Vanausuliste matmiskombed

Matmiseks valmistati eraldi riided. Mul on juba need ammu enda jaoks valmis õmmeldud. Mehe jaoks on lihtsam riideid leida: pannakse lihtsalt ülikond ja särk selga. Naisele tuleb aga pikk rüü valmistada. Värvivalik on vaba. Mul on tumesinine või sinine. Alla pannakse öösärk. See võib olla valge, minul on vist helesinine. Mul läks juba meelest ära, mis värvi see on. Pannakse veel vöö, rist ning palvehelmed. On veel pärg, millele kirjutatakse: „Püha Jumal, Püha võimas, Püha surematu, anna meile andeks!” Rätik võib ükskõik mis värvi olla. Võib olla kirju, võib olla ühevärviline. Emale panin pruunist voodrimaterjalist rüü selga, tegime ka rätiku samast materjalist. Ta oli vana, kui ta suri. Noortele pannakse tavaliselt valge rätik pähe. Üks kirikukoori laulja mattis oma neljakümneaastast tütart, kes äkitselt suri. See naine oli valgeisse riideisse pandud: rätik oli valge – nagu pruudil, niimoodi ta lamas kirstus. M. M. Puškina. Tiheda, 2006. Inimesel ei tohi lasta voodis padjal surra. Padi tuleb enne seda ära võtta. Ka sukad ei tohi jalas olla, ka sukkades ei tohi surra. Kui sa sured padjal, on see patt, sest Jumal magas laudadel. Kui sured padjal, siis tuleb arvestada, et iga sule eest, mis padja sees oli, tuleb teises ilmas vastust anda. Seda rääkis mulle isa. Maeti tavaliselt heledas pihikseelikus, räägitakse, et teises ilmas kästakse seda pesta. Rätik peab samuti hele olema. Punast ei tohi olla. Kui paned punase rätiku pähe, sureb varsti su sugulane. Kui surrakse uuel diivanil või voodil ja seda on kahju ära visata, siis ei tohi elav inimene sellel kuus nädalat ei istuda ega magada. See peab seisma kaetuna. Sellel diivanil põleb kõik ära. Matta tuleb hommikul kell 9, kirst juba kell 10 välja viia. Õhtul tuleb matta pihtimata inimesi. Kalmistul tuleb enne kella 12 ära käia, õhtupoole ei tohi. Surnutele ei meeldi, kui nende rahu tullakse õhtuti segama. Pärast kella 12 nad puhkavad. G. G. Uleksina. Kükita, 2006. Surnu riietati särki, aluspükstesse ja surirüüsse. Jalas olid sukad ja sussid. Need tehti ise ja neid kutsuti soojadeks sussideks. Seda ma mäletan veel. Suririided varuti ette. Mu vanaisal olid varakult riided valmis. Temal oli kõik valmis: nii küünlad kui ka riided. Inimene pandi kirstu pikkade käterätikute abil. Mõnel olid palverätikud, teistel enda omad. Varem arvati, et teiste tehtud kirstus matmine on patt. Varem püüti ise endale kirst valmistada. Surnule asetati külje alla näiteks vihalehti või kirstu valmistamisel jäänud puulaaste. Kuidas keegi tegi. Kirstu patju täideti kas kuiva heina või kaselehtedega. A. S. Jušinskaja. Varnja, 2006.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga