Vasaloppet

Kalev Kukk kurdab, et sellel, kellele on karu kõrva peale astunud ja kellel pole seetõttu asja kodusele laulupeole, ei jää muud üle, kui leppida rootslaste omaga – Vasaloppetiga.

Kalev Kukk kurdab, et sellel, kellele on karu kõrva peale astunud ja kellel pole seetõttu asja kodusele laulupeole, ei jää muud üle, kui leppida rootslaste omaga – Vasaloppetiga.

Kunagi väga ammu, täpsemalt 1521. aastal, olevat kaks Dalarna parimat suusatajat Lars ja Engelbrekt saadetud püüdma oma kaasmaalastes pettunud ja Rootsimaa lume jalgadelt pühkida otsustanud Gustav Erikupoega, hilisemat kuningat Gustav I Vasat. Ikka selleks, et andestust paluda ja kutsuda ta taas rootslaste vabadusvõitluse etteotsa. Morast teele läinuna jõudsid suusatajad Säleni kandis talle järele. Kas see just nii oli, pole oluline. Peaasi, et 400 aastat hiljem leiti sellest õigustust ühele ettevõtmisele, mida spordimaailmas võib võrrelda vahest üksnes Tour de France´iga.

Kui 19. märtsil 1922 võtsid selle tee taas, sedakorda küll vastupidises suunas, ette 119 noort meest, vaadati võistlusele kui hullumeelsete ettevõtmisele. Pole mõtet salata, et tänapäevalgi on piisavalt neid, kes 90-kilomeetrist enesepiitsutamist samamoodi hindavad. Hullude enda jaoks on vahe ainult selles, et suusavarustus ja rajad on paranenud ning „kaashulle” vähemalt kahe suurusjärgu jagu juurde tulnud. Pikka aega söandasid esialgu 85- ja hiljem 90-kilomeetriseks veninud Vasaloppeti nime kandva sõidu ette võtta vaid kõvematest kõvemad. Neil aegadel kirjutas ajalugu Nils Karlsson alias Mora-Nisse, keda aastail 1943–53 pärjati võitjana tervelt üheksal korral. Kõige selle kõrval pole tema 1948. aastal Sankt Moritzis võidetud 50 km olümpiakuld isegi meenutamist väärt.

Aastad läksid ja valitute üritusest sai üldrahvalik ettevõtmine. Esialgu küll meeste jaoks, sest naisi lihtsalt rajale ei lastud. Mehelik enesekergendamise vajadus stardikoridori servas ja raja ääres olevat olnud midagi sellist, mille eest tuli naisterahva silmi säästa. Kuigi esimene naine sai Vasaloppetiga hakkama juba 1923. aastal, avanes naiste jaoks alles 1981. aastal võimalus legaalselt kaasa lüüa. 1000 lõpetanu piir ületati 1960. aastal, 10 000-ni jõuti 1977. aastal. Taas muutus Vasaloppet, täpsemalt selle märtsikuu esimesel pühapäeval toimuv põhisõit, vaid sõiduks vähestele. Vasaloppetist oli saanud midagi sellist, mis hakkas kuuluma rootslasliku elulaadi juurde: mees, kes pole Vasaloppetit sõitnud, on könn. See kehtib ka kuninga suhtes.

15 000 osavõtja limiit saab täis juba maikuus, mis sest, et 2007. aasta kõige madalam starditaks oli tervelt 1340 Rootsi krooni. Põhisõiduga tipneva Vasaloppeti nädala jooksul, mil lühemate sõitude kõrval läbitakse veel kahel päeval täispikk rada aja peale, tuleb rajale umbes 40 000 suusatajat. 2006. aasta Vasaloppeti õhtuks tõdeti, et 82 korda toimunud võistlusel on raja läbinud 404 545 meest ja naist. Just Vasaloppet oma kuningliku 90 kilomeetriga oli see, mis vallandas rahvusvahelise murdmaasuusaturismi ja pani aluse tänaseks 14 maratoni ühendavale Worldloppeti sarjale.

Eneseõigustuseks võib rääkida mida tahes, kuid vähemalt 90 protsendi osavõtjate jaoks on Vasaloppet kõige muu kõrval ka kompromissitu võistlus. Neid, kellele tuleb igal juhul ära teha, leiab alati. Armutuks andmiseks läheb juba 3. kilomeetril, siis kui on saadud üles pudelikaelaks olevast 150-meetrisest starditõusust. Siit algab raja kõige fantastilisem lõik – pea paarkümmend kilomeetrit sõitu mööda soid ja rabasid vastu tõusvale päikesele. Selle nautimiseks aega ei anta. Hetk nõrkust ja oled pudenenud sadu kohti. Ainus, millele võid loota, on mustikasupp rajal ja lohutus, et teised võtavad asja samamoodi. Kergenduseks on tuhanded sind igati aidata püüdvad pealtvaatajad.

Esimene haamer tuleb 27. kilomeetri paiku. Oled end juba täiesti tühjaks sõitnud, kuid pole jõudnud kaugemale kui Tartu maratoni „starti”. Ja just siis algab ebamugav Risbergi tõus. Järgmine vastik hetk saabub 63. kilomeetril, kus ihu ühtäkki arvab, meeles Tartu maraton, et tänaseks on sõit läbi. Surnud punkt võib kesta tunni ja rohkemgi. Viimasel 25–30 kilomeetril, kui rada nõksutab üle lõputu hulga künkakeste, ei jõua sa end oma järjekordse lolli ettevõtmise pärast ära kiruda.

Õnneks või õnnetuseks on Vasaloppetil sünniaasta poolest kõik võrdsed. Loetakse vaid sõidukordi. Väärikaks endale ja teistele muutud alles punase rinnanumbriga, mille saad 30 sõidukorra järel. 40 korraga pääsed Moras Vasaloppeti muuseumi seinale ja 50 korraga oled enamat kui jumal. Selle ihaldusväärse sihini jõudis esimesena 2000. aastal 76-aastaselt Gösta Aronsson, läbides raja ajaga 7.32.44 ehk 5 sekundit kiiremini kui esimese sõidu võitja Ernst Alm.

Võitja finišeerimine on vaid üks pisike episood suures rootslaste „laulupeos”. Poolekilomeetrine finišikoridor on pealtvaatajate poolt palistatud pilkase pimeduseni. Siis, umbes 12 tundi pärast stardipauku jõuavad Morasse viimased lõpetajad. Naistel pole häda midagi, aga noortest meestest on järel vaid riismed. Viimane 6–7-meetrine tõus enne Mora tänavatele jõudmist meenutab kirjeldusi viimastest meetritest enne Everesti tippu. Mõni mees ei tee enam vahet suusakepil ja suusaninal. 
Sõit on sõidetud ja enesekirumine ununenud. Kaugelttulnuna ei jää muud üle, kui minna Vasaloppeti muuseumi ja… maksta ära järgmise aasta stardiraha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga