Varanasi kirjad 5. Võõras

Uus õppeaasta muudab Lii Undi elus nii mõndagi − esimesed päevad Mahatma Gandhi idee põhjal loodud Aasia suurimas ja kuulsaimas ülikoolis, Banaras Hindu Universitys, klassikalise laulu eriala tudengina ning üle aastate esimene külaskäik kaugeks jäänud Eestisse.

Uus õppeaasta muudab Lii Undi elus nii mõndagi − esimesed päevad Mahatma Gandhi idee põhjal loodud Aasia suurimas ja kuulsaimas ülikoolis, Banaras Hindu Universitys, klassikalise laulu eriala tudengina ning üle aastate esimene külaskäik kaugeks jäänud Eestisse.

Eile esinesin esimest korda etenduskunstide kateedri laval. See oli rebaste pidu. Mul polnud plaanis lavale minna, polnud tarvidust. Meil on kursusel viis väga võimekat noort lauljat, miljardi hulgast ikka leiab erilisi andeid. Nad koostasid rebaste peo jaoks läbilõikekava Bollywoodist ja klassikast. Mina istusin saalis ja tegin endast selfie, imestades, mida see naine siin teeb. Õnneks austatakse Indias vanemaid naisi. Kaks tüdrukut tulid mind lavale kutsuma. Üritasin mitu korda põgeneda, ent polnud kuhugi minna. Ma olen pärit miljoni hulgast, ei hakanud suud kaasa liigutama. Tutvustasin end napilt ja kuivalt, millele andis sära meie kursuse primadonna, imelise hääle ja absoluutse kuulmisega Sohini, kes tuli hoolitsevalt mu mikrofoni kohendama. Aplaus jäi siiski kesiseks, ent mul õnnestus kogeda publiku marulisi ovatsioone artisti positsioonilt grupiesinemise ajal. Rahvas tõusis püsti, hakkas näppu viskama, ekstaatiliselt tantsima. Töötasin Eestis 12 aastat teatris, aga mitte kordagi ei kutsutud mind aplausi ajaks lavale. Siin õnnestus kohe esimesel korral. Eestlased ja venelased Mulle meeldis mõte sõita Eestisse läbi Moskva. Venemaa oli tulikuum, aga mina polnud viis aastat ühtegi venelast näinud. Meie linna sissesõitnud on prantslased, itaallased, hispaanlased, jaapanlased, lei dub sakslasi, inglasi, olen kohanud ka ukrainlasi, kuid venelast näeb haruharva. Tõsi, mind ennast peetakse vahel venelaseks. Juba Aerofl oti lennukisse istudes tabas mind siiras äratundmisrõõm: „Hallo darling, you haven’t changed a bit!” Imekaunis venelanna ekraanil tutvustas lennuki ohutustehnikat flirtival toonil. See oli täpselt see, mida vene naistest on alati räägitud. Need kaunitarid ei suuda flirtimist lõpetada isegi siis, kui on vaja hapnikumaski ja päästevesti. Niisugust häbitust kohtab harva. Ehk oli see klipp peen eneseiroonia ja minus rääkis kadedus, et eestlased pole osanud oma veidrusi suurelt välja mängida, vaid üritavad neist vabaneda? Teine déjà vu oli passikontrollis. Järsku hüppas piirivalvenäitsik toolilt püsti ja hakkas maale saabujate peale karjuma. Sest me ei hoidnud end kollase joone taha, nagu kästud. Sellist nõukaajal populaarset stseeni nägin viimati 90ndate alguses Kalamaja võisabas. Palju õnne, devuška! Mina olen pidanud oma vaateid muutma, kombeid lihvima, maitset parandama, aga temal pole vaja olnud facelift’i teha. Tema võib endale kõike lubada. Ja ta ei kavatsegi end muuta, võtke heaks või pange pahaks. Ehkki ma Šeremetevo lennujaamast välja ei saanud, oli kaheksa tundi piisav, et vene küsimuses selgusele jõuda. Venelased näevad teistmoodi välja kui eurooplased. See on põhjus, miks koostööst asja ei saa. Inimesed kalduvad umbusaldama teistsuguse geneetikaga rahvaid. Siin pole mingit lootust. Koerad ei lõpeta kunagi kasside ahistamist, ehkki ühe pere loomad võivad hästi läbi saada. Jääb valida, kas kohaneda või minna oma teed. Vene müstik Vadim Zeland soovitab viimast. Need helehallid silmad, mille niiske läike iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõna „kahtlane”. Vaatasin vene tüdrukuid pingil reas istumas − kõigil seesama libahundi helk silmis. Kuidas sa sellist usaldad? Kui olin lõpuks Helsingi kesklinna Anna tänava armsasse kodanlikku hotelli jõudnud, heitsin pilgu peeglisse ja nägin... neidsamu libahundisilmi! Ma olin teolt tabatud. Külaskäik Eestisse Eesti kohta on mul öelda ainult head. Sõbranna Pille, suur Eesti patrioot, tegi mulle imelise vastuvõtu. Just sellises Eestis ma tahaksingi elada. Kõige rohkem meeldis mulle e-riik. Minu arust on see maailma parim. Kui keegi vaidleb, siis palun tooge mõni näide paremini toimivast e-riigist. Neile, kes kurdavad kõrgete maksude üle, tahaksin meenutada, et nad saavad vastu kvaliteetset riigiteenust. Töö on tellija materjalist. Mulle meeldis ka teine Eesti. Tasuta transport ja Elroni rong. Ma ei näinud ühtegi tänavaauku, aga mulle selgitati, et Eestis loetakse auguliseks teed, mis on nii kehvasti lapitud, et rulaga pole võimalik sõita. Ühtegi vaest ma ka ei näinud. Väidetavalt pidid nad olemas olema, aga keegi minu tuttavatest pole neid kohanud. Kas te hoiate neid kuskil müüri taga kinni nagu sultani sohipoegi? Või õnnestus neil põgeneda? Alguses oli mulle mõistatuseks, kuidas inimesed 400 euroga kuus ära elavad, aga siis märkasin, et mõnedes poodides on hinnad ootamatult madalad. Mitte kõrgemad kui Indias. See oli mulle uudiseks. Teadsin küll, et ühel päeval hinnad võrdsustuvad ja kolonisatsiooni viljade nautimise aeg saab läbi. Aga ma ei arvanud, et see aeg on juba käes. Paistab sedamoodi, et tuleb jälle koonerdama hakata. Just nüüd, kui Raga Rageshri aitas mul rikka välismaalase rolli sisse elada. Pagan võtaks, käid korra Eestis ära ja oledki vaene! Lapsepõlvest saadik olen kuulnud ainult vaeslapse käsikivist, mustast laest ja karjase pastoraalist. Ja mis sadomaso selle mõisapeksuga on, et seda peab kogu aeg rõhutama? Kas see on „Kristus ristil” eestindatud variant? Eesti meest pekstakse, aga keegi appi ei lähe. Hale! Muutke see ära. Pange mõni imikuga naine asemele. Natuke katoliiklikku vaimu ei teeks paha. Mulle räägiti, et Eestis pole sünnis hästi elada. Kui oled oma eluga rahul, siis pead seda varjama. Ja kurtma elukalliduse üle. Hea elu ongi kallis. Ainus asi, mille pärast ei oleks mõistlik eesti keelt õppida, on inimsuhted. Kas keegi oskab öelda, miks on eestlaste vahel nii palju pingeid? Esimene asi, mis Eesti kultuurisfääri jõudes silma hakkas, oli nääklev paar Helsinki sadamas. Keskealine mees ja naine näägutasid teineteise kallal avalikult, häbenemata, täiesti kiretult, nagu oleks see rutiinne suhtlemisviis. Loomulik seisund, mis ei vaja lahendamist. Ma ei kuulnud mitte ühtegi head sõna. Üldse kuulsin Eestis harva häid sõnu. Mitte ühtegi korda: „Hello darling, you haven’t changed a bit!” Oma perega kohtumisele jäin selgelt liiga hiljaks. See lõikas valusasti hinge. Kõik need aastad olin võtnud üsna kergelt arusaamatusi võõrastega, teades, et kuskil kaugel on mu oma inimesed, kellega olen koos kasvanud ja kes mõistavad mind poolelt sõnalt. Kuid kaugenemine algas juba palju varem. Lapsepõlvest mäletan ema kordamas vana sõna „Veerevale kivile ei kasva sammal”. Mulle tundus see nii lahe. Ma tahtsin veereda, maailma näha! Esimesel võimalusel, 15-aastasena lahkusin kodunt unelmate linna Tallinna. Palju aastaid hiljem, kui olin pool maailma läbi käinud, kuid jõudnud harva ema juurde Saaremaale, kuulsin teda jälle ütlemas: „Veerevale kivile ei kasva sammal.” Seekord kõlas see teisiti. Kas ma olin lapsepõlves emast valesti aru saanud? Või oli ema meelt muutnud ja eelistas nüüd sammaldunud kive? Välismaalasel pole Indias mingit võimalust samblasse kasvada. Siin ei vajata mugavus- lodevuspagulasi. Turistiks kõlbab küll igaüks, aga kui tahad pildil püsida, pead kõvasti panustama. Mõnes mõttes on see hea, sest sunnib ennast ületama. Legendaarne Varanasi lauljanna Siddheshwari Devi on öelnud: „Sa hakkad hästi laulma siis, kui su süda on lõhkenud, kildudeks purunenud.” Aitäh, Eesti!  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga