Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem

Indiasse jõudes tundus mulle, et indialased teevad kõike valesti ja neile peaks üht-teist õpetama. Seitse aastat hiljem on seis selline, et mina teen kõike valesti, ehkki õpin suurema osa ajast ja annan eksameid, milles 99,9% indialastest läbi kukuksid. Ikka mõjun parimal juhul nagu jõulukaunistus: näete, isegi välismaalane on võimeline midagi õppima! Aga ma ei kurda. Autsaideri elul on omad eelised ja ma ei ole kindel, et indialase odav koopia oleks parem tulemus kui igavene võõras. Samas olen india klassikalises kultuuris jõudnud liigagi sügavale. Seda ma ei oodanud. Vārānasi saabudes oli kultuurišokk nii suur, et otsustasin käia kodumaal võimalikult vähe, lootes natukegi kohaneda siinse kultuuriga. Unustasin, et elan Kashis, pühas linnas, mille puhul vanad pühakirjad manitsevad mitte hetkekski linnast lahkuma. Tehtud! Ma pole kolm viimast aastat kordagi linnast välja saanud ja sel on eriline efekt teadvusele. Eriti kui sellega kaasneb igahommikune rituaal Gangeses. Müstiline elamus on imetleda päikesetõusu soojas vees hulpides. See annab hoopis teise taju kui siis, kui keha toetub vastu kindlat pinda. Maagia on tegelikult imelihtne – tuleb lihtsalt muuta pisut tajuspektrit. Pühad linnad ongi tavaliselt ehitatud kohta, kus loodus ise taju nihestab. Alguses kartsin, et 16. sajandi poeedi, õpetlase ja pühaku Shri Tulsidasi templi preestrid põlgavad mind. Kashi brahminid on ju aastatuhandeid olnud tuntud oma kõrkuse poolest. Seepärast alustasin kõige madalamalt. Käisin varahommikuti päikesetõusu ajal Gangeses ujumas, kõndides nagu muuseas templist läbi. Ühel hetkel tõusis päike samal ajal, kui templis toimus aarti, hommikune palverituaal. See hakkas mulle meeldima ja mitte ainult ahvjumal Hanumani pärast, kelle altari ees rituaal sooritatakse. Mulle meeldis kogeda kokkukuuluvustunnet kohalike inimestega, ehkki see on ainus koht mu elus, kus ei räägita inglise keelt. Tulsidasi kogukonna võõrkeel on loomulikult sanskrit. Ja parem ongi − mida vähem sõnu, seda vähem arusaamatusi. Kashi legendides on tihti juttu naisest, kes on andnud vaikimisvande, pühendudes jumalale. Varem, kui ma üldse hindi keelt ei osanud, oli palju kergem. Hindi keel oli mu jaoks nagu linnulaul. Nüüd sunnitakse mind linnulaulult inimkeele peale üle minema ja see on mingis mõttes langemine. Mulle sobib laulmine palju paremini. Ja lauluõpetaja, 27-aastane abielunaine, kes jagab oma elu kontsertide, doktoritöö ja teises linnas elava abikaasa vahel. Ta annab mulle palju aega üksi olla ja see on meile, eestlastele, vajalik. Meid võib üksi jätta, sest me oleme püsivad. Mu õpetaja võib kindel olla, et ma tema äraolekul harjutan, lihvin tema antud noote iga päev. Ta ei tee mulle hinnaalandust, vaid õpetab samamoodi kui khayal-stiili kuldajal mõnisada aastat tagasi. Ainult selle vahega, et vanasti elas õpilane koos õpetajaga, sest india klassikaline muusika nõuab väga suurt tööd. Meie ajal on õnneks võimalik tunde lindistada ja pidev füüsiline kontakt pole enam vajalik. Jah, mul on õpetajaga vedanud. Ta tuli mu ellu nagu jumalanna ülikooli kolmandal kursusel. Sain kohe aru, et ta on eriline. Iga tema sõna, iga noot, mida ta õpetas, puudutas mind sügavalt. Ma ei teadnud, et see tagasihoidlik noor naine on prominentsest muusikute perekonnast ja üks parimaid lauljannasid meie linnas. Aga ta oli mu üheksas lauluõpetaja ja ma tundsin ta ära. Tahtsin teda oma eraõpetajaks, aga ei julgenud paluda. Saatus tuli mulle vastu eksamil, kui küsiti, kes mind õpetas, ja soovitati temast kõvasti kinni krabada. See oligi mu salaplaan, mis nüüd kõrgemalt poolt jõustati. Ta on minu jumalanna, aga ka abikaasa oma mehele, kes ilmselt juba ootab, millal naine doktoritöö lõpetab ja perele pühendub. India naise ülim kutsumus on olla ema ja abikaasa. Juba järgmisel nädalal läheb mu kallis õpetaja oma mehe kodulinna töövestlusele. Ma kardan, et kaotan ta. Ainuüksi mõte sellest murrab mu südame. Nii kõrgel tasemel õpetajat on väga raske asendada. Teatud tasemelt pole enam tagasiteed. Eelmisel talvel Ravi Shankari suurejoonelisel mälestuskontserdil õnnestus mul näha india klassikalise naisvokaali üht suurimat diivat Ashwini Bhide Deshpandet. Pärast tema esinemist läksin lava taha, sest tahtsin pääseda oma iidoli lähedale. Passisin esinejateruumi ukse juures, aga miskipärast ei märganud, kui ta minust möödus. Nägin teda alles siis, kui ta esinejateruumi ukse avas ja sisenes. Õnneks oli ruumi sein klaasist. Ta möödus lauast, kus kuulsad meesstaarid siidi sahinal ja lokkide lehvides vestlesid, naeratas neile häbelikult nagu väike tüdruk ja istus omaette nurka. Ma seisin klaasi taga ja jõllitasin teda avalikult. Tahtsin, et ta teaks, et kõik teaksid − ma olen siin ainult tema pärast. Ta oli nagu vanalt raagamaala miniatuurilt välja astunud. Pikad mänglevad sõrmed, skulptuurne nina, üks suur piklik mandlisilm profi ilis helklemas. India superstaarid on väga erilised, miljardi hulgast ikka leiab ebatavalisi andeid. Ashwini Bhide Deshpande kuulub india kõrgkultuuri absoluutsesse tippu. Teda õpetas ema, kes on 20. sajandi kõige võimsama lauljanna Kishori Amonkari eluaegne õpilane. Noorena osales ta India kõige kuulsama muusiku Ravi Shankari projektides. Ta on saanud kogu õnnistuse, mida India klassikalisel kultuuril on pakkuda. Lisaks magistrikraad mikrobioloogias ja doktorikraad biokeemias. Ja ometi oli ta seal klaasi taga täiesti üksi. Nagu minagi. Teisel pool. Khayal-stiil on arenenud välja mogulite ja maharadžade paleedes, laisas jõudeelus, kus kaunid kunstid olid igapäevane meelelahutus. Mitte ainult muusikud, vaid ka kuulajad arendasid spetsiaalset kuulmist, et jumalikke helisid nautida. Minu õpetaja Poonam Shrinathan valdab samuti kõrgemaid laulutehnikaid, aga selleks, et teda kuulda, pean ma oma kõrvu treenima. Eelmise suvepuhkuse ajal kaotasin oma erilise kuulmise. Kõrgelt kukkumine on väga valus. Muinasjutte ei tohi liiga kauaks kuulama jääda, sest neil on võime ellu ärgata. Teate seda lugu, kus külapoiss sattus öösel metsas haldjate tantsuringi ja vastu hommikut koju jõudes oli mitukümmend aastat möödunud. Vanemad surnud, kodumaja varemetes, keegi ei tundnud teda ega tema neid. Ma heitsin viimase pika pilgu Ashwini Bhide Deshpandele ja langetasin silmad. Mu jalgade ees maas lebas suur kaunis roosiõis. Ma teadsin, et see on temalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga