikleepuvat piimmahla. Näpud kleepusid kokku, seebivesi, piiritus ega rumm ei aidanud. Lõpuks saime käed puhtaks päikesekreemi abil.

Siinkohal tuleb lisaks avaldada, et Indoneesia on ikkagi moslemimaa ja alkoholi tarbimine ei ole soositud. Kohapeal on purgiõlut, veini olemus soojal maal on kahtlane ja kangema napsi pudelid baaris on kahtlaselt tühjavõitu. Igasugune alkohol, õlu kaasa arvatud, puudub ka siselendudel ja -terminalides.

 

Veealused üllatused

Rääkides sukeldumisest, tuleb öelda, et selle professionaalne tase oli üllatavalt hea. Varustus liikus paati ja tagasi nii, et sukeldumiskeskuse külastamiseks vajadust polnudki. Paadis assisteeriti asjatundlikult ja kaamerate käsitsemine oli veatu. Üllatav oli ka instruktorite põhjalikud teadmised bioloogiast ja sellest, kuidas vee all osati fotograafile objekte „ette sööta“, seejuures loomakesi piisavalt delikaatselt koheldes.

Sukeldumine Raja Ampatis võib olla keeruline. Nagu ikka, on lihtsamaid ja keerulisemaid kohti, kuid valmis tuleb olla tugevateks hoovusteks. Et ei peaks küünte ja hammastega elu eest kinni hoidma, on abiks „hoovusekonks“ – metallkonks koos meetrise nööriga, mille abil end mõne kivi või surnud koralli taha ankurdada. Tegime seda meiegi – et pikalt vaadelda manta raisid (eestikeelne ametlik nimetus on hiid-sarvikrai). Ikka neid suurimaid, ookeani mantasid. Külastasime ka üht madalat rannaäärset veealust niitu, kus ilusad värvilised meriteod olid umbes kolm korda suuremad kui tavaliselt. Tutvusime lähemalt ka kohaliku kuulsuse – wobbegong’i ehk vaiphabehaiga. Neid lapikuid kuni meetripikkusi tõepoolest habemikke haisid võib kohata siit kuni Austraaliani lõunas ja Paapuani idas. Päevasel ajal on nad kusagil peidus või lesivad laisalt koralli- või käsnataldrikul. Sabast kiskuda neid ma ei soovita, kuna painduvad ülihästi, löövad hambad kätte ja lahti enam ei lase. Isegi kui veest välja viia. Räägin muidugi loetu põhjal.

Üldistavalt – väga, väga palju koralle, ilusaid ja elusaid, väga palju suuremaid kalu, rifikalu ja kalaparvi. Makrofoto puhul võimalusi mitte nii palju, kui olin oodanud. Lembeh lööb üle...

Meelde on jäänud ka üks öine kohtumine. Nimelt on Raja Ampat kuulus veel ühe hai poolest – see on „jalutav hai“ ehk indoneesia laiguline vaiphai (Hemiscyllium freycineti). See hai on sõjaväeliselt kaitselaiguline ning tõepoolest jalutab esiuimedele toetudes ja toitudes öösiti mööda merepõhja. Unistasin minagi selle allameetrise kalakese pildistamisest. Instruktor ütles, et üks selline elab umbes kolme meetri sügavuses täpselt meie maandumissilla all. Olime just öösukeldumiselt tulnud ning ei mingit jalutavat haid. Mis meil üle jäi – tegime siis Kariinaga kahekesi järgmisel õhtul uue öösukeldumise. See algas hästi – nägime, pildistasime ja filmisime hulgaliselt kalmaaride pulmamängu. Kui me ei oleks üle-eelmisel aastal Sulawesil just samasugust pilti näinud, siis ütleksin, et see vaatepilt on väga haruldane. Nüüd ütlen, et imeilus, aga olla tuleb ikkagi õiges ajas ja ruumis. Sukeldumise lõpus, otsides veest väljaronimiseks paadisilda, nägin umbes kuue meetri sügavusel üht kiiresti kivi alla peituvat täpilist varju. „Nii, nähtud!“ mõtlesin. Jalutavad haid kardavad tegelikult väga valgust ja piisab esimesest taskulambikiirest, et tüüp peitu poeks. Siis kutsus Kariina ülespoole – oligi õige hai! Just paadisilla all kolme meetri sügavusel. Iseenda õnnetuseks oli see kalake peitunud kivide vahele niimoodi, et ümber pöörata ei olnud võimalik. Võib-olla nad tagurpidi jalutada ei oska. Nii oligi mul täies rahus võimalik kulutada oma pool minutit jalutava hai pildistamisele nii eest- kui ka tagantpoolt. Päris terves pikkuses kahjuks mitte. Aga see Raja Ampati vaat et olulisim sümbol on nüüd albumis!

 

Kohalikke vaatamisväärsusi

Populaarseks külastuskohaks keset Waigeo džunglit on Sinine jõgi ehk Blue River ehk Kali Biru. Sinna oli meie juurest paadisõitu kaks tundi ja siis veel jalutuskäik mööda jõelammi ja ürgmetsa. Lõpuks jõudsime kitsa, kuid kiire ja helenduvalt helesinise läbipaistva veega jõekese äärde. Külm vesi pikalt ujuda ei lubanud, aga jõe imeilus värv sai pildile jäädvustatud küll.

Teise reisi tegime kaugele Fam’i saartele. Lisaks suurepärastele sukeldumistele oli aega üles ronida 300 astmega trepist ning nautida suurepärast vaadet Piaynemo vaatepunktist. Siit tehtud meres asuvate kaljusaarekeste panoraamid on esimesed, mis Raja Ampati guugeldamisel vastu vaatavad. Mõlema ekskursiooni puhul torkas silma kohaliku külakogukonna osatähtsus – väikese tasu eest olid kasutamiseks valmis maandumissillad, teerajad, trepid ja terrassid. Muudkui roni!

Võtsin reisile kaasa legendaarse biogeograafi ja evolutsionisti Alfred Russell Wallace’i raamatu „The Malay Archipelago”. Selles kirjutab Darwini kaasaegne ja kolleeg oma tegemistest ja kulgemistest praeguses Indoneesias aastatel 1854–1862. Tol ajal oli reisimine ja hulgi kollektsioneerimine väga aeganõudev tegevus. Teadlane aga elatas ennast kogutu regulaarsest müügist Inglismaale. Koju jõudes luges Wallace oma kollektsioonis kokku üle saja tuhande putuka- ja loomaliigi. Muuhulgas elas Wallace 1860. aasta augustis-septembris meie majutuskoha kõrvalkülas 2,5 x 2,5 meetri pikkuse lehtkatusega onnis. Rahvusvahelise abi toel on kohalik kogukond hüti oma arvataval asukohal esialgsel kujul taastanud ning tegime meiegi sinna palverännu pärast paradiisilindude „vaatlemist“. Et Gam’i saarel elab kaks endeemset paradiisilinnu liiki, teadis juba Wallace, neid ta seal kogumas oligi. Meie „vaatlemine“ on jutumärkides sellepärast, et ega see niisama lihtne pole. Selleks tuli hommikul kell pool viis ärgata, sõita pikalt pisikese kõikuva ja ebakindla paadiga üle mere ning ronida 130 meetri kõrgusele mäe otsa. Läbi vihmametsa, ja üsna pimedas... Statistiliselt võttes nägime punasaba-paradiisilinnu ikkagi ära, kuigi ainult üht isast ja kaugelt.

Muide, Wallace’i onni juures kasvavad otse džunglis rambutanipuud, mille viljadest värskemaid ja paremaid polevat mu elukaaslane ja tütar eales maitsnud. Kui küsisin giidilt, kas need puud on päritolult päris metsikud või külast pärit, oli vastuseks „Yes!“.

Vaata ka fotoalbumeid:

https://flic.kr/s/aHsmMcfpWQ
https://flic.kr/s/aHsmMam7ma

 

Tekst ja foto: Ülar Tikk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga