Väsimatu rännumees Voldemar Promet 1

Voldemar Prometit tuntakse visionääri ja uuendusmeelse mõtlejana, protsesside ja projektide juhtimise suurmeistrina, hea meeskonnamängijana, otsustuskindla, julge ning enese ja teiste suhtes nõudliku inimesena ja väsimatu rännumehena. Ta on Eesti Turismiameti käivitaja ja esimene peadirektor. Tema tööd on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Soovime talle palju õnne 2017. aasta kolmekuningapäeval saabuva suure juubeli puhul!

Kus on teie juured ja millised on olnud elurajad?

Elurajad on olnud käänulised oma rännakute, otsimiste, leidmiste, rõõmude ja muredega, aga mis on oluline – sisukaid ja tulemuslikke tegemisi, mida on tagantjärele hea meenutada, tahaks inimestega, kes seda mõistavad, jagada.

On öeldud, et vanemad annavad oma lastele kaasa juured ja tiivad. Minu teekond algas pärast suure sõja möödumist Ida-Virumaal Püssi alevis, mis hiljem mingil põhjusel kandis ka linna nimetust. Sünnikodu oli raudtee ääres ja nii olid lapsepõlveaastatel mulle saatjateks peatuvate ja mööduvate rongide müra ning mingi ebateadlik tunne – rännukihk ja soov mõnega neist kaasa sõita. Ilmselt on merede ja teede ääres elanutel samataolised elamused. Sellest ajast kinnistuski kuidagi minu omalaadne elutarkus: „Käsidresiiniga rongile järele ei jõua“.

Saatuse tahtel ilma isa ja vanavanemateta omapead, ema ja vanema venna hoole all kasvanud poisi jaoks olid tol ajal keerukad ajad, mida võib kokku võtta märksõnadega sport, metsadest leitud relvad, sõjamängud „metsavendade“ moodi, miilitsate haarangud, varajased tööd Sirtsi soode ja rabade turbaväljadel ning muidugi õppimine väärikas Lüganuse koolis, mille ajalugu ulatub aastasadade taha. Õnneks oli meie nn „raudteejaama kambas“ vanemaid ja nutikamaid poisse, kes suutsid relvade kasutamisel vältida traagilisi tagajärgi, mis tõi naaberkülades mitmel korral kaasa kahjuks õnnetusi. Õppetund jäi kogu eluks: sõda ja relvad ei ole inimeste jaoks ja seda eriti mitte laste pärusmaaks. Selle kinnitusena täitsin ka ema kindlat nõudmist ja selle asemel, et pärast edukat tehnikumi lõpetamist minna aega teenima Nõukogude sõjaväkke, olin tükk aega „jooksus“ ja tagaotsitav Venemaa avarustes, kuhu ma tolleaegse rännusüsteemi „autostopiga“ liitudes pagesin.

Kodukoolist sain kaasa suure soovi edasi õppida ja nii lõpetasin tehnikumi järel edukalt tolleaegse „Kopli rauakooli“ ehk TPI, nüüdse tehnikaülikooli. Hiljem lisandus Moskva patendiinstituut ja täiendasin end nii Eestis kui ka välismaal. Kõige suurem õpetaja oli aga 14-aastaselt kodust lahkunud koolijütsile nn elukool ning kindlasti ka sõprade ja lähedaste toetus ning heade õpetajate eeskuju. See rivi on olnud pikk ja väärikas. Piisab, kui meenutada tolleaegset kõnekäändu, et „kui seda Metsa ees ei oleks ja Jänest seal sees ei oleks, siis saaks ehk selle Kopli rauakooli ka läbi“. Jutt käis nõudlikest professoritest Mets ja Jänes, aga siia tuleb liita ka teised oma ala asjatundjad õppejõud, nagu näiteks masinate ja mehhanismide teooria professor Harald Lepikson, kelle oskus õpetust jagada ja tarkust taga nõuda oli noortele meestele igati arusaadav ja mõistetav. Julgen öelda, et see oligi elus edasiminemiseks nn baasharidus.

Olen jäänud truuks kodukandile ja leian ärkamisajal Purtse linnuses asutatud Virulaste Vennaskonna liikmena, et Kirde-Eesti on üks ütlemata kaunis Eestimaa osa ning sel on eriline roll meie majanduses ja kultuuris. Panid ju meie esiisad oma majade vundamentide nurgakivid just siia kirdenurka, kinnitamaks, et sinna kanti saadab päike oma esimesed kiired, mis annavad valgust ja soojust. Šokiturismi aastad Virumaal on õnneks möödas ja võime uhkelt tutvustada külalistele Ida-Virumaa kauneid paiku Padaorust kuni Narva-Jõesuuni.

Kas rännuteed on teid viinud ka kaugemale Nuustakust?

Noore mehena oli mul siiras soov saada meremeheks ja seilata maailma meredel, kuid merekooli uks jäi mulle omal ajal suletuks: arvati, et riigist väljasõidu viisadega võib probleeme tulla. Nii said minu stiihiaks mäed – ilmselt oli seegi saatuse tahe, mida mul pole olnud vaja kuidagi kahetseda.

Pärast põhjalikku ja sisukat ettevalmistust mägimatkakoolis rändasin paljude aastate jooksul mägedes kuuendikul planeedil Kamtšatkast Pamiirini. Pärast mitmeaastast kogemust töötasin ka baaslaagris instruktorina ja viisin mägimatkajad seejärel retkedele grupijuhina. Esimesest mägimatkast 1970. aastal koos tulevaste mägede vallutajate Tõivo Sarmeti, Alfred Lõhmuse jt tublide kaaslastega tuleb meelde kogemus algajatena, kui nn läbiva marsruudina ronisime robinal liustikule ja tõusime kurule, mille raskuskategooria oli tolleaegsete rangete nõuete kohaselt 3A (kõige raskem oli 3B). Olime küll heas vormis ja mõistsime aklimatiseerumise vajadust, kuid ilmselt oli see esmaronijatele lubamatu tegu ja eks seda kinnitas ka puhkepausidel kõlav valjuhäälne „enesetundeprotsent“, mis oli mitu pügalat üle mõistuse. Hiljem saime aru, et mägedes liikumine eeldab korralikku sportlikku vormi ja head tehnilist ettevalmistust ning kogemust. Alles pärast esimest viit aastat kogesin ja tunnetasin mägesid kui elusat loodust ning oskasin koos kaaslastega näha ja mõista, kuidas mäed hingavad.

Nii kõlab ka Võssotski laul, et mägedest paremad saavad olla ainult mäed. Omal kohal olid mägituriaadid Osseetias, Gvandras (Kaukasus) ja Tian Shanis.

Mägedes matkamine õpetas meile eluks vajalikku vastutustunnet ja kogemuse tähtsust ning liigsete riskide vältimist. Saime aru, kui tähtis ja oluline on meeskonnatöö. Piltlikult öeldes ei saa ju mägedes liikuda nagu Tallinna vanalinnas, et Lühikesest jalast üles ja Pikast jalast alla, vaid igale marsruudile eelnes pikk ja põhjalik ettevalmistus ning meeskonnavalik ja koostöö harjutamine. Mägedes tajub iga matkaja n-ö sabakondiga, kuidas ja kellega sidemes seinal või liustikul liikuda. Meenutan, et Dolomiitide traaversil tõime öisel ajal seljavigastusega instruktori baaslaagrisse raami ja köite abil kaljudelt laskudes just tänu heale meeskonnatööle, ehkki hommikul oli raske mõista, kuidas see võimalik oli. Oli, sest igaüks teadis, mida silmas pidada ja kuidas julgestuses nööritööd tehakse.

Omaette elamus oli Kamtšatka, kuhu läksin EÜE rühma koosseisus ja hiljem rändasin omal käel: vulkaanidel, Geisrite orus, laevaga Vaikses ookeanis ja Ohhoota merel.

Eriliseks teeb Kamtšatkal-käigu sündmus, kui Petropavlovski sadamasse tuli suur valge laev muusikalise signatuuri saatel, milleks oli valjult üle sadama kõlav eestikeelne laul „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt...“. Jooksime ja trügisime laevale ning meie üllatuseks oli laevakapteniks teenekas ja legendaarne kapten Max Krasna ning kajutis istus ei keegi muu kui meie Lennart Meri, kes kogus materjali oma järjekordse raamatu „Hõbevalgem“ tarvis. Meie keelepruuk oli mitmekuise võõrsil oleku järel risustunud parasiitsõnade ja võõrkeelsete väljenditega ning oli eriline heameel kuulda ja tunda eesti keele väljendusrikkust ning ilu Lennarti suu läbi. Ta ütles, et teiesugused jukud kirjutan ma ka raamatusse, ja ta pidas sõna. Unustamatu oli reis sellesama laevaga ümber Petropavlovski poolsaare Ohhoota merele. Leidis kinnitust, et ükskõik, kus sa rändad, püüa hoida oma maa keelt ja kultuuri ning püüa austada ja mõista kohalikke kombeid ja kultuuri. Ikka leidus siin-seal inimesi, kes teadsid Eestit ja suhtusid abivalmilt rändajate soovidesse.

Nii saidki teoks minu unistused seilata maailma meredel. Seda tundsin aastaid hiljem ka siis, kui oli võimalus tulla laevaga Vabaduse saarelt Kuubalt üle Atlandi ookeani Guadeloupe ja Kanaaride saarte Vahemere kaudu Mustale merele. Usun, et saime aru, mida mõtles Juhan Smuul, kui kirjutas, et Atlandil tuli talle „suur hall peale“. Nii saingi merega sina peale ja see aitas, kui olin olümpiapurjespordikeskuses abiks 1980. aasta OM-purjeregati ettevalmistamisel ja hiljem toeks tulevastele olümpiamedalistidele kaksikvendadele Toomas ja Tõnu Tõnistele noorte EM-il Itaalias Como ja Garda järvel.

Nii on meri ja mäed jäänud minu elu armastuseks edasi, ehkki aeg ja tervis ei luba tehtut korrata. Eks ole ju mägede ja mere võlud ning ohud omamoodi võrreldavad.

Hiljem oli võimalus võrrelda oma Kamtšatka-kogemusi vulkaanilisel Islandi saarel, kuid selle kohta saan vaid öelda, et „Kamtšatka on Kamtšatka“. Sedasama sain ma 1994. aasta kevadel kinnitada Alaska osariigi pealinnas Fairbanksis jääskulptuuride maailmafestivalil, et Alaska ei ole Ameerika, vaid on Alaska.

Kuidas siis ikkagi kultuuri- ja turismiprojektide juhtimise juurde jõudsite?

Eks ole minu meenutused emotsionaalsed ja kohati hüplikud, kuid ei oska ma seda isegi määratleda muu kui oma elulooga.

Olude sunnil ei olnud ma 1985. aastal enam sobilik Olümpiakeskust juhtima, sest ühed hakkajad noored mehed varastasid keskuse sadamast Zodiac-tüüpi kiirpaadi ja põgenesid vabasse maailma ning mulle heideti ette, et olen justkui asutanud paatide laenutuspunkti väljamaale sõitmiseks. Oli kuidas oli, kuid mul tuli lahkuda. Võtsin vastu ettepaneku hakata juhtima Lenini-nimelist kultuuripaleed. Aeg oli keeruline, kuid järjekordselt tõdesin: hea meeskonnaga ei ole mingi probleem sellest pika nimega paleest linnahall teha. See õnnestuski tänu paljudele headele abilistele, kes suutsid ja tahtsid täita linnahalli sisuka kultuuriga. Nimetaksin siin häid kolleege Elvi Zeigerit, Rein Langi, Tõnu Pröömi ja paljusid teisi tublisid töömesilasi, tänu kellele oli linnahall just selline, kuhu taheti tulla.

Tarmuka ja tubli meremehe Sulev Roosma ettevõtmisel alustasime Eesti mereturismi arendust. Tol ajal oli linnahall kesklinnas ainuke koht, kust oli linlastel vaba pääs mere äärde: n-ö „aken merele“. Tänast pilti on aga valus vaadata ega ole mul tahtmist isegi kommenteerida. Kerkib tahtmatult esile pikalt keelel olnud küsimus: „Sajandi rajatised, kellele ja milleks?“ Olen sellele kaua vastuseid otsinud, kuid sellest ehk mõnel teisel korral.

Linnahallis tegutses tol ajal Jaak Joala saateansambliga Lainer. Mul on au meenutada kaasaelajana Jaaku Sopoti festivalil 1976. aastal, kus ta vaatamata vastuseisule laulis võitjana lõpulauluks Arne Oidi „Laulu verelilledest“ ja seda eesti keeles. Selle kohta oli meie kunstipere tehtud maal, mis kahjuks ei jõudnudki tookord Jaaguni. Oskan praegu vaid öelda, et Jaak oli proffide proff.

Linnahall ja ka meie ise ei jäänud kõrvale taasiseseisvumise aja keerukatest tegemistest, vaid olime n-ö sündmuste keskel. Nii tuligi mul minna tööle linnavalitsusse, et olla toeks meie iseseisvumise püüdlustes Tallinnas – kultuuri, hariduse ja turismi valdkonna tegemistes. Usun, et sain Tallinna vabalt valitud volikogu esimeses kooseisus olla aktiivne kultuurikomisjoni liikmena. Meenutan siis ka volikogu tolleaegset otsust Kunstimuuseumi asukoha kohta. Kümme aastat hiljem tuli mul aga hakata heade abiliste ja paljude toetajate toel vedama Kumu kunstimuuseumi projekti. Ei ole enamat öelda kui rahvakirjanik Tammsaare omaaegne määratlus kultuuri kohta: „Leppigem isekeskis kokku, et kultuur on lihtsalt kultuur ja annaks jumal meile piisavalt kultuuri kultuuri mõistmiseks.“

Ega siia midagi enamat lisada polegi. Kõike tuli omal ajal mitmes eri vormis kogeda nii kultuuriministeeriumis töötades kui ka turismiametit asutades. Ikka kõlas aegajalt fraas, et oota, teeme enne majanduse korda ja küll siis võtame kultuuri käsile.

Ei hakka siinjuures üles lugema kõiki töid ja tegemisi rubriigis „täna 25 aastat tagasi“, kuid igati asjakohane on sügav kummardus neile, kes mõistsid kultuuri ja turismi rolli Eesti elus ja majanduses. Meie valitsuse juures oli ka majandussõprade klubi väliseesti asjatundjate ja teadjameeste näol, kes ulatasid oma abikäe. Turismisektsiooni vedas tollal kunstiandega turismiärimees, hotelli Peoleo omanik Lembit Soots. 1990. aasta jaanuaris kinnitas valitsus turismiameti põhimääruse ja asutas kultuuriministeeriumi valitsusalas turismiameti ning määras mind esimeseks peadirektoriks. Esimeseks ja parimaks abiliseks oli toona mulle turismivaldkonna teadlane Tiia Karing, kellest sai ka hilisem turismiameti asjalik juht.

Järjekordselt leidis kinnitust tõsiasi, et koostöös asjatundjate ja Eesti Turismiettevõtete Liiduga (ETFL) oli võimalik toetada ja koordineerida turismimajanduse arengut Eestis. Sajandivahetusel, mil majandusministeeriumi valitsemisalas olev turismiamet tähistas kümnendat aastat tulemuslikku tööd, olin kutsutud külalisena ütlema oma arvamust, mida kordan nüüd, 16 aastat hiljem: „Riik peab turismikorralduse kaudu garanteerima kvaliteetse turismiteeninduse, sellise, mis hoiab ja tõstab Eesti mainet.“

Tänapäeval kogeme üha enam, et ilma kultuuri ja spordita ei kujuta me turismiarengut ette. Selle suve sündmusi meenutades võin öelda, et ma poleks kuidagi niisama eksinud Laitse graniitvillasse, Ohtu mõisa, Kukruse polaarmõisa, Keila-Joa lossi, Haapsalu piiskopilinnusesse või Saueaugu teatritallu, kui seal ei oleks mind oodanud paeluv ja sisukas teatrielamus. Seega ootame ikka, et imposantsetes lossides, mõisates, katedraalides oleks sees hing, elu, muusika ja mäng.

Spordi ja turismi ilmselgeid seoseid olümpia- aastatel ja suurvõistlustel pole mõtet isegi lahata. Endal oli küll heameel omal ajal meenutada, et Albertville’i taliolümpia päevil sai meie lumeskulptuur olümpia kultuuriprogrammi raames neljanda koha ja kohati oli juttu, et kultuur võitis sporti, kuid on heameel kinnitada, et üha enam suudame mõista: kultuur on kõikjal. Loodame, et seda ka hinnatakse ja mõistetakse rohkem. Eelnevat kogesin oma kadunud sõbra Eino Baskiniga ühe maakera sisse teist maakera ehk Baskini teatrit vanasse poliitharidusmajja ehitades. Kummardus siinjuures maestrole! Ühes oma monotükis „Tahavaatepeegel“ vastas ta tabavalt, kui talt küsiti, et miks selline pealkiri: eks ikka me vaatame ettepoole, kuid peaksime hoopis taha vaatama, et näha, kes sulle tagant sisse sõidab. Eks sõidetigi ja võeti 75. sünnipäeva järel temalt teatrimaja, kuid ta tõestas kõigile, et ega maja teatrit veel ei tee, vaid ikka suur pühendunud teatrirahva töö.

Ilmselt jätkuks juttu kauaks ja ega suudagi lühidalt kõigest ja kõigist rääkida. Kumu oli ehk elutööks. Kas jaksu on veel enamaks?

Kohane oleks ehk meenutada ankruketi seadust: ankrukett on just nii tugev, kui tugev on selle keti nõrgim lüli. Vastutada saab ainult see, kes otsustab, ja vastutada tuleb selle eest, mida teed, ja ka selle eest, mida tegemata jätad. Õnneks oli Kumu puhul neid, kes julgesid otsustada ja aitasid tegijatel vastutada. Praegu me teame, et Kumu on olemas ja teenib eesti rahvast veel kaua. Ehk sobibki siia meenutus lukukivist Kumu avamise päevilt. Minu käest küsiti, et kuhu te panite lukukivi, mis vanadel aegadel oli võlvide ehituse kõige tähtsam kivi – st et see kivi sulgeb võlvi ja kunstitempel saab valmis. Ütlesin ajakirjanikule, et eks me terve elu ehita kivi kivi haaval enda sisse templit, mis kunagi valmis ei saa, kuid see, et me seda teeme, annab meile elujõudu.

Sellel teekonnal on kolm kõige olulisemat asja: usaldus, ustavus ja usutavus, olen neid väärtusi alati endaga kaasas kandnud. Nii on, et ainult sisemiselt tasakaalus ja vaimselt tugev inimene on valmis teisi teenima ja järeltulevatele põlvedele templeid püstitama, mida maailmas on tehtud aastatuhandeid. Nii saigi Kumu lukukiviks Kumu loojast arhitekt Pekka Vapaavuori ja teame, et Kumu ehitusele pani kivikesi iga eestimaalane.

Tšehhov on öelnud, et elu mõte on selles, mis jätab hinge jälje. Ilmselt sama on iga reisi, matka ja rännakuga – sõltumata ajast ja kohast, ikka jääb jälg, mälestus, millel on oma kindel koht meie elurajal.

Tekst: Heli Tooman

Fotod: erakogu