Kristina Kallas on politoloog, ümbermaailmareisija ja raamatu „Minu Vietnam” autor. Nüüdseks juba kolme lapse ema, kes esimese lapse titeeas läks koos elukaaslasega vanemapalga eest seitsmeks kuuks elama Vietnami.
Kuidas tulite mõttele minna mõneks ajaks elama Vietnami?
Mõte sai alguse lapsepuhkusele jäämisest ja sellega kaasnevast emapalgast – tööl ei pea käima, sissetulek on aga olemas, miks mitte minna. See idee ei olnud algselt üldse minu oma, vaid pärines hoopis mu elukaaslaselt. Sõdisin selle vastu esimesed pool aastat, olin veendunud, et ei hakka mina midagi nii hullumeelset ette võtma. Kuna aga elukaaslane oli järjekindel, hakkas idee vaikselt ka minu peas tiksuma – et mida ma siis õigupoolest kardan. Vietnam kohana tuli alles teisejärgulisena. Mu elukaaslase soov oli minna kusagile Lähis-Itta, ta tahtis hirmsasti Iraani minna. Mina olin täiesti veendunud, et Iraani ma naisterahva ja imetava emana kohe kindlasti minema ei nõustu. Aasia valikuna tuli üsna kohe, mulle väga meeldib seal. Vietnam riigina sai valitud sellepärast, et ta on odav, üsna soe, turvaline, kuritegevust sisuliselt ei ole.
Mismoodi ei ole kuritegevust?
No kui võrdluseks tuua Ladina-Ameerika riigid, siis sedalaadi organiseeritud kuritegevust Kagu-Aasias ei ole. Kartust, et keegi koti ära näppab, ka ei ole. Tunned end oluliselt turvalisemalt.
Teil oli seljataga korralik reisikogemus. Ja titega olite ka juba ringi tiirutada jõudnud. Sina olid ju varem Vietnamis käinud?
Olin käinud Vietnamis ja ka väga paljudes teistes riikides. Vähem kui aasta enne lapse sündi olin teinud aastapikkuse ümbermaailmareisi, seljakott seljas. Nii et Vietnamisse minek ei olnud algaja reisiselli ettevõtmine.
Milliseks osutus kohapealne kliima? Sain aru, et see tekitas mingisuguse halva üllatuse?
Jah. Oktoobris-novembris oli ilm suurepärane, 30 kraadi sooja, meie mõistes suvi. Aga jõulude paiku, kui saabus talv või kohalike mõistes kuiv periood, langesid temperatuurid 15-kraadini, ent kõrge niiskuseastme tõttu oli mul kogu aeg külm. Kontidesse imbuva niiskuse tõttu tundsin end väga halvasti ja kui Eestis saab külma eest köetud tuppa varju minna, siis Vietnamis mingeid küttesüsteeme ei ole. Minul tekkisidki niiskusest nahaprobleemid, mille peale kohalik arst väitis, et see on nii tavaline. Lapsel õnneks peale nohu muid tervisemuresid ei olnud. Elukaaslasel ka mingeid hädasid polnud, ilmselt mina olin see kõige tundlikum.
Kuidas on Vietnamis arstiabi kättesaadavusega? Kas välismaalaste jaoks on erakliinikud?
Eks riigihaigla võtaks ka vastu, aga keeleprobleemi tõttu ei saaks arstiga suheldud – sina ei oska vietnami keelt ja tema ei oska inglise keelt. Sellest tulenevalt käisime erakliinikus, ent seal käivad ka jõukamad vietnamlased, sest teenindus on neis oluliselt parem. Riigihaiglas on tohutud järjekorrad ja nagu ma aru sain, siis kokkuvõtteks pead nagunii arstile midagi altkäemaksuna maksma.
Inglise keelega Vietnamis hakkama siis ei saa? Kohalikud seda pigem ei oska?
Ei, inglise keel on nende jaoks vaenlase keel, ameeriklaste keel. Osa oskab vene keelt, kes on nõukogude ajal kuskil Vene tehastes tööl käinud. Vanema põlvkonna haritlased oskavad prantsuse keelt ehk siis Teise maailmasõja aegset koloniaalvõimu keelt. Noortel tuleb muidugi inglise keel tänu internetile ja telekale uksest ning aknast sisse, aga ma ei ole kindel, kas nad seda koolis õpivad. Kohalikega sai suheldud käte ja jalgade abiga. Aga vietnami keelt pidin ma ikka õppima, kas või numbreid, selleks et turumüüjatega hinna üle kaubelda.
Teil oli ka kohalik lapsehoidja. Mis keeles tema suhtles?
Lapsehoidja saime maja üürides n-ö kauba peale, hoidjat võtta meil plaanis ei olnud. Tema oskas natuke inglise keelt, aga kuna meie laps oli nii väike, siis eriti sõnadega suhelda temaga ei olnudki vaja.
Hiljem sain teada, et Vietnamis on kõigil lapsehoidjad, mitte ainult „rikastel” välismaalastel. Välismaalaste lapsehoidjad saavad rohkem palka ja on n-ö profid, kohalikele naistele saadetakse maalt appi mõni noor sugulane, kes siis elabki selle pere juures. Kohustus pere ees on kõige tähtsam, nii et lapsehoidja rolli võib sattuda ka näiteks 14-aastane poiss.
Kas kohapeal oli reisimine lihtne? Transport ja majutusvõimalused on hästi korraldatud?
Ega see ei olegi niivõrd riigi poolt korraldatud, vaid kui on näha, et on nõudlust, esitab vietnamlane kohe pakkumise. Turumajandus toimib Vietnamis suurepäraselt, seda kommunistlik režiim kuidagi ei takista. On sektoreid, näiteks riisieksport, mida nad jätkuvalt kontrollivad, et suurt kasumit ikka endale taskusse tõmmata. Suurtööstus on samuti kompartei võimu all. Aga kõik selline väikebisnis – taksod, majutusasutused, söögikohad, − neid nad ikka eriti ei kontrolli. Nii et kui turist ikka tahab tulla, siis vietnamlane kraamib oma toa puhtaks ja paneb veel samal päeval bed&breakfast’i püsti. Täiesti loomulik on muidugi ka see, et välismaalane maksab kõige eest kõvasti rohkem kui kohalik.
Te elasite Hanois? Elab seal palju välismaalasi?
Elasime Hanois üürimajas, mida jagasime veel teiste välismaalastega. Ringi reisisime ka palju. Nn korporatiiv-välismaalasi, kes tulevad Hanoisse tööle ja toovad pere kaasa, on tohutult.
Kas kohapeal elades on välismaalase jaoks aru saada, et ta viibib kommunistlikus riigis?
Kohalike haritud inimeste ingliskeelses sõnavaras ei leidu sõna „kommunism”. Ilmselt on neil oma keeles ikkagi see vaste olemas. Mind kui politoloogi huvitas just see, kuidas kommunistlik režiim igapäevaelus välja paistab, aga ma ei näinud paraku midagi. Mitte et režiim ennast peidab, aga kuna välismaalane teeb oma igapäevaseid toimetusi turumajanduslikus sektoris, siis kohalike võimudega kokkupuuteid mul absoluutselt ei olnud. Nii et mul on raske öelda, kas vietnamlasi võim survestab või kui palju ta survestab. Välismaalasi keegi seal ei jälgi ega huvita ka kedagi, mida sa kommunismist arvad Ma ei näinud seal isegi politseinikke, rääkimata siis linna- või kõrgema võimu tegelastest. Mulle endale jätab Vietnami võim hädise, tudiseva vanakese mulje – ta jaksab vaid kepiga vehkida, aga tegelikkuses on juba ammu alla andnud.
Teil ei olnud siis vaja taotleda elanikukaarti või mingit muud luba?
Ei olnud. See oli ka üks argumente Vietnamisse minekul, et sinna riiki sissesaamine ja seal elamine on nii kerge. Me küll uurisime, et kui võtame kolmekuuse turismiviisa, ent tahame pikemalt riigis elada, siis mis saab edasi. Selgitati, et tuleb minna oma passiga turismibüroosse, kust nädala jooksul saab dokumendi tagasi kuuekuuse pikendusega. Välismaalaselt keegi Vietnamis elamisluba ei nõua.
Milleks peaks olema valmis inimene, kes plaanib pikemat Vietnami-reisi või kaalub seal elamist?
Vietnam ei ole kindlasti väga kerge reisisihtkoht. Näiteks Taiga ei saa võrrelda, seal osatakse inglise keelt ja ka infrastruktuur on paremini arenenud. Vietnam on enese proovilepanek, ent ei midagi ekstreemset. See lõputu hinna üle kauplemine on eestlase jaoks harjumatu ja väsitav. Vietnamit on koloniseerinud prantslased, nad on sõdinud ameeriklastega ning ega vietnamlane valge inimese ees ei kummarda – tegemist on väga eneseteadliku ja kangekaelse rahvaga. See külg vietnamlastes tuletas mulle eestlasi meelde, võimalik, et kangekaelsus on okupeeritud rahvastele omane.
Aga Vietnamisse minna tasub, seal on nii palju ilusat loodust. Vietnam on ju geograafiliselt 3000 kilomeetri pikkune riba – põhja ja lõuna erinevus on tohutult suur nii looduse kui ka ajaloo poolest. Ja kindlasti võib sinna rahuliku südamega minna lapsega – vietnamlased jumaldavad lapsi.