Väsimatu turismikorraldaja AIVAR RUUKEL

Aivar Ruukel on ökoturismi ideede „maaletooja“, loodusturismi edendaja, pühendunud fennougrist ja Soomaa mitteametlik peaminister. Heal lapsel mitu nime − lisaks tuntakse teda kui fotograafi, haabjameistrit, sotsiaalmeedia entusiasti, matkakorraldajat. Heli Tooman uurib, kuidas Aivar nii palju jõuab ning mis teda tegusana hoiab.

ruukel-jpg

Aivar Ruukelit teatakse vist küll igas Eestimaa nurgas, kus vähegi turismiga tegeletakse. Ta on üks kõige rohkem meediatähelepanu pälvinud turismiettevõtja ja -edendaja Eestis, sh rahvusvahelises meedias. Ta on kirglik Facebooki kasutaja ja vähe on neid päevi, kui Aivarilt uut teavet või fotosid ei tule. Ta kohe oskab huvi tekitada, näitena kas või tema ettekanne teemal „Kuidas müüa uputust?“. Aivar Ruukel on Eesti Ökoturismi Ühenduse asutaja ja juht, samuti MTÜ Eesti Maaturism asutajaliige. Ta on turismis tegev olnud üle 25 aasta ja tähistab järgmisel aastal oma esimest suurt juubelit.

Aivarit peetakse ökoturismi ideede „maaletoojaks“ Eestis, samas on Aivari enda arusaamad ökoturismist aastate jooksul muutunud. Tema arvates on „öko“ ja „ökoturism“ kuidagi ülepruugitud sõnadeks muutunud. Väga keerukas on eristada, mida tähendab ökoturism, säästev, vastutustundlik, jätkusuutlik ja roheline turism või mis on n-ö slow travel. Pigem on olulised põhimõtted, mida tuleb järgida: et võimalikult palju kasutataks kohalike ettevõtete teenuseid, võimalikult palju raha jääks kohapeale, võimalikult suur oleks turismiga seonduv positiivne mõju ja võimalikult väike negatiivne mõju, mida turism keskkonnale jätab.

Oled lõpetanud Vändra keskkooli. Kas oledki siis Pärnumaalt pärit?

Olen sündinud Viljandis ja esimesed kuus eluaastat möödusid Tarvastu kandis, siis kuus aastat Harjumaal Kiilil, kus käisin ka viis aastat koolis. Seejärel kolis pere Tori- Jõesuusse ja käisin Vändra keskkoolis. Saarisoo talu ostsid vanemad siis, kui lõpetasin keskkooli. Olin lapsena suviti üsna palju vanaema juures, kes oli mu esimene loodusõpetaja ja huvi ärataja looduse vastu. Aga ta õpetas ka, kuidas vibu teha ja pähkleid sarapuu ladvast kätte saada.

Mis sai pärast kooli lõpetamist?

Astusin Eesti Põllumajandusakadeemiasse (EPA-sse) agronoomiat õppima, aga sain seal vaid sügisel kartulipõllul käia, siis võeti mind sõjaväkke. Pärast sõjaväge jätkasin õpinguid, siis sai kuidagi siiber, ka rahalises mõttes, ja läksin tööle Jõesuu kolhoosi. Läksin kaugõppesse, kuid EPA jäi tookord ikka lõpetamata. Igasugu põnevaid tegemisi oli ja elasin kogu hingest kaasa ka Eesti iseseisvuspüüdlustele.

1990. aasta sügisel lugesin Maalehest, et kaks 20–25-aastast ja kaheaastase põllumajandustöö kogemusega noort saavad minna aastaks Rootsi õppima. Kolmas nõue oli veel, et rootsi keelt peab oskama. Saatuse tahtel ilmus järgmise päeva Pärnu Kommunistis kuulutus, et Pärnus hakkavad toimuma esimesed rootsi keele kursused. Õppisin rootsi keelt kaks nädalat ja läksin Taluliidu juurde katsetele. Kahele kohale kandideeris viis inimest ja tänu kähku saadud rootsi keele oskusele saingi valitud.

1991. aasta jaanuarist olin siis Rootsis õppimas, tegin seal ka tööd, mäletan, et lüpsin kaks päeva nädalas lehmi ja sain selle eest peaaegu oma isa kuupalga. Ostsin ka oma esimese auto, Žiguli. Kursus oli mõeldud farmerite lastele, et nad suudaksid millalgi vanematelt farmi üle võtta. Saime päris palju Rootsis ringi käia, ka Norras.

Milline oli sinu korraldatud esimene reis?

Kursusel oli kaks eestlast ja otsustati, et tore oleks tulla Eestisse õppereisile. 19. augustil, reisipäeva hommikul helistati Rootsist, et nad on laevale minemas, aga terminali telekas näitab, et Moskvas on tankid tänaval, kas ikka tasub Tallinna tulla. Otsustati tulla. Tuuritasime kolm päeva Eestimaal ringi. Võib öelda, et see oligi esimene minu korraldatud tuur, selline agroturism. Läksin neile Tallinna vastu, külastasime kolhoose ja talusid ning kohtusime kolhoosnike ja talunikega. Tagasiteel Tartust Tallinna tulid meile vastu tankid, mis tulid teletorni juurest. Eks nad olid ikka hirmul ka.

1992. aastal korraldati Turismiameti ja Pärnu Linnavalitsuse ettevõtmisel Pärnu Majanduskoolis päris vägev turismikoolitus, mida viisid läbi Kanada õppejõud, eriti säravana on meeles Carol Aun, kes õpetas meid reisipaketti kalkuleerima. Tekkis mõte, et hakkangi reise korraldama. Tegin isegi oma aktsiaseltsi Ruukel Reisid. Hiljem selle likvideerisin ja tegutsesin mõnda aega FIE-na, seejärel lõin aga juba osaühingu, mis siiani olemas.

Kalkuleerisin Kanada koolituse tarkustele tuginedes sellise n-ö agroturismipaketi, mis sisaldas majutust Kurgjal, toitlustust ja giiditööd. Tegin selliseid tuure mitmel järgneval aastal põllumajanduskoolide ja talupidajate liidu gruppidele. Tegutsesin neil aastatel paljudel muudel tuuridel giidi, reisisaatja ja tõlgina. Käisime rootslastega Lahemaal, Virumaal, Estonia kaevanduses. Neid kontakte ikka tuli, ühed soovitasid teistele, et see noor poiss oskab hästi rootsi keelt.

1992. aastal tehti Talupidajate Liidu juurde taluturismi osakond ja juba 1993. aastal mindi koos TourEst’ile, selleks ajaks sai valmis ka esimene taluturismi kataloog. Olin oma Saarisooga nendes kataloogides kolm-neli aastat. Saaremaal loodi Saksamaa konsultatsioonifirma Pylon toel, Õie Kivi oli eestvedajaks, Eesti Koduturismi Assotsiatsioon, kuhu kuulusid taluturismi tegijaid, aga ka kodumajatuse pakkujaid. Olin sees ka ühes nende kataloogis. Mul oli Saarisool majutamiseks kaks tuba. Õed olid kodunt juba lahkunud ja emaga mõtlesime, et võiksime nende tubades kodumajutust pakkuda.

Kuidas sai alguse Kodukandi Ökoturismi algatus?

1992. aastal algatati külaelu arendamise programm Kodukant. Liikumine tekkis Rootsi samasuguse ettevõtmise eeskujul. Kodukandi seminaril 1993. aasta maikuus Soomaal Kuusekäära talus sündis idee külade arengu huvides hakata tegema ökoturismireise. Algatuse vedamine langes kuidagi minu peale, juhendajaks sai Jan Wigsten Rootsist Gotlandi saarelt. 1994. aasta augusti lõpul tegime koos temaga pikema ringreisi Eestis, hindamaks siinseid ökoturismi võimalusi. Nähtu andis indu ja pani aluse Kodukandi Ökoturismi algatusele. Hakkasime korraldama ökoturismi nõukodasid ja tutvustama ökoturismi põhimõtteid oma teabelehtedes. Valmis ka ingliskeelne reisikorraldaja käsiraamat „Estonia − the Natural Way“, mis sisaldas lisaks üldistele juhistele ka Lahemaa, Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa, Soomaa, Haanjamaa ja Karula reisiprogramme. Kui see projekt 1996. aastal läbi sa, otsustasime luua MTÜ Eesti Ökoturismi Ühenduse. Esimesse juhatusse kuulusid Ruuben Post, Rein Kuresoo, Kaja Lotman, Aigar Piho, Aat Sarv, Riina Lõhmus, Lii Muru, mind valiti esimeheks. Algul ühendus toimetas aktiivsemalt, aga siis, kui tekkis MTÜ Eesti Maaturism, jäi tegevus kuidagi soiku.

Mis ajast korraldad kanuumatku?

Soomaa rahvuspark loodi 1993. aastal, selleks ajaks olime meie üks väheseid turismitalusid selles piirkonnas. 1994. aastal ostsin endale kanuud ja sellest ajast korraldan ka kanuumatku. Meie talu asus Soomaal Navesti jõe ääres. Veidi hiljem ostsin Karuskose talukoha Raudna jõe ääres, kuhu maja juurde pääses vaid üle rippsilla, mis kevadiste suurvete ajal on keset suurt üleujutatud vetevälja. Suuremad ujutused on ulatunud majani ja paar korda tuppagi. Talu heinamaad ja metsad on suurvee ajal tervenisti vee all. Kanuumatkade korraldamine tundus olevat hea mõte. 1994. aastal olid mul 5 kanuud. Kirjutasin äriplaani, sain Hoiupangast kanuude ostmiseks laenu ja maksin selle esimese suvega tagasi. Juba esimestel kanuumatkadel käisime ka rabas. Tol ajal polnud veel laudteid ja ka räätsasid meil polnud, läksime niisama sohu kõndima.

Pärast majanduslangust pole meil turistide arv eriti kasvanud, aga see on olnud üsna stabiilne. Parasjagu, et toidab ära. Aastas käib läbi nii 3000–4000 kanuumatkajat, matkad toimuvad aprillist septembrini. Kui suurvesi tuleb varem, siis käiakse ka varem. Pooled on eestlased, pooled välismaalased. Kuidas välismaalane meid leiab? Eks nad guugeldavad, oleme sees Lonely Planetis ja väga head kanalid on ka visitestonia.com ja tripadvisor.com.

Ühepuupaatide ehk haabjatega olen tegelenud alates 1995. aastast. Haabjaehituse töövõtteid omandasin tänaseks siit ilmast lahkunud kohalikelt meistritel Jaan Rahumaalt ja Jüri Lükilt ning nende meestega koostöös korraldasime aastatel 1996–2000 ka haabjalaagreid. 2008. aastal sai koos Jaan Keerdo ja Priit-Kalev Partsiga loodud MTÜ Eesti Haabjaselts, kelle poolt korraldatavaid õpitubasid, laagreid ja haabjatalguid on toetanud nii Soomaa rahvuspark kui ka Eestimaa Looduse Fond.

Oled ju ka riigiametite tööd proovinud?

Kui ökoturismi kaheaastane projekt 1996. aastal lõppes, kutsuti mind põllumajandusministeeriumisse tööle valmistama ette säästva maaturismi programmi, millest muud vist eriti teoks ei saanud kui maaturismi ühingu loomine. Olin üks MTÜ Eesti Maaturism 20 asutajaliikmest 2000. aastal. Vahepeal töötasin viis aastat poole kohaga turismikonsultandina Pärnu maavalitsuses, väga hea oli koostöö arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Heiki Mägi ja arengutalituse juhataja Urmas Kasega. Üks asi, mis siiani toimib, on tol ajal algatatud iga-aastased Pärnu maakonna turismitöötajate õppereisid. Selline asi on ka meelde jäänud, et olin tulnud ühel päeval tööle paljajalu ja see oli maavalitsuse töötajad nõutuks teinud. Urmas Kase saadeti mulle selgitama, et nii ei sobi. Mulle ei jõudnud algul kohale, mis viga on, mulle väga meeldis paljajalu käia.

Ega mulle see kontoritöö hästi istunud. Küll aga on mulle suurt huvi pakkunud turismihariduse edendamine ja koolitamine. Kui Maaülikoolis hakati professor Tiiu Kulli eestvedamisel arendama loodusturismi õppekava, sattusin mitmele koosolekule. Asi tundus nii põnev, et tuli mõte ise sel õppekaval õppima hakata. Lõpetasingi kaugõppes bakalaureuseõppe ja kui see läbi sai, ärgitas Tiiu Kull mind magistriõppes jätkama. Alustasin sel ajal Maaülikoolis ka õppejõutööga. Kui sain magistritöö kaitstud, öeldi, et tuleb jätkata ja ka doktor ära teha. Tegin doktoriõppes kõik ainepunktid ära, aga siis sai neli aastat täis ja doktoritöö kaitsmiseni ma ei jõudnud. Ega ma päris loobunud veel pole. Jäin kimpu teema otsustamisega. Sotsiaalmeediaga seonduv pakub suurt huvi, samas aga kummitab ka see jätkusuutlikkuse teema. Kuidas seda jätkusuutlikkust üldse mõõta ja hinnata?

Mida mulle aga tõega teha meeldib, on igasugused praktilised ja ettevõtjatele mõeldud koolitused. Käin juba mitmendat aastat Võrumaa Kutsehariduskeskuses Väimelas haridusministeeriumi poolt toetatud täiskasvanute koolitusprogrammi raames toimuvatel turismikursustel õppetööd tegemas, väga huvitav on. Saame teha ka matku, oleme käinud Soomaal ja Võhandul ja Setomaal. Paljud õppijad on minust vanemad.

Viimased aastad oled pühendunud soome-ugri hõimurahvastega seonduvatele teemadele. Mis sind selle juurde viis?

Muidugi olin soomeugrilaste kohta lugenud ka varem, vaadanud Lennart Meri filme „Veelinnu rahvas”, „Linnutee tuuled”. Nendes oli viiteid ühest puust tehtud paatide kohta, see oligi mu isiklik side soomeugri maailmaga, kuna ka Soomaal me neid paate vanade meistrite käe all haavapuust ehitasime. Ka Mark Soosaare film „Emavene” viis vaatajad hõimurahvaste juurde ja võrdles Soomaa ühepuulootsiku ehitamise lugu muude maade paadikultuuridega.

Minu esimene hõimureis toimus 2004. aasta talvel Udmurtiasse. Sõitsime kaheksakesi mikrobussiga, kokku 2300 km. Reisikorraldaja oli Aigar Piho, vana võitluskaaslane ökoturismi liikumisest. Aigaril oli see juba mitmes Udmurtia-reis. Sarnaselt paljude teiste Venemaa hõimlastega käib udmurtidel jõulude tähistamine aastavahetusele järgneval nädalal. Vana kalendri kohaselt. Jõulupidustustel osalesimegi. Toimus ka etnoturismi seminar ja kogemuste vahetus. Minu tulevane abikaasa Ljudmila oli üks selle seminari korraldaja.

Abiellusime augustis, pulmad peeti Ljudmila vanemate kodus Kotomka külas Balezino rajoonis Põhja-Udmurtias. Samas külas käime nüüd perega vähemalt korra aastas vanaemal külas. Sõit võtab tavaliselt kaks päeva. Esmalt sõidame bussiga Piiterisse. Sealt rongiga Udmurtiasse. Rongisõit kestab 25–26 tundi. Mulle meeldib selline reisiviis väga, mugav on raamatud lugeda, magada ja süüa. Lapsed ei väsi ära, vaid saavad mööda rongi ringi joosta.

2005. aastal tegin mõttekaaslastega kaks reisi Vepsamaale. Juunis läksime otsima kohalikke haabjameistreid. Leidsimegi Ladva külast, Leningradi oblastist. Tagasi läksime septembris ja ehitasime koos vepslastega metsas ühe haabja.

15.–17. juunil 2016 toimus Soomes Lahtis Sibeliuse kontserdimajas soome-ugri rahvaste seitsmes maailmakongress „Soome- ugri rahvad: kestliku arengu poole“.

Kongressil osalesid lisaks Soome, Ungari ja Eesti riigipeale Sauli Niinistöle, János Áderile ja Toomas Hendrik Ilvesele ka kultuuriministrid ja parlamendisaadikud. Venemaa kõrgeim külaline oli asekultuuriminister Aleksandr Žuravski. Kongressist võttis osa 174 delegaati ja 269 vaatlejat 22 soome-ugri ja samojeedi rahva hulgast. Eestist delegatsioon oli 20-liikmeline. Minul oli võimalus teha ettekanne ökoturismist majanduse ja keskkonna alasel istungil.

Viimastel aastatel olen koos perega rännanud mööda soome-ugri kultuuripealinnu. 2014. aastal oli soome-ugri pealinnaks Bõgõ küla Udmurtias, 2015. aastal Obinitsa Setomaal ja 2016. aastal Iszkaszentgyögy Ungaris. 2017. aastal kannab aga soome-ugri kultuuripealinn tiitlit Vuokkiniemi Vene Karjalas. Tahaksin väga ka sinna minna. Ja tulevikus tahaksin anda välja reisijuhi soome-ugri maailma.

Ka Ungaris tegin ettekande soome-ugri turismist, arendades edasi Lahti sessioonil kujunenud ideid. Ljudmila tegi kaasa Iszkaszentgyögys toidufestivalil. Koduteel keerutasime läbi mitmest ungarlaste külast Transilvaanias. Meil on MTÜ Soome- ugri Toidukultuuri Selts, mis tegeleb hõimurahvaste köögi teemadega. Ljudmila teeb Udmurdi toidu meistriklasse Tallinna ja Tartu rahvaülikoolis, aga ka mujal. Need kursused on eesti keeles, Ljudmila on eesti keele väga hästi selgeks õppinud. Ta tuli Eestisse 12 aastat tagasi ja kolme aasta pärast tegi eesti keele eksami ära. Ta sai lugemise, kirjutamise ja rääkimise eest kokku 97 punkti 100 võimalikust, see on ju väga hea tulemus. Mina küll vist nii palju ei saaks.

Milline on udmurtide toidulaud?

Udmurdi kõige tuntum toit on pelmeenid ja igasugu pirukaid küpsetatakse palju. Aga ega udmurtide road suurt meie sisemaa talurahva toidust ei erine. Kuna neil pole merd, siis puuduvad neil ka sellised toidud, nagu on meie rannarahval. Palju kasutatakse seeni ja marju, süüakse hooajalist toitu, st hästi värsket. Kõik see soolamine, marineerimine, hapendamine, kuivatamine ja lihtsad retseptid, midagi kaaluma ei pea, kõik on selline tunnetuslik ja igaüks teeb natuke omamoodi. Pannkookide retseptid on ka igal perel enda omad.

Tulevikus ehk oleks tore tehtut meenutada. Mida ise kõige olulisemaks pead?

Vast panime mingid protsessid käima, olime mingis mõttes nagu oma ajast ees kõigi nende jätkusuutlikkuse ja ökoturismi teemadega. Need põhimõtted on ka täna väga olulised, mida siis püüdsime järgida ja edendada: et võimalikult palju kasutataks kohalikke ressursse, võimalikult palju raha jääks kohapeale, võimalikult suur oleks turismiga seonduv positiivne mõju ja võimalikult väike negatiivne mõju, mida turism keskkonnale jätab. Tänu turismile sai ka see haabja ehitamise teema värske tuule sisse, sai uue tähenduse ega surnud välja.

Arvan, et väga vähestele turistidele ütleb midagi sõna ökoturism, st selles tähenduses nagu mina seda mõistan ja kolleegidega rääkida saan. Mina oma ettevõtte turundamisel seda sõna ei kasuta. Ega ka selliseid väljendeid, nagu jätkusuutlikkus või vastutustundlikkus. Olen teadlikult sellist „erialast” keelt vältinud, et mitte tekitada inimestes segadust. Ma räägin turistidele, miks kanuuga on äge Soomaa jõgedel kulgeda, milliseid elamusi nad võivad sellest oodata, mida näha, keda kohata, milliseid hääli kuulda või lõhnu tunda. Aga ka sellest, kuidas kanuutada nii, et ei häiriks veelinde ja inimesi, kelle elamud või suvekodud on jõe kaldail. Tihti juhtub ka, et räägin väljamaalastele eestlaste suhetest loodusesse, natuke ka sellistel spirituaalsetel ja müstilistel teemadel, või siis pärandist ja kohalikust toidust ja sellest, kuidas meie seeni ja marju sisse teeme – see kõik huvitab inimesi, ning samas ongi ju tegelikult see öko! Aga see liigne „ökotamine“ mind häirib.

Oled Eesti turismirahva seas tuntud ja tunnustatud. Kas sa oma tegevuste eest mingeid suuremaid tunnustusi ka saanud oled?

Sain kõige suurema tunnustuse kuidagi ette. 1997. aastal tunnustas Eesti Turismifi rmade Liit mind kui „Parimat turismiedendajat“. Sain selle ilmselt seepärast, et tulin kusagilt metsast ja tegin midagi. Ma ei saanud isegi aru, kas sain selle ökoturismi või oma ettevõtte arendamise eest. Ju need asjad koos käivadki. Sain 2007. aastal ka Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu tunnustuse, see oli vist rohkem rahvusvaheliste konverentside korraldamise eest. Selle üle on mul küll väga hea meel, et tegime 2009. aastal Euroopas esimese ökoturismi konverentsi, mis toimus Pärnus hotellis Strand. Sellest pole küll kujunenud mingit iga-aastast konverentsi, aga hiljem on see olnud veel kolmel korral, eelmisel aastal Poolas, 2017. aastal tuleb Türgis.

Millest unistad? Oled nii palju teinud, mida veel sooviksid teha?

Mingit ühte sihti pole, aga see koolitamine ja enda kogemuste jagamine, see mulle tõesti väga meeldib. Mulle väga meeldivad need kursused, mida praegu teeme. Soome-ugri liin on hetkel see, mis väga köidab. Unistan, et saaksin kõigi soome-ugri rahvaste juures kohapeal käia, kohalike turismiettevõtjatega suhelda ja neid aidata. Meil on kõigil erinevad turud, aga meil on, mida üksteiselt õppida ja üksteisele õpetada, ikkagi 25 rahvast. Ma pole isegi saamide juures veel käinud. Ka Soomaal ei seisa asjad paigal, kogu aeg ikka liigume edasi. Kui meil ei kasva käibe maht rahaliselt, siis kvaliteet ikka kasvab, see ei saa kunagi valmis.

Mu töö Soomaal on samal ajal ka mu hobi. Mulle lihtsalt meeldib jõgedel ja rabades matkata ning ühepuupaate ehitada. Nimetan ennast ise kohalikuks giidiks. Teisalt võib küsida, kes ma turul olen? Miks inimesed üldse mu teenustest huvitatud peaksid olema? Sellest küljest vaadates nimetaksin ennast looduselamuste vahendajaks.

Tekst: Heli Tooman  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga